S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaenlasse ja lükkas tolle mustava kolmnurga sisse.

      Grõm sööstis talle järele, kuid diskursmonger astus juba trepist üles. Grõm jõudis tema jalast kinni haarata, kuid kaotas tasakaalu ja pidi äärepealt kukkuma.

      Diskursmonger vaatas oma jalgu.

      Päike paistis tema õlgadel laotuvatele juustele ja hetkeks oli Grõmil tunne, et teda vaatab mingi taevast maa peale laskunud päikesejumal. Kuid siis tõmbas päikesejumal oma labajala vabaks, kergitas seda ja tõukas Grõmi oma magusalt lõhnava sandaaliga alla tolmu.

      &

      No need olid lihtsalt vapustavad kaadrid. Üks seeria igaviku tarbeks: päike, mis kütab otse kaamerasse piikidega sõdalaste rivi kohal. Ja teine, juba ilma igasuguste viguriteta – uudistele.

      Ma filmisin ühekorraga kõikidele kandjatele ja mul oli nüüd peaaegu minuti jagu pühakojatselluloidil, kus ühes kaadris oli näha Motorenwagenis lösutavat Rvan Durexi koos tema armetu kumminaisega (see polnud isegi animeeritud ja nahk oli tal kõige odavamast bioplastikust), metsikuna mõjuvaid habemikke sõdalasi, löögiks tõstetud relvad käes, ja nende ees seisvaid lapsukesi, kusjuures eriti hästi oli välja kukkunud Chloe, sest ta volksutas kogu aeg oma hiigelsuuri silmi, püüdes nutma hakata, mis ei läinud tal kuidagi korda, ja see nägi välja nii, nagu ei saaks ta tõepoolest aru, kus ta on ja mis nimelt toimub. Tema orkilik maaling oli väga asjakohane, need siksakid laubal on moodi minemas ka meie noorsoo hulgas. Mõjutab soodsalt empaatiat ja see on selge igale sommeljeele.

      Asjakohased olid ka orkidest habemikud.

      Orkidel on kaht liiki eliitkaardiväge: rühmad, mis peavad rivistuma kagaanist paremale ja vasakule , hüvaturvajad ja gandžuberserkid (kuraturvajateks neid ei nimetata, sest orkid peavad vasakut poolt ebapuhtaks). Sõjalises mõttes on nad enam-vähem võrdväärsed, kuid oma piipude, habemete ja rastapatside tõttu näevad gandžuberserkid manitul palju efektsemad välja. Mul vedas, et lastega õiendama hakkasid just nemad – hüvaturvajad kannavad pikki musti spastikaga tolmumantleid ja sarnanevad rohkem pappide kui sõduritega.

      Ka Grõm oli sattunud kaadrisse, kuigi ma polnud seda üldse taotlenud. Ent oli ligi viisteist sekundit, kus Chloe laksutas oma ripsmeid üksinda – sälgitud odaotsa kõrval, pisut udune kagaan tagaplaanil. Grõm võidi nüüd välja lõigata, kuid geiauditooriumi silmas pidades kaadrissegi jätta, ta oli päris sümpaatne. Ent sellised küsimused pole minu rida.

      Ja nüüd kargas areenile see kloun Bernard-Henri, kelle ma olin ausalt öelda hoopiski unustanud, ning asus oma numbrit ette kandma. Nii lohkus polnud ma teda veel kunagi näinud, kuid parata polnud midagi, tuli filmida – see on ju lõpuks minu töö. Noh, eks ta siis süleles orkide noorsugu, näitas sõduritele rusikat ning siis oli tal paras aeg end tee pealt koristada. Kõik oleks lõppenud puhtalt – ega kagaan ju loll pole, talle on mäng teada. Kuid tolvan pingutas üle ja ma pidin tule avama.

      Ma ei kannata silmaotsaski niisugustes tingimustes tööd teha – tantsi nagu elevant portselanipoes. Ma ei tohtinud mingil juhul tabada kagaani ega seda orkide paarikest, sest nad olid juba pühakojatselluloidile jäädvustatud. Selge see, et ka Bernard-Henri ei tohtinud pihta saada, kuigi ma juba peaaegu tahtsin seda. Tema ja kagaani vahele jäi kitsas ruumiriba, kuhu ma võisin oma kahuritule suunata, kuid rikošettide puhul, mis sattusid autole ohtlikult lähedale, polnud mul midagi teha.

      „Kao direktrissilt, idioot !” karjusin ma Bernard-Henrile sidekanali kaudu.

      Kuid ta nagu ei kuulnudki – või oli lihtsalt side välja lülitanud. Ma mõtlesin juba, et panen kagaanile ära ja kaotan töö, kuid mind päästis pime juhus.

      Kagaanil oli sellal ühendus olemas, ja kuigi ta teadis, et tema pihta ei tulistata, ehmus ta ometi. Niipea kui kõmmutamiseks läks, surus ta end vastu oma kumminaist. See juhtus tal tahtmatult, sest ta on kogenud mees ja teab, kuidas kaamera ees käituda. Aga naljakas oli see ikka.

      Ja edasi läks veel naljakamaks.

      Direktrissiks nimetatakse meie argoos kuulikoridori, kuhu võtterühma liikmed ei tohi sattuda. Kuid kagaan, see nürimeelne ork, arvas, et inimesed nimetavad niimoodi kummist naisi ja et ta rikub mul kaadrit. Sestap kallutas ta end reipalt kõrvale. Ja väga õigel hetkel – üks rikošett läbistas täpselt tema kummist mamsli ja sellest purskas igale poole punast värvi. Tähelepanelikule vaatajale andis see otsekohe väga palju teada kagaani intiimsete maitse-eelistuste kohta. Tema Motorenwageni kate hakkas kerkima, kuid juba oli liiga hilja.

      Alles siis jõudis Bernard-Henrile pärale, et on viimane aeg end tee pealt koristada. Kaitsemeeskonna piigid kerkisid harjastena, nende ring sulgus nüüd juba kinnise Motorenwageni ümber ja rongkäik vantsis mööda teed edasi, otse üle laipade, et rivi ei peaks hargnema. Bernard-Henri hoidis üha oma saua kõrgel, kuid ma ei filminud teda enam. Ja et keegi teda enam ei rünnanud, polnud mul ka põhjust tulistada.

      Kui orkid olid läinud, selgus, et tee peal on vähemalt nelikümmend sõdurilaipa. Nad olid mustjad, ära tallatud ja nägid jubedad välja – seda uudiste jaoks talletada polnud mõtet. Päästetuid polnud enam näha – nad olid jõudnud õnnelikult vehkat teha.

      Ma vaatasin manitud ja nägin, et süsteem oli mulle nende viieteistkümne minuti eest arvestanud poolteist miljonit. Nähtavasti sobis suurem osa ülesvõetust meie sommeljeedele üsna hästi. Kui ma teeniksin niimoodi iga väljalennu pealt, võiksin osta endale välisvilla alumises hemisfääris, mõtlesin ma. Või maksta Kaya tarvis võetud laenu tagasi kõigest kolme aastaga …

      Bernard-Henri seisis ikka veel teepervel, ta ei suutnud ilmselt kuidagi toibuda oma M-vitamiinidest. Ma kutsusin ta treileri kohale ja otsustasin ära oodata, kuni ta sinna sisse ronib – oli ta ju operatsiooni lõpuni minu vastutusel. Ei hakanud teda ka sõimama, sest kõik oli siiski hästi lõppenud, ja sõjaväelise traditsiooni järgi jäetakse lendude arutamine sellisel puhul hilisemaks. Kuid tema hakkas ise minuga rääkima.

      „Kus plika on?” küsis ta kähinal.

      „Kust mina tean,” vastasin ma. „Mina tal silma peal ei hoidnud.”

      „Ma pole temaga lõpetanud,” ütles ta.

      Nüüd läks mul kops üle maksa, sest mulle oli täiesti selge, millest ta tegelikult räägib.

      „Ma oleksin praegu sinu pärast äärepealt kagaani ära tapnud, idioot,” möirgasin ma. „Ja mina pean veel sinu litsikeste järele valvama?”

      „Kellega sa räägid, lendav taguots?” röökis tema vastu. „Mina olen Bernard-Henri Montaigne Montesquieu! Ja idioot oli sinu papa, et ei lõpetanud poo …”

      Ja läks lahti – kuni tema küna saabus, jõudsime oma kümme korda välja laduda, mida me teineteisest mõtleme, ja rohkemgi veel. Seejärel suundus ta tüdrukut otsima ja teatas üsna varsti, et plika on leitud – too oli olnud metsas peidus. Ta toppis tüdruku treilerisse ja asus teele Rohelisse Tsooni – tal on tehnoloogia juba ammu täiuseni viidud. Sedakorda oli tema sõbrataril lootust ellu jääda veidi kauemaks kui tavaliselt: Bernard-Henri oli võtnud vedada sõjajärgse maailma korrastamise projekti ja võis pikemaks ajaks alla pidama jääda.

      Nüüd oli mul täielik õigus jätta kaamera automaatpiloodi juhtida ja parkida. Kaamera lendas koju ja mina olin vaba.

      Nagu ma olin lahingupatjadelt maha roninud ja prillid eest võtnud, tõstis Kaya pilgu minule ja ütles:

      „Lihunik.”

      Ma olin selleks ajaks juba unustanud, et olin ise pannud ta kontrollmanitu taha istuma СКАЧАТЬ