Tõrjutud mälestused. Imbi Paju

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tekitav keeld. Suviti mererannas teiste lastega mängides olid nad asetanud käed toruks suu ette ja hüüdnud teisele poole Soome lahte: “Eesti! Eesti! Kus sa oled?”

      Kuid Eesti vastas alles 1990. aastate alguses.

      Selle raamatu kirjutamise ajaks on Eesti olnud 15 aastat iseseisev, eelnenud oli pool sajandit pealesunnitud vaikust. Ikka veel arutatakse aeg-ajalt, kas Baltimaad okupeeriti või liitusid need vabatahtlikult. Eesti lähimineviku ja kommunismi kuritegude uurijaid nimetatakse vahel russofoobideks.

      Mõnikord ilmuvad välja tunnistajad, kes ütlevad, et Nõukogude ajal oli üsna hea elada või, et Nõukogude Liidus oli hea reisida. Neid Nõukogude süsteemi terror, veretööd ja tagakiusamised otseselt ei puudutanud. Nõukogude okupatsioonivõim rääkis kõikide inimeste võrdsusest, kuid tegelikult olid mõned inimesed võrdsemad kui teised. Oli müügilette, mille alt sai osta “defitsiiti”: asju ja toiduaineid, mida ei olnud avalikult müügil; olid erihaiglad, kus hoolitseti n. – ö. parimate inimeste eest, ja erikoole, kus eliidi lapsed said õppida võõrkeeli. Ametiühingud jagasid eriti lojaalsetele kodanikele autoostulube, kortereid ja turismituusikuid. Kui õnnestus midagi hankida, millest oli puudus, nagu WC-paber või suhkrukott, hakkas inimene tundma, et ta on kuidagi paremas positsioonis. Inimesel pole palju vaja, et tunda end väljavalitud kodanikuna.5

      Hätta sattunud ligimeselt pöörati pilk ära, sest kaastunne teise ja iseenda vastu oli kodanlik jäänuk ja okupatsiooni oludes ohtlik.

      Nii oli selle näilise heaolu hinnaks sadade tuhandete Eesti elude ja traditsioonide hävitamine ning majanduslik katastroof – kaotus, mis annab taasiseseisvunud riigis tunda.

      Moraali muutumine koos okupatsiooniga tuli äkki ja ootamatult. Väljaspool Nõukogude Liitu seda keegi eriti ei märganud, kuna uue moraali kirjeldamiseks kasutati “roiskunud humanismi ja kodanluse” väljendeid: vabadus, võrdsus, vendlus ja õigus.

      Need, kes olid jäänud ellu, elasid gulagi varjus, varjasid oma isiklikku kaotust.

      Olen viie aasta jooksul samm-sammult sisenenud sellesse luupainajalikku aega. Mu töölaual on koopiad NKVD kokkukirjutatud dokumentidest, mis pärinevad 1948.–1949. aastast ja puudutavad mu ema. Ülekuulamistoimikud on 1962. aastal KGB hävitanud. Ma tahan teada, kes on need KGB mehed, kes on mu ema märgistanud sõnaga “bandiit”, ma tahan teada, kuidas see kõik juhtus, ja sellepärast pean ma pärast filmi kõik uuesti läbi kirjutama.

      Avades ajaloo patoloogiaid sedavõrd, kui ma selles hetkes ja ruumis olen võimeline tegema, püüan taastada seda kadunud aega, mis mu ema ja tema ajal elanud inimesi ümbritses, kuid mis on vajunud vaikusesse ja jäänud ilma lohutusest. Kuigi sellestki ei pruugi teema avamiseks piisata, aga vahest polegi vaja kõike teada, sest kõige mäletamine võib lõppeda hullumisega.

      Stalin uskus, et “Nõukogude õigus” on maailma kõige õigem ja lõplikem, sellest õigusest sai Nõukogude süsteemi pärisosa.

      Tänapäeval on ajaloolased Internetti kogunud tohutud andmebaasid6 sellest seletamatust ja jõhkrast stigmatiseerimisprotsessist, millega Nõukogude õigus end Eestis alates 1940. aasta 17. juunist maksma pani. Siis, kui algasid NKVD vägivallateod ja tavalistes inimestes nähti “ohtlikke elemente”.

      OHTLIKUD ELEMENDID HÄVITATAKSE

      Ohtlikud elemendid

      Perekonnapea Aidnik, Burhard Karli poeg, sündis 05.03.1895, eestlane, elukoht: Tartumaa, Kudina vald, töötas Mustvees pangajuhatajana. Arreteeriti 14.06.1941 ja viidi Sverdlovski oblastisse Sosva surmalaagrisse, suri eeluurimise ajal 02.12.1941. Arreteeriti ilmselt selle eest, et kuulus Kaitseliitu. (ERA, 395E, 2002M)

      Tema abikaasa Aidnik, Ella-Magda-Jenny Ernsti tütar, sündis 1903 Riias, sakslane. Nõukogude julgeolekuorganid võtsid ta 14.06.1941 rasedana kinni ja viisid Baktšari rajooni Tšernõšovkasse asumisele, mis tähendas elamist NKVD kontrollitud piirkonnas, vabastati 24.10.1958. (See tähendas 17 aastat orjatööd.)

      Nende lapsed:

      Aidnik, GunnarBurhardi poeg, sündis 25.07.1933 (oli siis 8-aastane, kui ta koos ema ja isaga Eestist Mustvee linnast küüditati), oli emaga samas kohas, vabastati 24.11.1954. (Oli kinnipeetu 13 aastat.)

      Aidnik, KarinBurhardi tütar, sünd. 16.10.1941 Nõukogude Venemaal, viibis emaga samas kohas, vabanes 12.04.1956 15-aastaselt.

      Ellujäänud perekonnaliikmed ei pöördunud kunagi Eestisse tagasi. Pärast Eesti taasiseseisvumist õnnestus mu isa tädipojal Mikk Aidnikul leida elusolevate laste kontakt Venemaalt ja teada saada, et nad jäid ellu tänu sellele, et ema oli klaveriõpetaja ning juhuse tõttu vajas kohalik NKVD just sellist inimest tööle.

      1960. aastate lõpus arreteeriti Tartus Burhard Aidniku vennatütre Lille Aidniku 15-aastane poeg Tiit Aidnik, kes oli koos klassikaaslastega valmistanud kommunistide noorsoo-organisatsiooni ajakirja “Pioneer” nõuannete järgi kooli keemiaklassis pulbrilise aine, mis maha puistates ja siis sellele peale astudes tekitas väikeseid sädemeid. Selle valmistamise pärast kutsus direktor kooli KGB. Kooli saalis korraldati rahvakohus ja karistati teiste hirmutamiseks ainult ühte õpilast – Tiit Aidnikut. Ema vastuväite peale, et seda katset soovitati valmistada noorsoo-organisatsiooni ajakirjas, ainult naerdi. Edasikaebamise õigust polnud ja kaitseadvokaati ka ei olnud ette nähtud, sest Nõukogude õigussüsteem ei eksinud kunagi. Emale ütles KGB esindaja, et “kuna te kuulute rahvavaenlaste suguvõssa, kuid jäite neljakümnendatel aastatel Eestist välja saatmata ja saite õppida Nõukogude ülikoolis, siis karistuse peab kandma teie poeg”.

      Tiit Aidnikul oli raske koorem kanda, sest karistamata oli jäänud ka Tiit Aidniku vanaema Laura (varem Martinson, minu vanatädi), kes oli saanud iseseisvas Eestis Tartu ülikooli “kodanliku” emakeeleõpetaja hariduse, samuti Laura “kodanliku” Tartu Panga pearaamatupidajast abikaasa Voldemar Aidnik. Küll aga olid 1949. aastal loomavaguniga Siberisse viidud Lille ema ja Tiidu vanaema Laura Aidniku (Martinsoni) kaheksakümneaastased vanemad (minu vanavanaisa ja vanavanaema) Hendrik ja Julie Martinson (kes oli pime) ning nende tütar Linda Martinson. Küüditamise põhjust ei öeldud, kuid selleks võis olla poeg Leo Martinson, kes oli 1918. aastal kommertsgümnaasiumi õpilasena võidelnud Eesti Vabadussõjas ja 1941. aastal kaitsnud metsavennana oma kodu hävituspataljoni tapatalgute eest, oma osa võis olla ka sellel, et neil oli suur talu või see, et Hendrik Martsinson oli olnud kunagi nooruses tsaariarmee allohvitser. Leo Martinson oli arreteeritud 1944. aastal ja saadetud Venemaale vangilaagrisse Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 1a alusel. See kõneles kodumaa reetmisest, spionaažist ja üleminekust vaenlase poolele. Oodatav karistusmäär oli sel juhul mahalaskmine koos vara konfiskeerimisega. Teismeline Tiit Aidnik lunastas siis paar kuud noorsoovanglas oma lähedaste “patte”. Paranemine toimus KGB meeste peksu saatel, seejärel anti ta kriminaalvangide kätte – seksuaalseks kasutamiseks. Pärast seda ei olnud Tiit enam võimeline keskkoolis õpinguid jätkama.

      Nüüd võib sellest kirjutada. Kõik kannatanud on surnud.

      Ebasoovitavad elemendid: Eesti juudid

      Gruns, Israel, Abrami poeg, juut, sündis 23.04.1888 Narvas, äriomanik, kaupmees, arreteeriti 14.06.1941 Narvas Jaama 6-2 Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58, lõike 4 järgi. Viidi vangilaagrisse Sverdlovski oblastisse Sevurallagi, suri aasta pärast seda, 06.04.1942. (ERA, 4636E, 173M)

      Gruns, Dvoira, Solomoni tütar, sündis 1897, arreteeriti 14.06.1941, viidi Tomski oblastisse Vasjugani rajooni Aipolovosse, vabanes augustis 1956.

      Gruns, СКАЧАТЬ