S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hiljem.

      Niisiis, kõik sa alguse sellest, et mulle ja Bernard-Henrile tehti ülesandeks filmida uudissaadete tarvis sõja number 221 formaalne videopõhjus, niinimetatud casus belly (ekraanisõnastikud kinnitavad, et see kirikuinglise väljend on alguse saanud iidsest idioomist „ära katkestada /vaenlase/ kõhuke”). Filmimine tähendab tegelikult organiseerimist. Mina ja Bernard-Henri saame sellest aru sõnadeta, sest oleme üheskoos alustanud juba kaks sõda – number 220 ja number 218. Üheksateistkümnenda alustasid meie loomingulised konkurendid.

      Casus belly organiseerimine on salajane, delikaatne ja üldsegi mitte lihtne ülesanne, Seda usaldatakse ainult parimatele asjatundjatele. See tähendab meile.

      Sõja kõige veenvamaks ja täiesti vaieldamatuks videopõhjuseks, milles on ühel nõul absoluutselt kõik kriitikud, kommentaatorid ja panditid, peetakse tänapäeva visuaalkultuuris, nagu ka sajandeid tagasi, niinimetatud damsel in distress’i. Palun jälle vabandust kirikuinglise keele pärast, kuid teisiti pole seda võimalik öelda. Pealegi meeldib mulle nende sõjakate, otsekui püssirohusuitsust läbiimbunud sõnade kõla.

      Damsel in distress ei ole lihtsalt „neidis kurvastuses”, nagu seda väljendit tõlgitakse. Kui see orki neidis magab kuskil laudalakas ja näeb painajalikku und, mis ajab ta higile ja värisema, siis ei anna see veel põhjust pommitamiseks. Kui orki neidis on sõnnikus püherdanud, vanamuti käest kõrvakiilu saanud ja ulub keset lompi, siis on sellestki vähe tulu, kuigi tema kurvastus võib olla täiesti puhtsüdamlik. Ei, damsel in distress eeldab ühelt poolt ahistatud puhtust ja teiselt poolt seda ähvardavat raskerelvadega kurjust.

      Niisuguse mis tahes lahutusastmega pildikese genereerimine võtab meie sommeljeedel aega kõige rohkem viis minutit. Kuid selliste asjadega tegeleb CINEWS INC-is ainult meelelahutusüksus. See, mis satub uudistesse, peab füüsilises plaanis tegelikult toimuma ja saama osaks Kõiksuse Valgusest. Thou shalt keep thy newsreel wholesome,7 on öelnud Manitu. Võib-olla ta ei olegi seda öelnud, kuid nii on meile vähemasti teada antud.

      Nimelt religioossetel põhjustel filmitaksegi uudised pühakoja tselluloidfilmile. Footonid tungivad valgustundlikku emulsiooni, mille Manitu Koja teenrid on valmistanud iidsete retseptide järgi täpselt niisamuti, nagu seda tehti aastasadu tagasi (koguni lindi laiust järgitakse hardalt).

      Filmilint peab olema süttiv, sest Õpetussõnades leidub lause „leegitseb nagu Manitu veri”. Miks aga on tarvis säilitada valguse elusat jäljendit, selgitatakse Müsteeriumidesse pühendamisel, kuid mina olen põlvpükstest juba liialt välja kasvanud, et seda mäletada – ja pealegi ei taha ma süüvida teoloogilistesse küsimustesse. Oluline on siin üks asi – filmikaamera võtab minu Hennelores hirmus palju ruumi. Kui poleks seda kaamerat, rääkimata rakettidest-kahuritest, saaks ülejäänud tehnoloogia ära mahutada falloseimitaatorisuurusesse konteinerisse. Aga mis parata, kui selline on Manitu tahtmine.

      Kui kõne all on uudised, siis ei saa me sündmuste kujutamist võltsida. Ent Manitu, nagu teoloogid sellest aru saavad, ei hakka vastu vaidlema, kui me aitame õige veidi kaasa nende sündmuste toimumisele. Mõistagi ainult karvavõrd – ja seda piiri tunnetavad ainult tõelised professionaalid. Niisugused nagu mina ja Bernard-Henri. Me ei võltsi tegelikkust. Kuid me võime talle teha nii-öelda keisrilõike, tuues esile selle, millest ta on tiine – sobivas kohas ja vajalikul ajal.

      Me ootasime operatsiooniks sobivat hetke mitu päeva. Siis teatas urkagaani kaaskonda kuuluv agent, et Rvan Durex, kes oli end juba määrinud ülestõusnud orkide verega (telekaamerate salk jõudis raketilöögiga ära hoida suurema verevalamise, kuid kagaani südametunnistusele jäid kollateraalsed ohvrid), on tagasi pöördumas Slavasse (sellist nime kannab orkide pealinn)8 mööda põhjapoolset maanteed.

      Lendasime koos Bernard-Henriga otsekohe talle vastu.

      Kui ma ütlen „lendasime”, siis tähendab see, et sinna lendas mürskude ja laetud filmikaameraga minu Hennelore. Temaga oli kaasas minu teadvus, kuid keha jäi koju – see ainult keerutas pead, lahinguprillid ees, ja vajutas kangidele. Kuid Bernard-Henri toimetati Orklandi päriselt, selline on kord juba tema töö. Muidugi on see risk. Ent kui sealsamas kõrval on mu Hennelore, pole see risk kuigi suur.

      Platvorm pani Bernard-Henri maha teepervel paari kilomeetri kaugusel Slavast – ja varjus pilvedesse, et mitte kulutada akusid kamuflaažile.

      Missioon oli alanud.

      Bernard-Henri käskis mul vaadelda ümbrust ja otsida sobiv faktuur, senikaua kui tema palvetab. Nojah, palvetab … Tegelikult pumpas vana saatür end lihtsalt aineid täis, nagu alati enne lahinguvõtteid. Kuid vanemsommeljeed vaatavad sellele läbi sõrmede, sest niimoodi näeb Bernard-Henri kaamera ees parem välja.

      Ja see on ühe ekraanil näidatava diskursmongeri töös igal juhul kõige tähtsam. Avalad žestid ja poos, rahulik ja aeglane hääl, enesekindel olek ja jutt. Ei mingit pea sügamist, ei mingeid käsi taskus. Me elame visuaalses ühiskonnas ja ekraanimulina mõtteline sisu tagab kõigest ühe viieteistkümnendiku selle üldisest efektist. Ülejäänu annab pilt.

      Bernard-Henri pulbrid hakkavad täit mõju avaldama umbes tunnipooleteise pärast – ja just siis pidi nähtavale ilmuma kagaani kolonn. Aega oli, kuid seda ei tohtinud raisata, oli tarvis kähku leida faktuur.

      Ma tõusin kõrgemale.

      Maastik oli üsnagi depressiivne. Õigemini oli ta ühel pool teed koguni maaliline, kui seda sõna saab Orklandi puhul üldse kasutada – seal olid kanepi- ja banaaniistandused, kitsuke jõgi ja paar haisvat orkide küla. Ja teisel pool teed algas Orklandi kõige süngem džungel. See ei ole sünge puhtalt iseenesest, vaid selle tõttu, mis on tema taga. Mõnesaja meetri kaugusel kasvab puid üha hõredamalt ja algab tohutu soo, mis on kohakaasluse alusel ühtlasi surnuaed.

      Orkid nimetavad seda Mälestamise Sooks – kogu Slava matab sinna oma surnuid. Kõrgelt näeb see välja nagu sünge hallikasroheline järv, kuhu soontena suubuvad niitpeened ojad ja jõed. Järv on peaaegu üleni kaetud väikeste kollaste, hallide ja tumedate träpsudega, mis siit ülevalt meenutavad tedretähti. Need on orkide ujuvad kirstud, niinimetatud sputnikud – ümmargused paadid, mis kaetakse õlgedest kaanega, milles on püsti neli toigast. Orkid usuvad, et nendes riistapuudes lendavad nende hinged kosmosesse Manitu juurde. No ma ei tea, ei tea.

      Mets piki sooserva on orkide endi istutatud – sihilikult (jah, juhtub isegi niisugust asja, et ork istutab puu). Nad tegid seda sellepärast, et tõrjuda haisvat sinirohelist löga kaugemale teest ja oma köögiviljapeenardest. Kui kagaan siit läbi sõidab, saadab teda alati valvemeeskond, sest siin on hõlpus varitsust teha. Kuid üldiselt näeb siin inimesi harva – orkid kardavad oma surnuid. Keegi on neile pähe tagunud, et iga nende põlvkond reedab ilmtingimata eelmise, ja hirm esivanemate ees on saanud neil otsekui kollektiivseks neuroosiks. Seda toetavad ka soos elutsevad rammusad krokodillid, kuigi need veest välja ei roni. Neile aitab sputnikutestki.

      Muistsetel aegadel asusid siia elama niinimetatud targad, kes tahtsid igapäevase lähedusega surmale rõhutada oma teispoolsuse-staatust. Linnaorkid käisid nende juures, et ennustada raamatu „Dao Pesding” järgi – nad uskusid, et sedaviisi saab esitada küsimuse Manitule endale (ma ei tee nalja, orkidel on niisugune raamat tõesti olemas, kuigi selle on kirjutanud, nagu arvata võib, pigem meie sommeljeed). Ent orkide valitseja Prosr Liquidi ajal vabad targad kaotati ja kõik ennustajad allutati kindralstaabile. Sestsaadik käib kalmumetsas ainult noorus – paarikesed, kel pole kohta, kus omaette olla. Surnuid ja krokodille nad muidugi kardavad, kuid armastus on surmast vägevam. Kui ma oleksin filosoof nagu Bernard-Henri, ülistaksin vanaprantsuskeelse lauluga ilmtingimata elu salajast pidu, mis õilmitseb nendes surnud padrikutes.

      Sobivaid СКАЧАТЬ