S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaata veel seda,” ütles Grõm, pistis käe taskusse ja võttis välja viiemanituse rahatähe.

      Ta voltis selle keerulisel moel kokku, nii et hambulise peakattega holograafiline hiiglane, kes hoidis õlgadel Byzantioni kera, muutus ääretult jälgiks kääbuseks, kelle jalad kasvasid välja kaenla alt.

      „Sa oled mu oma poliitikaga ära väsitanud,” ütles Chloe. „Ja sul võtab jälle.”

      Grõm pani raha taskusse tagasi, jooksis õngede juurde, tõmbas kala osavalt välja ja viskas selle Chloele. Seekord surmas tüdruk kala ühe hoobiga.

      „See on juba neljas,” andis ta teada, torgates kala veega kilekotti. „Hakkame ehk nüüd astuma, enne kui krokodill meid nahka paneb.”

      Grõm noogutas stoiliselt.

      „Ma panen siis natuke värvi peale,” ütles Chloe ja vaatas varjamatu pilkega talle otsa.

      Grõm pööras pilgu kõrvale.

      Chloe sidus kalakoti kindla topeltsõlmega kinni, avas oma koeranahast koti ja asus end ilusaks tegema.

      Silmanurgast tema poole kiigates korjas Grõm õnged kokku. Kui ta meel poleks olnud nii mõru, küllap siis oleks asi talle siis naljagi teinud. Ta teadis peast kogu järgnevat tegevuskava, sest oli seda eelmise, samavõrd lootusetu kalalkäigu ajal juba näinud.

      Chloe võttis kotist söepliiatsi ja joonistas laubale kolm murtud siksakki, mis meenutasid vanaduskortse – need olid niinimetatud tarkusejooned. Orki tüdrukud uskusid, et see annab neile targa väljanägemise, kuid Grõm kahtles selles. Nüüd sigines tüdrukule kätte valge savipliiats. Ta võõpas oma rõõsad põsed paksult valgeks, pani savi ära ning võttis kotist põsepuna ja maalis valgele savile kaks erepunast sõõri, mis pidid kujutama noorusvärsket jumet.

      Protseduuri lõpetuseks surus ta ettevaatlikult ninale massiivsed mustad klaasideta prilliraamid, mis olid kahest kohast niidiga kokku seotud: plikamoe viimane viiksatus.

      Kuid isegi pärast kõiki neid sooritusi oli temas Grõmi meelest ometi säilinud midagi veetlevat, ehkki Chloe meenutas talle praegu orki rahvajutu kangelannat notsu Ruikut, kes püherdas mudas ja heintes, et Suure Õgimispäeva eelõhtul teeselda vana rotti ja pääseda oma saatusest. Rahvajutu moraal oli lihtne – kõik notsud söödi ära vaikuses, ainult Ruiku üle visati nalja.

      Kosmeetikatarbed jälle kotis, keeras Chloe oma armsa näolapi ülespidi ja läkitas Grõmile oma tihedate vasekarva ripsmete alt lummava pilgu.

      „Me võime minna,” ütles ta.

      Ja nüüd, võib-olla sellepärast, et Chloe meeldis talle praegu hoopis vähem, tegi Grõm lõpuks otsustava liigutuse.

      Ta astus Chloe juurde, embas teda söakalt ja suudles – esiteks põske ja siis ülahuult.

      „Mis sul hakkas … Mis asja … Oi! Jäta järele, idioot, ma panin juba värvi peale … Tõsiselt …”

      Kuid Grõm ei jätnud järele, mõni minut keskendunud nohisemist ja juba oligi Chloe selili ning võidurõõmus Grõm tema peal ning tegi tõeks kõike, mida oli seni endale lubanud ainult mõtetes.

      Chloe ei ergutanud tema tegevust mingil moel, kuid ei osutanud ka erilist vastupanu – ta vaatas mujale, krimpsutas nägu ja ohkas põlglikult, nagu oleks see kõik juba palju aastaid tagasi ta hirmsasti ära tüüdanud. Grõm polnud just eriti osav, sest tal polnud peaaegu mingeid kogemusi, kuid kõik vajalikud nööbid said lõpuks lahti tehtud, riideribad eest lükatud, ja ta taipas, et nüüd see tõepoolest juhtubki.

      See hakkaski tegelikult juba juhtuma, kui Chloe laksas talle äkki tugevasti peopesaga vastu selga.

      „Vaata,” sosistas ta ja nooksas peaga murulapi poole.

      Grõm tõstis pilgu.

      Tema ees ei olnud mitte midagi. Ent sellest, kuidas Chloe keha pingule tõmbus, sai ta aru, et tüdruk ei tee nalja.

      Ja siis nägi ka tema.

      Murulapi kohal õhus virvendas midagi. Seal võbises mingi ebamäärane laik. Õigupoolest ei võbisenud mitte laik, vaid puud teisel pool murulappi – seda juhtub, kui vaadata palaval päeval läbi kuuma õhu lainete. Algul oli see peaaegu märkamatu, kuid mida kauem Grõm vaatas, seda imelikumad paistsid puud selles laigus: nagu ei olekski seal päris tüved ja oksad, vaid nende peegeldus, mis on peegelkoridoris moondunud.

      „Kas sa näed?” sosistas Chloe.

      „Jah.”

      „Mis see on?”

      „Oota,” ütles Grõm.

      Laskmata Chloel enda alt välja libiseda, haaras ta pihku mullakamaka koos rohukõrtega, kergitas end ja viskas selle võbisevasse sõõri.

      Seda poleks ta pidanud tegema.

      Selle asemel, et laigust läbi lennata, pudenes muld maha. Löök polnud üldse tugev, kuid laiguga toimusid seejärel täiesti jahmatavad muutused.

      Sekundi murdosa jooksul koondus laik oma keskpunkti ja kadus. Ning sellesse kohta, kus ta nüüdsama oli olnud, tekkis Surm.

      Grõm sai otsekohe aru, et see on tema – just nagu oleks talle seda juba näidatud ja seletatud, missuguseks osutub nende viimane kohtumine. Ta tundis Surma ära ja peaaegu ei ehmunudki.

      Surm oli tuhmilt must ja sarnanes pika madala mootorrattaga – sel polnud rattaid, kuid ninas oli see-eest hulganisti ebasümmeetrilisi laternaid. Mõned olid läbipaistvad ja mõned valkjad nagu pimeda silmad. Mootorrattal polnud sõitjat, kuid Surma puhul ei tundunudki see ebaharilik. Surmal olid lühikesed mustad tiivad, mis sirutusid viltuselt mitmele poole, ja tema viltune ebasümmeetriline kere koosnes paljudest sujuvalt õõtsuvatest pindadest, need olid nagu mingid vahetpidamata avanevad ja sulguvad klapid.

      Surmal oli koguni tätoveering – ninasse koonduvad punased nooled, mis kere keskel olid murtud siksakiks. Noolte all olid pisikesed märgid, mis tähistasid võite – need olid suuremad ja väiksemad inimkogud, arvud kõrval, väga soliidsed arvud. Kohe arvude järel paistsid kerel tahmunud terasplaadid, mille keskelt vaatasid vastu lühikesed kahuritorud. Ja Surm sumises – kuid päris tasakesi. Kui Grõm poleks hoolega kuulatanud, poleks ta seda ilmaski tähele pannud.

      „Kaamera,” sosistas Chloe puhtalt hingeõhuga, ja Grõm mõistis, et Chloel on õigus.

      Kuid see ei tähendanud üldsegi, et ta oleks Surma suhtes eksinud.

      Ta polnud kunagi näinud sõjaväe telekaamerat nii ligidalt. Ainult piltidel.

      „Ära värise nii hullusti,” sosistas Chloe. „Kui see oleks tahtnud tappa, oleks ta juba tapnud. Sel on midagi vaja. Tõuseme püsti, ainult hästi aeglaselt … Ja tõsta käed.”

      Püüdes järskudest liigutustest hoiduda, ajas Grõm end jalule – ja sai aru oma olukorra kogu täbarusest. Chloel polnud muret: püsti tõustes kohendas ta lihtsalt kleiti. Kuid Grõmi püksid vajusid rebadele ja nii ta seal seisiski, häbist punane, ja vaatas tema ees rippuva musta mootorratta valkja kaega silmaaukudesse.

      Äkki kostis valju muusikat – kaamera välisvaljuhääldid hakkasid tööle.

      Muusika oli kummaline, üldse mitte orkilik. See oli ähvardavalt СКАЧАТЬ