S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest, mis on tema sees – oleks aeg öelda ka, mis on väljaspool.

      Kui te tahate saada sellise tippklassi sura omanikuks, siis veedate kaunis palju aega sommeljeede meeskonnaga, kavandades tulevase toote kõiki intiimsemaidki detaile. Te uurite piinliku täpsusega läbi selle keha viimase kui ruutsentimeetri – teil tuleb sellega veeta ju kogu oma ülejäänud elu. Arutatakse niisuguseidki nüansse, millest ei räägita ka kõige lähedasemate inimestega. Silmad, nina, lõug, põsesarnade kontuur, rinnanibu kuju, naba ja kõik sellest allpool – kõik nende peensused nõuavad tunde, kui mitte päevi. Ent üksikasju lihvitakse juba viimistlusjärgus ja see pole suras peamine.

      Peamine on see laastav hoop teie teadvuse pihta, mis tabab teid iga kord, kui te peatate temal oma pilgu. Sommeljeed püüdsid mulle seletada, milles on siin asi, ja ma sain vist aru.

      Kui võtta kõige küünilisem vaade emasele inimloomale – ja surade tootjad vaatavad teda just niiviisi – , kujutab ta endast lihtsalt bioloogilist masinat, mille võib tinglikult jagada kaheks: info- ja reproplokiks (hüpnotabloo ja spermakollektor, nagu väljendus minuga töötanud konsultant-suroloog).

      Reproplokk on uute inimolendite tootmise konveier, mis on kõigile väga hästi teada. Kuid infoplokk …

      Siin tekivad mul raskused formuleeringutega. Ütleme nii, et see on signaalide kogum, mida naine saadab välja eesmärgiga tagada (või vastupidi, välistada) reprodutseerimine. Või täpsemalt, ta arvab, et saadab neid välja ise, kuid tegelikult teeb seda tema eest üheksakümne protsendi ulatuses loodus, millel pole sellest konkreetsest emasest sooja ega külma. Ja selles on muidugi naise igipõlise hingevalu põhiline allikas.

      Miks on naiselik võlu nii vastupandamatu? Miks uinub noorukeses olevuses, peaaegu alles lapses jõud, mis on suuteline kuningriike põrmu paiskama?

      Asi on selles, et noorukese tütarlapse ilu on kokkukeerdunud tulevik, mis nähtamatuna viibib olevikus. See on teadaanne, et just siinsamas võib väga lihtsalt avaneda uks kaugesse homsesse – üks neist, mille kaudu Manitu libiseb iseenese eest ära tulevikku juba palju miljoneid aastaid. Manitule meeldib, kui ta näeb niisugust ust läbi meie silmade. Ja meie – meie oleme kõigest tema teenrid ja etturid. Ja kõik, mis me võime, on aupaklikult ja kiiresti täita tema käske. Ka nendel keerulistel hetkedel, kui Tema pilk peatub poistel või lambukestel.

      Nüüd aga proovin ma korrata sedasama vähem poeetilisel kujul.

      Infosignaalid, mis peavad tagama reprodutseerimisprotsessi, jõuavad kõigi kuue meeleorganini. Mõju avaldavad nii lõhnad, puudutused, võõraste huulte maitse, sõnade helid ja ka nende sõnadega esilekutsutud mõtted, kuid tähtsaimaks kanaliks jääb mõistagi visuaalne.

      Teaduslikust aspektist ei ole naise ilu midagi muud kui summaarne info genoomi ja reproduktiivse võimekuse kohta, mida aju analüüsib sekundi murdosa vältel: mees saab aru, kas naine talle meeldib või mitte, kohe esimesest pilgust. Ja kui naine talle meeldib, saavutab see tunne ülima intensiivsuse otsekohe, sest viie minuti pärast võivad kiskjad mehe maha murda, ja loodus ei taha riskida.

      Kuid me ei ela mitte koopas, vaid ühiskonnas. Ja seepärast oli täielik õigus nendel usumoralistidel, kes sundisid naisi katma selleks mõeldud lapikesega nii spermakollektorit kui ka hüpnotablood. Sest naise peamine suguorgan on muidugi nägu. Ega siis looduse tasase hääle suhtes tundlikud orkid ilmaaegu nimeta seda just nii – lupsumulguks. See kõik on teadagi iseenesestmõistetav – ma ei hakka viitamagi pühakojaporno niisugusele krestomaatilisele žanrile nagu facial. Rääkimata siis juba kosmeetikast.

      Mõnede naiste puhul on nendega saadud järeltulijail parimad väljavaated ellu jääda (või siis paistab see tohutu bioloogiline programm, mille osa meie kõik oleme, neid eelistavat mingil muul põhjusel). Sellised naised meeldivad meile rohkem kui teised – see tähendab, mitte meile, vaid jällegi sellelesamale programmile, mis oma vältimatu künismiga paiskab meid esiteks romantilisse joovastusse, seejärel vaevab lõputu südamevaluga ning tagatipuks tüütute juriidiliste sekeldustega.

      Surade loojad kasutavad ära selle infobioloogilise mehhanismi. Esiteks võtavad nad meilt DNK-proovi. Ja siis arvutavad välja naiseilu tüübi, mis on täielikult kongeniaalne teie genoomiga. Teistele hakkab teie sura peaaegu samasugust mõju avaldama – geneetiliselt oleme me kõik üksteisele üsnagi lähedased. Jutt on ainult nüanssidest. Kuid nagu igaüks teab, on asi just nimelt neis.

      Niisugune ilu teadagi vapustab – seda peab ise kogema. Teil jääb üle ainult valida oma tulevase virtuaalne iga ja lihvida mõningaid pisidetaile.

      Optimaalse vanuse suhtes ei valitse puparastide ridades erilist üksmeelt – nagu pole seda ka naturaalide hulgas. Bernard-Henri, keda paelub orkide noorsugu, väidab, et inimliku ilu õis närtsib kiirelt ja tuleb rutata teda noppima, kuni ta on veel värske. Mõnes mõttes on tal muidugi õigus. Mina leian, et naistele sobib kõige paremini Chloe iga – kuusteist aastat, see piir, mille on maha märkinud loodus ise (mis kõneleb meiega muuhulgas ka kriminaalseadustiku keeles, sest ta on ju mitmepalgeline). Ega see ilmaaegu ole orkide vanusepiir, on ju nendel veel säilinud teatav loomulikkus.

      Kuueteistkümnest eluaastast nooremad naised huvitavad ainult lapsi ja hälvikuid. Veidi vanemad naised vähendavad juba oma eluaastate arvu, et hüpnotablool oleks kergem ahvatleda klienti spermakollektorisse. Ja et niiviisi käituvad naised ise, siis on see kahtlemata looduse hääl.

      Kuid Kaya ei tarvitse kunagi oma eluaastate arvu vähendada. Kaya on õis, mis ei närtsi.

      Sura ei ole teiega optimaalselt sobivat liiki voodimannekeen. Ta on võimeline rääkima. Ja ta mitte ainult ei häälda sõnu, vaid asub teiega täisväärtuslikult suhtlema. Tema käitumist võib muuta üsna laias ulatuses – kuid sellest kõigest räägin ma järgmine kord. Praegu selgitan ainult, mida ma tegin oma sõgeda solvumise ajel.

      Niisiis, ma panin Kaya pausile ja avasin oma privaatmanitul tema emotsiooni- ja tahteploki ekraani ning mõtisklesin mõnda aega, kas ei peaks ehk loobuma mõrdsuse ülimast astmest. Kuid sõnad „lendav taguots” ei kajanud mul enam kõrvus ja ma otsustasin jätta selle tegemata.

      Aga et ma olin häälestamise juba ette võtnud, siis piirdusin minimaalse sekkumisega: kasutasin abiaknas täiendavaid seadistusvõimalusi ja lisasin talle suurendatud huvi minu töö vastu – et tal ei tuleks pähe oma ähvardust täide viia. Maksimaalne mõrdsus paneb ta pikalt viha pidama. Mulle aga meeldib, kui ta istub lennu ajal kontrollmanitu ees.

      Missugused nimelt oleksid need minu töö aspektid, mille vastu ta peaks huvi tundma, ei hakanud ma täpsustama, jättes kõikidesse lahtritesse sümbolid any või self-orient. See polnud eriti riskantne operatsioon. Pealegi olin ma tol hetkel ikka veel solvumisest turris ja tahtsin endale mingit tegevust leida.

      Protseduuri lõpuks tuli mulle meelde, et ma olin endale juba kaks korda andnud sõna mitte puutuda tema häälestusi, sest see teeb temast kordumatu elukaaslase asemel üleskeeratava mänguasja. Tõeline puparast niimoodi ei tee – ta häälestab oma surat ainult üks kord, kõikideks aegadeks.

      Ma tõotasin uuesti pühalikult, et niisugune asi juhtub minuga viimast korda. Ja et minu tõotus ei oleks lihtlabane õhuväristamine, lukustasin ma häälestusploki pooletunnise sundviivitusega: nüüd, kui ma olin ta pausile pannud, tuli juurdepääsu reguleerimisele oodata kolmkümmend minutit. See on programmi kõige väärtuslikum omadus, mis on lisatud kasutajate arvukate palvete peale. Kuni ma ootan, mõtlesin ma, ärkab minus gloomy pride14.

      Seejärel võtsin ta pausilt maha Kui ma tagasi tulin, vaatas ta kontrollmanitu ekraani.

      Kaamera oli end juba parkinud tehnikaplatsile ja üle ekraani libisesid СКАЧАТЬ