S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ suguharust pidavat pärinema diskursmongerid.

      Chloele astus kiirel sammul lähemale teadmata kust tekkinud inimene – ilmselt oli ta rongkäigule lähenenud sellal, kui kõikide pilgud olid pööratud kagaanile.

      Inimene oli pikka kasvu ja temast kiirgas majesteetlikkust, kuigi ta oli rõivastatud lihtsalt, koguni vaeselt – kotiriidest hõlsti, nöörijupp vööks. Majesteetlikkuse mulje lõid hallid õlgadeni lokid ja kotkanina. Nii nägid välja rüütlid ja kangelased.

      Grõmile meenus miskipärast otsekohe Esivanemate Muuseumis nähtud vanaaegne kuldrandiga münt – üks oiro – , millel oli kujutatud kaks teineteisega kokkusulavat inimkontuuri, käed ja jalad laiali. Selles kujutises oli nii palju vabadust ja uhket väärikust, et kohe sai selgeks – münti polnud verminud ei orkid ega isegi mitte byzantlased. Sildil oli selgitav kiri: „Nn. „Vitruvia mehearmastajad”, Leonardo da Vinci gravüür.” Paljastavast selgitusest hoolimata jättis münt Grõmile sügava mulje. Ja umbkaudu samasuguse tunde tekitas temas see diskursmonger.

      Too oli nähtavasti ka ise toimuvast elevil: tema alumine lõualuu vabises vaevumärgatavalt, nagu lausuks ta väga kiiresti mingeid pisitillukesi sõnu, ja silmad läikisid eredalt. Ta hoidis käes kaardus otsaga saua, otsa ümber oli põimitud nahkrihm. Kui ta käed üles tõstis, paistis hõlsti hõlmade vahelt sellega täpselt samas toonis soomusvest. Niisuguseid oli ainult inimestel.

      Kagaan vaikis ja vahtis süngelt võõrast – etiketi järgi oleks niisugusele etteastele vastamine tähendanud au kaotamist.

      Esimesena kogus end kukemaskiga sekretär.

      „Kes sa niisugune oled?” tuli ta süseräänile appi. „Mida sa teed urkide maal ja mis õiguse ja voliga astud sa ette urkagaani teele?”

      Inimene tegi sammu Chloe poole ja embas tema õlgu vaba käega.

      „Ma vastan sulle,” müristas ta, tõstes oma saua veel kõrgemale. „Ma olen filosoof. Aga kui sulle on arusaamatu, mida see sõna tähendab, siis las ma olen sulle lihtsalt üks hooliv mööduja. Mööduja, kellel pole mingeid volitusi peale nende, mida annab talle tema enda südametunnistus …”

      Grõm pani tähele, et inimene ei vaata mitte kukemaskiga sekretäri ja kagaani, vaid hoopis teisele poole – ta vaatab õhku metsa kohal. Poiss taipas, et kaamera ripub ikka veel kuskil seal. Toimuv muutus lõpuks ometi väheke arusaadavamaks.

      „Ja kuigi mul pole volitusi, on mul uudiseid!” kõmises inimese hästi koolitatud hääl. „Ning need ei meeldi teile. Teie timukate ja mõrvarite kamp ei tee enam kahju sellele lapsele ega pane nendest sinistest silmadest voolama enam ainsatki pisarat!”

      Grõm mõtles, et ilmselt ei räägita temast – tema silmad olid kollakashallid. Ja siis nägi ta, kuidas inimene pöörab Chloed vähehaaval nähtamatu kaamera poole ja nügib kõrvale – niiviisi, et jätta Grõm oma selja taha. Ja orkide iidne vaist ütles äkki Grõmile – et ellu jääda, ei pea nüüd põgenema kaamera eest, vaid vastupidi, tuleb iga hinna eest kaadris püsida. Ta astus sammu ettepoole ja seisis Chloe kõrvale. Diskursmonger heitis talle sünge pilgu, kuid teha polnud midagi. Tema hääl kõmises sedaaegu laulvalt tee kohal.

      „Iga inimene sünnib vabana, nagu tema on kavandanud Manitu! Ja ma ei saa, ma ei taha vaikida, kui mingi monstrum, täitmatu ja õel elajas, tallab lapsepõlve helge rõõmupeo oma limusiini, lugematute leskede pisaratega kinnimakstud limusiini musta rattakummi alla. Ma ei tea – kuigi teisest küljest oleks väga huvitav teada saada, ja otsekohe –, kui kaua veel kavatseb vaba maailm leppida selle pimeduse sünnitise, selle vabaduse kägistajaga, tehes nägu, et ta ei märka süütuid pisaraid ja verepritsmeid, mis lendavad otse meie optikasse! Mitte miski ei saa õigustada kaitsetu puhtuse mõnitamist, mitte mingid tropid ükskõiksetes kõrvades ei summuta lapsesüdame tukseid, kui see on heidetud roaks koerte ja sigade ette! Täna ma süüdistan orkide urkagaani selles, et ta on oma rahva timukas. Kui kauaks veel me jätame tähelepanuta selle perverdi, sarimõrtsuka, psühhiaatri unelma ja ülimalt ohtliku sadisti elajalikud teod? Kuid ma ei taha enam rääkida sellest värdjast, sest ta ajab mind oksele. Ma tahan päästa seda … Seda … Neid lapsi, kellelt nende karm kodumaa on võtnud õiguse lapsepõlvele ja noorusele … Ma annan teada, et nad on nüüdsest peale Byzantioni kaitse all! Nad saavad õiguse siseneda Big Byzi!”

      Ta osutas kaugele mustale kerale taevas ja pööras samal ajal pea kõrvale. Seal, kuhu ta vaatas, olid ainult teeäärsed põõsad. Grõm sai aru, et diskursmonger näitab lihtsalt kaamerale oma õilsat profiili.

      „Mitte keegi ei või niimoodi rääkida kagaaniga!” sosistas jahmunult kukemaskis sekretär.

      Võõras pööras hetkeks tema poole oma ebamaist rõõmu kiirgava palge ja keeras end kohe jälle asjasse pühendamatuile tühja taevasektori suunas.

      „Ja kes temaga üldse räägib, selle sinu kagaaniga?”

      Grõmile tundus, et ümberringi jäi väga vaikseks.

      Kagaan vaikis endistviisi mornilt, vaadates otse enda ette. Kuid kukemaskis sekretär ei suutnud seda taluda.

      „Auhaavamine!” pahvatas ta, tõmbas tupest oma mõõganatukese ja sammus otse diskursmongeri poole.

      Too ootas rahulikult, sau kõrgele tõstetud, ja tema näol mängles ikka seesama enesekindla mehe naeratus, kes ei karda surra oma sõnade eest. Ja kui Grõm arvas, et just nimelt see kohe praegu juhtubki, kostis taevast raginat ja juba nähtud punased niidid lõikasid kukemaskiga sekretäri pooleks. Ümberringi kerkisid õhku kõrged põrmusambad.

      Kõik, kes tee peal seisid, tardusid liikumatuks.

      Ja järgmisel hetkel läks kõik liikvele.

      Esimesena liikus paigast Chloe – ta sööstis välja inimese käe alt ja jooksis eemale.

      Seejärel toibusid Durexi Motorenwageni ümber seisnud sõdurid, nad haarasid oma relvad ja marssisid inimese poole. Ent niipea, kui nad jõudsid punases loigus ujuva sekretärini, rabasid neid jalust needsamad suitsused punased nooled. Kuigi sõdurite samm oli kiire, jahvatasid kahurid nende rünnaku vaevata läbi. Tee kohale kerkis tolmupilv, mille tagant kagaani Motorenwagenit oli juba vaevu näha, maapinnal kõrgusid lademes lõhkikistud kehad, ja ainult inimene sirutas ikka endiselt naeratades ründajatele vastu oma saua.

      Grõm taipas lõpuks, et on viimane aeg tee pealt kadudada. Keegi ei takistanud teda. Ta kihutas mööda berserkidest, kes püüdsid paigal hoida oma hirmul hobuseid, ja tormas metsa. Ta jooksis mõne minuti, komistas siis juurika otsa ja kukkus. Pärast kukkumist jäigi ta pikali, püüdes saada kontrolli alla oma meeletult töötavaid kopse.

      Tagapool oli mõnda aega kuulda laske. Siis saabus vaikus.

      Ta ootas veel umbes pool tundi ja hakkas mööda metsa minema ning tuli lõpuks välja teele. Mahalastud kolonn oli jäänud metsanuka taha – laibad siia ei paistnud.

      „Chloe!” hüüdis ta.

      Valjusti hüüda oli hirm, kuid ometi söandas ta hõigata veel kord.

      „Chloe!”

      „Ma olen siin!” kostis vastus.

      Grõm silmas puude äärjoontest eraldunud väikest kogu – Chloe tuli teele umbes sada sammu eespool. Grõm läks talle vastu, kissitades otse näkku paistva päikese käes silmi.

      Ta tegi juba suu lahti, et hakata rääkima hiljutisest õudusest, kui selgus, et õudus polnud veel mõelnudki lõppeda.

СКАЧАТЬ