S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõndis paarike. Need olid orkid, poiss ja plika, ühevanused – arvata kuueteistkümnesed või pisut üle selle. Ma nimetan seda vanust nii kõhklematult, sest orkidel on see consent age, ja kui kumbki neist oleks noorem olnud, oleksid nad vaevalt söandanud ennast koos näidata. Orki võimud jäljendavad nürimeelse püüdlikkusega meie seksuaalrepressioonide mehaanikat – küllap nad oleksid ka meie vanusepiiri kasutusele võtnud, kui vaid meie nõunikud oleksid sihukest asja lubanud. Nad paistavad arvavat, et just sedakaudu kulgebki tee tehnotroonilisse ühiskonda. Ja tõttöelda pole neile ka mingit teist teed jäänud.

      Paarikesel olid kaasas õnged. Asi oligi selge – „kalalkäik” asendab noortele orkidele kinosaali viimast rida.

      Ma tegin maksimaalse suurenduse ja silmitsesin mõnda aega nende nägusid. Noormees oli tavaline orki poisslaps – üsna meeldiv linalakk. Nad on kõik niisugused, kuni hakkavad priiust jooma ja endale duriani süstima. Kuid damsel oli lausa ideaalne.

      Kaadris nägi ta välja lihtsalt äge. Esiteks ei paistnud ta lapsena, ja see oli hea, sest lapsukesi oli näidatud enne kaht viimast sõda ja vaataja oli neist väsinud. Teiseks oli ta väga ilus – bioloogilise naise kohta, tahan ma öelda. Olin täiesti kindel, et Bernard-Henril tuleb otsekohe tahtmine kaitsta säärast põrsakest mõne ohu eest.

      Ma vaatasin manitud. Kagaan oli alles kaugel ja mul oli veel aega. Kuid vaevalt oli mõtet mingit muud materjali otsida. Teatasin Bernard-Henrile lühidalt oma leiust, saatsin plika näolapi tema manitule ja tema läks silmapilk liimile, tabasin selle ära tema hingamisest. Siis lülitasin sisse maksimaalmaskeeringu, lendasin ettevaatlikult paarikesest mööda, asusin neile selja taha ja püsisin neil kannul, kuulates nende vadinat.

      Nad keerasid metsa ja leidsid endale varsti murulapikese ühe sohu suubuva oja kaldal. Ja asusid seal otsekohe … kala püüdma. Poiss oli vist õngesportlane – ja peletas kõik muud mõtted endal peast. Tütarlaps hakkas varsti silmanähtavalt igavlema, mina niisamuti, kuid poiss muudkui õngitses. Ning kala võttis.

      Kui kolonni tulekuni oli jäänud pool tundi, hakkasid asjad neil liikuma pisut huvitavamas suunas. Ent minul oli paraku juba aeg sekkuda.

      #

      Grõm vaatas taevas rippuvat Byzantioni musta kera.

      Kui pea hästi madalale lasta ja silmi vidutada, siis võis kujutleda, et see on siinsamas puu otsas elutseva hiigellinnu pesa. Kui silmi veel rohkem vidutada, võis kujutleda, et see on mingite titaanlike jalgpallurite pall, mis on lennanud siia kaugest muinasajast, kui ümberringi polnud veel palme, palju päevi aastas sadas lund ja mööda valget lumevaipa kõndisid karvased mammutid …

      Grõm vaatas Chloe poole.

      „Seda peab kohe tegema,” mõtles ta. „Pärast on hilja … Aga kuidas? Et tõusengi kohe nüüdsama püsti, astun ligi ja võtan ümbert kinni? Ja tema küsib seepeale – mis sul äkki hakkas? Miks just praegu, ja mitte varem? Kuramuse õnged …”

      Kõikide märkide järgi tahtis Chloe sedasama mis temagi. Ta ei olnud end enne kohtumist värvinud – noorte käitumistava põhjal anti nii mõista, et oodatakse otsusekindlat tegutsemist, mille aegu meik võib kannatada saada.

      Ja hea oligi, et ta polnud end meikinud.

      Tema ümarik pea, naljakalt õieli kõrvad, õhetavad põsed ja sile nahk – nagu lahingutrummil – meeldisid poisile ilma kosmeetikata palju rohkem. Chloe lõhnas ka väga meeldivalt, üldse mitte orkilikult – arvatavasti pani ta ööseks oma riiete vahele lõhnataimi. Või oli ta ostnud sel hooajal moes olevat lõhnaõli Ancient Serpent – tema perekond ei kuulunud just vaeste hulka.

      Ka tema rõivastus oli stiilne. Tal oli seljas uus koolikleit, mis ühteaegu tuletas meelde lapsepõlve ja samas kutsus sellega hüvasti jätma. Ja veel oli tal seljas vest, mida kaunistasid Nicolas-Olivier Laurence von Trieri portreed tema eri aastatel mängitud rollides. Niisuguseid vestikesi kirjaga Two cultures – one world valmistati Kollases Tsoonis ja need maksid vähemalt sada manitud. Grõmi peres tühja-tähja peale nii palju ei raisatud. Ja üle õla rippus Chloel dobermanni nahast kosmeetikakott – ka see polnud just odavate killast.

      „Ära tuku, sul võtab jälle.”

      Grõm tõmbas õnge välja, sikutas kala konksu otsast ja viskas Chloele. Tüdruk püüdis selle kinni ja laksas kergelt kala peaga vastu kivi. Itsitas siis ja laksas veel kord. Ja veel.

      Grõmi kannatus katkes, ta tuli ja võttis tüdrukul viskleva kala käest. Ta lõi selle üheainsa hoobiga oimetuks, viskas maha ja läks oma õngede juurde tagasi.

      Sõimelda ta ei tahtnud – teiste orki plikadega võrreldes oli Chloel hea süda. Ta ei piinanud kunagi moskiitosid, enne kui need surnuks lõi.

      „Mis sa tigetsed,” ütles Chloe ja torkas kala kilekoti põhja, kus kaks tükki juba veenatukeses vaevlesid. „Mul on igav. Täitsa ilmaaegu vantsisin siia.”

      Grõmil võttis sisemuse külmaks.

      „Läbi kõik,” mõtles ta. „Ja pärast ta enam ei tulegi …”

      „Kui sul on igav, eks räägime siis,” pakkus ta.

      Õnneks jätkus tal kätele tegevust – uus ussike tuli konksu otsa ajada.

      „No olgu,” ohkas Chloe ja pani käed ümber põlvede.

      Grõm heitis õnge vette, tuli Chloe juurde ja istus tema kõrvale, niimoodi, et talle kogemata külge ei puutuks.

      „Kas sul on kirjand juba kirjutatud?”

      Chloe noogutas.

      „Kirjutasin maha. Ja sul?”

      „Ei ole,” ütles Grõm. „Ma pole veel alustanudki.”

      „Siis oled jännis,” konstateeris Chloe.

      „Miks nii,” vastas Grõm. „Ma kirjutan päevaga ära. Viksin „vabast entsüklopeediast” maha.”

      „Sa muudkui kelgid oma entsüklopeediaga,” ütles Chloe. „Viid iga kord jutu sinnamaale, et saaksid selle ära mainida. Mis oleks, kui mina hakkaksin kelkima, et minu isal on mootorratas?”

      Grõm läks näost punaseks – tüdruk oli märki tabanud.

      „Loll oled,” ütles ta. „Ega ma sellepärast entsüklopeediast rääkima ei hakanud. Mul tuli meelde, et ma ei suuda isegi sealt mõnda asja leida.”

      „Mida siis?”

      „Kas või seda, et miks kõikide orki dünastiate nimed valitakse kõrgemalt poolt? Rvanid näiteks. Ja Visit, ja Durex – need pole ju orki sõnad, eks ole?”9

      „Ega ei ole küll,” jäi Chloe nõusse.

      „Võetakse iidsed sõnad, millest rahvas aru ei saa. Võib-olla on neil solvav mõte, mida meie ei teagi. Ja ka sõdurite rõivad mõtlevad nemad välja. Meile saadetakse enne sõda ainult lõiked. Entsüklopeedias pole selle kohta sõnakestki. Turul räägiti, et Rvanid hoiavad kogu riigikassat inimeste käes. Muidu ei trükiks inimesed meile manitusid.”

      Chloe andis Grõmile kerge võmmu kuklasse.

      „Sina pea sellest parem suu,” ütles ta. „Muidu keedetakse sind sita СКАЧАТЬ