S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poisist. Kas sa näitad mulle?”

      Nii oleks võinud see ometi kohe olla.

      „Ja mis mina selle eest saan?”

      „Nagu ikka,” ütles ta ja vaatas maha.

      „Millal sa tahad neid näha?”

      „Täna. Kohe praegu. Palun, eks?”

      Ma jumaldan, kui see lapsuke minult midagi palub.

      Vaatasin kontrollmanitule. Hennelore seisis laadimisjärjekorras – kogu protseduur koos lahingukomplekti vahetusega võis võtta kõige rohkem pool tundi. Kuid ma ei tahtnud oma kallist ülearu hellitada.

      „Täna ei mängi enam välja, kullake,” ütlesin ma ja sikutasin teda käisest. „Hiljem. Kolme päeva pärast ehk. Kui sa käitud kenasti.”

      „Aga miks mitte praegu?”

      „Hennelore vajab puhkust. Ja Kayal tuleb väheke tööd teha …”

      Ta noogutas ning lõi pisut õhetama. Ja kuigi ma päris meie tutvuse algul olin kaks õhtut ise selle efekti häälestamisega tegelnud, hakkas mu süda ometi märgatavalt kiiremini lööma.

      #

      Grõm ei suutnud keskenduda, sest alumisel korrusel lärmati.

      Seal käis juba mitmendat tundi jooming, saadeti ära onu Hori, invaliidist kingseppa, kes oli surnud kaks päeva tagasi. Algul tülitsesid sugulased tükk aega ja Grõmi kõrvu kostis rõve sõim. Siis leppisid sugulased ära ja hakkasid orki rahvalaule laulma.

      Alustuseks esitati tundeküllaselt, pisarate voolates, „Sellest persest perset pääsed”. Ja kui lauldi „Nüüd munni see kodumaa mingu”, võeti säärane la, et Grõm, kes üritas teisel korrusel koolitööd teha, pidi vahtkummist tropid kõrvadesse toppima.

      Kahe päeva pärast tuli ära anda üheteistkümnenda klassi lõpukirjand teemal „Mida ma tean Isamaast ja maailmast”, ja see polnud veel valmis. Kuid Grõm polnud kuigivõrd mures, sest kodus oli olemas „vaba entsüklopeedia” paberväljaanne, mis oli ilmunud Prosr Liquidi ajal. Tavaliselt kirjutas ta kõik kirjandid sealt otse maha, moonutas usutavuse huvides keelt, jättis pisemaid fakte välja ja lisas vigu. Vahele ta ei jäänud, sest õpetajatel niisugust entsüklopeediat polnud – see oli nüüd saadaval ainult Kollases Tsoonis.

      Kirjandi esimese osa puksis ta julgelt maha ajalooülevaatest.

      Iidsete Filmide ajastul olid olemas kaks suurt riiki, Ameritsa ja Tshiina, mis kõrgusid maailma Kaose kohal ja toitsid teineteist. Kui algas iidsete aegade langus, eraldas Tshiina end maailmast Suure Müüriga ja lagunes väiksemateks keisririikideks ning Ameritsas algas sõda hespaanikute ja afroniggerite vahel ning see jagunes samuti mitmeks vaenutsevaks territooriumiks.

      Maailma kõige tugevamaks riigiks sai narkoriik Atztlan, kuhu hakkasid kuuluma Ameritsa hispaaniakeelne lõunaosa ja endine Meksitso. Seal elavatele inimestele ilmutas end Manitu Antikristus, kes oli asunud inimese kehasse, et anda välja uus Seadus. Antikristus võttis endale vabatahtlikult selle nime ja spastika märgi, et inimeste mõistust puhastada. Sest tema puhastas Oma Valgusega kõige vihatavama ja kõige koledama ning kuulutas, et minevikku enam ei ole ja et Manitu hääl räägib nüüdsest peale kõige pimedamatestki urgastest, sest inimesed peavad aru saama, et pole paika, mis poleks Manitu Koda. Ja Atztlan tappis Tema ja võttis Tema vere enda peale.

      Atztlan oli sünge despootia, kus valitsesid julmus ja kõlvatu eliit. Samasugused olid ka Yamato, Brazil, Sheni keisririik, Siberi Vabariik ja Eureich – kõik need riigid, kes tõstsid oma offsaared maapinna kohale …

      Nüüd tuli kirjutada offsaartest. Grõm tõusis laua tagant, viis mustkuldse entsüklopeediaköite riiulisse ja võttis teise. Ta lõi selle vajaliku artikli kohalt lahti, istus laua taha ja kirjutas edasi.

      Algselt olid offsaared maksuvaba eksterritoriaalne tsoon, kus maapealne õigus ei kehtinud. Nad tekkisid siis, kui Atztlani presistaator Jorge Verine kinkis kogu maailmale Atztlani kodakondsuse ja kohustas kõiki maa peal elavaid maksma makse, või neid tabab tuumaholokausting. Saared, mis rippusid maa kohal antigravitatsiooniseadme jõul, jäid formaalselt väljapoole seda seadust.

      Ajapikku asusid sinna ümber filmitööstus, teadus ja rahandus – lõpuks ometi oli täide läinud kogu Maa pankurite unistus offshore-emissioonipangast. Offsaared hakkasid muutuma lendavateks hiigellinnadeks, kus elas inimkonna eliit, pelgamata, et sinna tungib „okupantide” kari oma telkide, valjuhääldite ja revolutsiooniliste plakatitega. Kõik sotsiaalse protesti minevikust tuntud tehnoloogiad kaotasid oma mõjuvõimu. Kui maapealsete riikide vahel algas teadmata põhjusel suur sõda vastastikuse hävitamise nimel, ei saanud offsaared kannatada, sest nad kuulutati rahutsooniks ja aatomirelva nende vastu ei kasutatud …

      Grõm pööras pilgu järgmisele leheküljele, ta silmad libisesid sellest nõutult üle ja ta pomises vandesõna. Järgmised viis või kuus lehekülge olid välja rebitud. Seda oli teinud keegi suguseltsist – täiesti selgel olmelisel eesmärgil. Kusjuures see oli tehtud üsna hiljuti, sest Grõm oli lugenud artiklit kõigest mõne kuu eest. Ja see oli olnud nii huvitav, et ta oli juba ette nautinud mõtet, et loeb seda uuesti. Ilmaaegu, nagu selgus.

      Inspiratsiooni otsinguil tõstis Grõm pilgu seinale oma töökoha ees.

      Seal rippus tema emapoolse vanaonu Mordi nimekaart – kadunukesel oli korda läinud saada Big Byzis päris ehtsaks loieriks ja töötada sealtkaudu rikaste vertuhaide heaks. Kaardile olid lihtsas ja ranges kirjas trükitud tähed ja numbrid.

Mord inn 1 701200126018Attorney at LawBig Byz 093457890 – 3288

      Kaardi oli sinna riputanud ema, kui Grõm oli alles päris väike – et Grõm meenutaks pilku tõstes iga kord, mida võib oma tööga saavutada tavaline ork. Imelik küll, aga eeskujust oli abi. Nii otsustas Grõm praegugi, et saab hakkama ka ilma väljakistud lehtedeta.

      Üht-teist oli tal veel meeles. Eriti just mineviku suurte offsaarte hävingu lugu – selles oli palju põnevat ja jubedat. Näiteks offsaarte Eureich ja Yamato kohta oli öeldud, et nad uputati pärast juhtkonna enesetappu (tal oli koguni meeles, et Eureichi kogu eliit võttis pärast ühe iidse ooperi ärakuulamist tsüaankaaliumi ning Läänemerre kukkunud offsaar kõrgub sestsaadik keset merd nagu mustendav elutu mägi). Sheni keisririigi küklooplik offsaar, kus elas üle saja miljoni inimese, paisati kosmosesse, kui valesti kopeeritud antigravitatsiooniseade ei suutnud kiirendust pidurdada. Seda peeti seniajani inimkonna ajaloo kõige suuremaks katastroofiks ja Võitlevad Keisririigid Suure Müüri taga läksid suuresti selle tragöödia mõjul lõplikult üle ökoloogilisele arenguteele.

      Liikusid kuuldused, et kaks viimast, Atztlani ja Brazili offsaar, kukutati alla nõiduse väel, ja mitte tänapäevaste relvade abiga. Atztlani kohta ei teadnud õigupoolest keegi midagi, sest pärast Manitu Antikristuse tapmist peeti seda maad äraneetuks. Ja Brazili offsaarest räägiti, et selle kukutanud alla õievanikutega ehitud poisike, kes toodi sinna jaaguaride pealuudest kaarikul – ja ta olevat seda teinud vilepilli mängides.

      Ühesõnaga, infot tilkus mõne lause jagu, kuid sellest pidi aitama.

      Edasi tuli öelda mõni sõna maailma viimasest offsaarest – Byzantionist ehk Big Byzist. Ja kuigi see rippus otse pea kohal, osutus just see ülesanne kõige keerulisemaks.

      Oli arusaamatu, missugust tooni tuleks kasutada sellest kirjutades. Toda hoolikalt koostatud segu lömitavast arglikkusest ja metsikust vihavaenust, millest koosnesid orkide uudised, ei СКАЧАТЬ