S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õõtsatas õhus sujuvalt, otsekui näidates, kuhupoole minna. Grõm astus ebalevalt sammu selles suunas ja kaamera noogutas otsekohe oma valget nina – just nagu inimene, kes väljendab nõusolekut.

      Grõm astus sammu, siis teise. Kaamera nihkus edasi koos temaga.

      „Ta tahab, et me läheksime tee peale,” ütles Chloe.

      „Ma sain aru,” vastas Grõm. „Või jookseme parem metsa? Kuidas ta meid ikka puude vahel püüdma hakkab?”

      Seda oli raske uskuda, kuid kaamera oleks nagu kuulnud tema sõnu. Ta keeras end metsa poole, mis jäi muruplatsi ja tee vahele, ja Grõm nägi tema koolduvat keret profiilis. Ühel stabilisaatoril tuli nähtavale Byzantioni embleem – peegelpildis topelt-B, mis nägi välja nagu püstkriipsuga poolitatud number kaheksa.

      Kostis vali ragin, kaamera mähkus suitsupilve ja metsa poole sööstsid mingid väga kiired punased niidid, suitsune jälg järel. Seal, kus need niidid põrkasid kokku tüvedega, kerkisid purustatud puusäsi kollased pilved ja kõrged vanad puud varisesid mitmele poole otsekui läbiraiutud küünlad.

      Siis jättis kaamera tulistamise, pööras end Grõmi ja Chloe poole ja vangutas mitu korda nina – täpselt nagu inimene, kes eitavalt pead raputab. Kui ta liikumatuks jäi, oli langevate tüvede raginat veel kuulda.

      „Nii ta meid püüabki,” ütles Chloe. „Said aru?”

      „Sain,” vastas Grõm ega teadnud ise, kas kaamerale või Chloele.

      Tee poole viis nüüd suitsev siht ja marsruuti valida polnud raske. Kaamera laskis nad endast mööda ja järgnes neile läbi õhu.

      Tee peal jäid Grõm ja Chloe seisma.

      „Mis siis nüüd?” küsis Grõm.

      „Kohe tehakse selgeks,” oletas Chloe.

      Grõm pööras end kaamera poole.

      Kaamera käitus imelikult. Nendelt oma valkjaid silmakoopaid pööramata liikus ta üles ja kõrvale, päikese poole – ning kadus äkki ära. Grõm sai aru, et ta oli jälle kamuflaaži sisse lülitanud. Nüüd oligi käsitamatu, kus ta on – mingit õhu võbelemist polnud enam võimalik silmaga tabada.

      Grõm uuris mõned sekundid taevast.

      „Võib-olla lendas ta minema?” oletas ta.

      Keegi ei vastanud.

      Grõm pööras end ja nägi, et Chloe lamab keset teed, ise ilusasti keras. Ta näis rahulikult magavat ja tema käest paistis mingi roheline noolejupp. Grõm tahtis kummarduda, kuid kuulis mingit klõpsatust ja miski torkas teda. Ta nägi samasugust rohelist noolejuppi paistmas oma rinnast. Ta tõmbas selle välja – plastpulga otsas oli lühike painduv nõel, nii peenike, et polnud näha verepiiskagi.

      „Pole lugu,” jõudis ta mõelda.

      Ja siis tuli tal hirmus tahtmine tee peale maha istuda ning polnud vähimatki võimalust sellele soovile vastu seista. Ja kui ta oli istunud, sai selgeks, et tuleb pikali heita, ja ta heitiski.

      Chloe lamas tema kõrval, ta nägi tüdruku kleiti, õlga ja natuke nägu. Tüdruku silmad olid lahti, kuid ta vaatas kõrvale.

      Grõm ei saanud toimuvast kuigi hästi aru. Talle tundus, et peab ennast natuke koguma ja siis suudab ta püsti tõusta. Oli tarvis, et keegi oleks teda natuke aidanud, andnud talle pisikese tõuke – ja siis oleks tardumus järele andnud. Kuid abi ei tulnud.

      Päike oli vist jõudnud taevavõlvil natuke edasi liikuda. Nüüd tundis ta veel üht torget, seekord jalga, ja halvatus kadus otsekohe. Ta pööras pead ja nägi, et ka Chloe oli elule ärganud.

      Tüdruk oli juba peaaegu püsti, kui sai äkki niisuguse hoobi selga, et langes kohe siruli tolmu. Grõmile paistis, nagu oleks päike pilvede taha läinud. Ta vaatas üles.

      Poolt taevast varjates kõrgusid nende kohal relvastatud ratsanikud. Nende selja taga oli terve kavalkaad, millel Grõm ja Chloe olid tee peal ees.

      Ilmselt oli seal reisimas keegi väga tähtis isik. Tema kaitsesalgas olid hobustel Slava garnisoni gandžuberserkid – halli habemega vägilased, valejuustest rastapatsid tolmu täis ja lühikesed luust piibud hambus. Neil olid seljas mustad kamuflaažturvised ja relvadeks rasked odad. Üks ratsanik oli just torganud Chloed selga oda tömbi otsaga ja võttis nüüd hoogu, et teravik sisse lüüa. Berserkid tapsid ilma mõtlemata ja Grõm kangestus õudusest.

      Kuid siis kostis lühike käsklus ja berserk langetas oda. Ratsanike rivi jagunes kahte lehte ja nad taandusid teepervele.

      „Püsti!”

      Grõm ja Chloe ajasid end kuidagiviisi jalule.

      Nende ees oli must Motorenwagen, pikk ja lahtine, üks kõige kallimaid. Niisugune võis olla ainult ülimalt tähtsal vertuhail10.

      Kuid selles ei istunud üldsegi mitte globaalurkid, vaid sünged mustades tolmumantlites hüvaturvajad. Kaugemal seisis teine Motorenwagen– samuti must, kuid veel madalam ja uhkem, ainult kinnine. Ja veel kaugemal kõrgus punane kuldsete spastikatega palankiin, sees eesriide taga Manitu imettegev pale. Seda kandsid higised rammumehed, lühikesed sametpüksid jalas, neli meest iga kandepuu juures.

      Teise Motorenwageni katus avanes sujuvalt, keerdudes istmete taga teokarbiks. Ukse juurde sööstis otsekohe suurest innust hüplev õukonnasekretär-kastraat, jalas vapimustriga sukkpüksid ja ees kukemask.

      Motorenwagenis istus …

      Grõm ei uskunud oma silmi.

      Seal istus Rvan Durex, urkide kagaan ja valitseja, seitsme sõja suur kangelane. Temast vasakul lösutas tagaistmel üleni maiustustest kleepuv lemmikpoisu. Paremal säras kuldkettides kummist naine – seesugune, nagu neid tehakse Big Byzis. Kagaan ei armastanud naisi ja seda teadsid kõik. See oli lihtsalt staatuse, tolerantsuse ja kultuuridevaheliseks dialoogiks valmisoleku sümbol.

      Suure juhi sünge nägu – viltu lõigatud põskhabe ja hallid kotid silmade all – ei tõotanud midagi head. Ta tõstis käed ja haigutas, sirutades oma mustast atlassist juudikuube surutud keha.

      „Mis see on?”

      Sekretär tõmbus kooku, et tema maski nokk ulatuks lähemale isanda kõrvale, ja hakkas vaikselt rääkima, osutades Grõmi ja Chloe poole.

      Kortsud Rvan Durexi näol silenesid ja ta muigas.

      „Tee peal?” küsis ta.

      Sekretär noogutas.

      Rvan Durex heitis Grõmile hindava pilgu – otsekui aru pidades, kas võtta ta paažiks. Grõm pani tähele, et kagaani lemmik silmitseb teda samuti hoolega. Durex pööras pilgu Chloele, siis vaatas uuesti Grõmi – ja mõtles nähtavasti ümber.

      „Jalust ära,” viipas ta käega.

      Ja nüüd juhtus midagi ootamatut.

      „J’accuse!”kõmises tee kohal võimukas hääl.

      Nii kohkunud, kui Grõm kõigest juhtunust oligi, kohkus ta nüüd veel hullemini. Kagaani juuresolekul ei võinud keegi niisugust tooni kasutada.

      Mitte СКАЧАТЬ