S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mul on neist kahju. Rasvunud tõbras. Verejanuline debiilik. Ma ei vaata enam mitte kunagi, kuidas sa lendad. Kas kuuled? Mitte kunagi!”

      Nüüd olin ma solvunud, sest ma olen tõepoolest tüse. Bernard-Henri lööb alati allapoole vööd. Kaya niisamuti.

      Kedagi ülekaalu pärast mõnitada lubab endale ainult igas mõttes niru inimene. Või tema aru saab, et kosuda aitab Manitu üksnes äravalitutel. Ega siis ilmaaegu kujutata rikkurit juba mäletamata aegadest peale priske naerulagistajana.

      Teie mass – see on teie kohalolek universumis. Kui teid on sada viiskümmend kilo, siis jätkub teisse kätketud elu kahele statistiliselt keskmisele kodanikule. Pole ime, kui te olete tavalisest inimesest targem või ületate mõnes valdkonnas märkimisväärselt teisi.

      Paksud ei ole muidugi alati geeniused, kuid põhiliselt on nad huvitavad, heasüdamlikud ja ühiskonnale ülimalt kasulikud inimesed. Ma olen hea piloot just seetõttu, et usaldan Henneloret juhtides vaistu – see tähendab, lendan kõhule toetudes. Kogu kõhule.

      Tõsi, tehnoloogilistel põhjustel olid iidsete aegade piloodid enamasti kõhnad ja väikest kasvu, kuid siingi võin ma nimetada niisuguseid tuntud ässasid nagu Hermann Göring ja Benito Mussolini. Ja see polnud sugugi juhus, et mõlemad olid kuulsad ka riigimeestena. Kuid Kayale ei tähenda see tuhkagi.

      Ma olen, muide, tähele pannud huvitavat asja. Kui ta nimetab mind rasvunuks, ei solva see mind, ma olen juba harjunud. Kui ta nimetab mind imbetsilliks, pugistan ma ainult naerda. Aga kui ta nimetab mind ühteaegu imbetsilliks ja rasvunuks, olen ma solvunud. Ega suuda sellest kuidagi üle olla.

      Süüdistada ei ole mul kedagi peale iseenda. Ma ise panin tal mõrdsuse maksimumile, mitte keegi ei sundinud mind selleks.

      See on niisugune häälestusnupp tema punases plokis. Mul on ühekorraga maksimumis „mõrdsus”, „ahvatlus” ja „vaimsus”. Kuid sellest, mida see tähendab, räägin ma veidi hiljem.

      Lühidalt, ma solvusin ja läksin õnnetuppa, kus seisab manitu, mille kaudu toimub Kaya juhtimine. Seal lõin ma parooli sisse ja panin ta pausi peale.

      Ma ei tegele tema häälestamisega niisuguses ruumis mitte sellepärast, et näen selles mingit sümboolset kanalisatsiooniga seotud mõtet, vaid Kayal pole lihtsalt kunagi põhjust siia sisse astuda. Risk, et ta võiks kunagi ise juhtimiseni pääseda, on väiksem. Kuid ma tunnen, et mul on aeg mõningaid selgitusi jagada.

      Kaya on minu elu õis, minu peamine investeering, mu südame valgus, mu ööde õnn ja veel palju-palju aastaid laenumakseid.

      Kaya on minu sura.

      Ma tahan kohe selgeks teha, et oma seksuaalorientatsiooni poolest olen ma sajaprotsendiline gloomy. Klumikas, nukunikkuja, puparast – nimetage mind, kuidas tahate. Kui te olete pupafoob ja teil on selles asjas eelarvamusi, siis on see teie probleem, mida teil vaevalt õnnestub minu omaks teha. Me oleme sajandeid võidelnud oma õiguste eest – ja oleme saavutanud, et tänapäeval kirjutatakse sõna gloomy austava koma järel sõna gay kõrvale. Ent see on poliitkorrektne termin, meie ise kutsume end puparastideks.

      Kui te pole asjaga kursis, siis „puparast” oli kunagine solvav termin gloomy people’i kohta, see moodustati vanaladina sõnast pupa – nukk. Me võtsime selle relvana kasutusele – täpselt niisamuti, nagu geid tegid kunagi solvavast hüüdnimest queer endale iroonilise identiteeditähistuse. Big Byzil on see ülimalt respektaabel väljend. Solvanguna kasutavad sõna „puparast” tänapäeval ainult orkid, kes ajavad selle segi „pederastiga”. Kuid nende pruugis ei viita need terminid tingimata seksuaalorientatsioonile, vaid tähistavad kõige sagedamini inimest, kes eirab kõlblusnorme (on muidugi omaette küsimus, mida orkid sellega silmas peavad).

      Mõistagi pole mul kõige vähematki bioloogiliste partnerite vastu ja ma olen neid isegi oma elus mitu korda proovinud. Kuid mulle see lihtsalt ei sobi. Minu valik on sura.

      Mulle meeldib pööraselt juba see sõna ise. Niisugust nime peaks minu meelest kandma laul, palve või mingi paradiisivärvides lind. Kuid see on lihtsalt lühend kirikuinglise sõnast surrogate wife, mis on jõudnud meieni aegadest, mil puparaste võis veel avalikult alandada. Ma pole ainult kuigi kindel, kas on õige nimetada surat surrogaatnaiseks (eriti veel kumminaiseks, nagu me seda slängis vahel ise teeme).

      Surrogaadid on meie ajal pigem elus naised. Veel rohkem just seejärel, kui vanusepiir tõsteti neljakümne kuueni. Ja kumminaisteks on neid ka üsna asjakohane nimetada – implantaatide tõttu, mida nad tänapäeval lasevad endale paigaldada sõna tõsises mõttes kuhu tahes.

      Sestsaadik, kui filmimaffia ja elatanud feministid on meie vananevas ühiskonnas võimu haaranud, on põhiline, mida nad teevad, consent age’i tõstmine. Nüüd on neil plaanis jõuda neljakümne kaheksani. Geidele ja lesbidele on vanusepiir praegu nelikümmend neli, sest neil on vägev lobitöö ja nad surusid selle paranduse enda tarvis läbi affirmative action’i11 toel – kuid neilgi tahetakse tõsta see neljakümne kuueni. Ja kui poleks GULAG-i (ma teen selles liikumises kaasa juba üheksa aastat), oleks vanusepiiri tõstetud kohe kuuekümneni.

      Meie ühendus on tegelikult see viimane ankur, mille varal meie ühiskonnas veel püsivad vabaduse ja kaine mõistuse riismed. Kuid GULAG-ist kõnelen ma kunagi hiljem – see on aeganõudev teema. Praegu ütlen ainult niipalju, et see on ainus tõepoolest ühiskondlik jõud, mis on suuteline vajaduse korral vastu seisma nii võimudele kui ka uudistele. See, mida nimetatakse grassroots power12. Ja rindejoon, ha-ha, läheb otse läbi mu südame.

      Tegelikult pole kõik muidugi üldse nii hirmus. Karmilt keelatud ei ole mitte seks, vaid selle jäädvustamine. Seksi enese suhtes kehtib juvenalislik reegel don’t look – don’t see13. Siiski, iga päev saavad sellest tegelikku kasu lõigata ainult niisugused kotkad nagu Bernard-Henri.

      Küünikute väitel tõstavad vanusepiiri elatanud feministid – lootuses, et näljaga võtab ehk keegi ette ka nende üleküpsenud võlud.

      Jama muidugi. Võitlus teiste seksuaalse õigusetuse eest on sugulise eneseväljenduse ekstreemne moodus, umbes samasugune nagu seksimine vana sandaaliga või anaalne ekshibitsionism. Vaadake maadlejate nägusid ja te saate kõigest aru. Kahtlemata on julm keelata neile õigust teostada oma seksuaalseid fantaasiaid. Probleem on paraku selles, et üheainsa seksvähemuse egoistlik tegevus tekitab probleeme tohutule inimhulgale.

      Kuid asi pole isegi mitte ainult nendes hüsteerikutes – nad on siin lihtsalt kattevarjuks. Neid kasutatakse üksnes rääkivate peadena, ning seda tööd suunavad ja rahastavad hoopis teised jõud.

      Võimud tõstavad vanusepiiri filmitööstuse pideva surve tõttu, selle nimel käib raevukas lobitöö. Tõsi, filmimaffia katsed vanusepiiri tõsta leiavad ühiskonnas mõningast vastukaja, sest on kooskõlas kehtiva silmakirjaliku moraaliga. Patukahetsejatest gerontokraadid mõtlevad, et jõuavad enne surma Manitule meeltmööda olla, ohverdades talle teiste rõõme. Kuid me ei rõõmusta Manitud nende andidega. Me üksnes solvame Teda.

      Kui meie, uue aastasaja vabad inimesed, tuleme pühapäeviti pühakotta, et vaadata värsket snaffi, siis satume iga kord silmitsi lõpmatu silmakirjalikkusega, millest on läbi imbunud meie moraal. See silmakirjalikkus on ruumiline, reljeefne ja värviline.

      Ei, meie annetus ei ole tervenisti valelik. Meie, piloodid, oleme Manitu ees puhtad: surmad on snaffides kõik ausad. Kuid armastus, mida me pakume tema puhastele kiirtele, on läbinisti võlts. Ja kui Manitu võtab meid selle eest nuhelda – ja see СКАЧАТЬ