S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kõnekeelde pole ülem-kesksiberi keel peaaegu üldse jõudnud. Ainuke erand on nende riigi nimetus. Nad nimetavad seda Urkaina Urkaganaadiks4 ehk Urkainaks ja ennast urkideks (vististi tehti see neile rutuga ümber „ukridest”, kuigi on olemas ka teisi filoloogilisi hüpoteese). Tavakeeles ei ole sõna „urk” populaarne – see kuulub paatosliku kõrgstiili juurde ja seda peetakse vanamoodsalt kroonulikuks. Kuid nimelt sellest ongi tulenenud kirikuinglise „Orkland” ja „ork”.

      Urkid, eriti linlased, kes ahnelt imevad endasse meie kultuuri ja püüavad kõiges meist eeskuju võtta, nimetavad end juba sajandeid kirikuinglise kombel orkideks, just nagu liialdatult o-d pruukides. Nende meelest on see viis väljendada protesti autoritaarse despootia vastu ja rõhutada oma tsivilisatsioonivalikut. Meie filmitööstust rahuldab see täiesti. Ja nii on „ork” peaaegu täielikult välja tõrjunud sõna „urk” ning isegi meie uudistekanalid hakkavad neid nimetama urkideks ainult siis, kui ajaloo pilved kogunevad ja mulle antakse käsk alustada lendu.

      Kui ma ütlen „käsk alustada lendu”, siis ei tähenda see muidugi, et mulle usaldatakse esimene sõjaline rünnak. Sellega saaks hakkama ka iga uustulnuk. Minule usaldatakse võtted pühakojatselluloidile sõjaeelsete uudiste jaoks. Infoäris saab viimane kui üks inimene aru, kui tähtis on see töö.

      Tegelikult töötab iga sõja tarvis tohutu hulk inimesi, kuid kõrvalisele pilgule pole nende pingutused nähtavad. Sõda algab tavaliselt siis, kui orkide võimud suruvad liiga julmalt (aga teisiti nad ei oska) maha järjekordse revolutsioonilise protesti. Ning järjekordne revolutsiooniline protest läheb lahti – ja nii see kord juba on –, kui saabub aeg võtta üles uus sari snaffe. Nii umbes kord aastas. Vahel pisut harvemini. Paljud ei saa aru, mil moel orkide mässud algavad täpselt vajalikul ajal. Ega ma ise seda ka muidugi ei jälgi – kuid mehaanika on mulle selge.

      Orki külades äratab seniajani lausa religioosset õudust mikrolaineahi. Nad ei mõista, kuidas saab nii olla, et mingit tuld ei ole, hamburgerit keegi ei puuduta, ja ometi läheb ta aina kuumemaks. Asi on lihtne – tuleb tekitada elektromagnetiline väli, milles hamburgeri osakesed oleksid sunnitud järjest kiiremini liikuma. Orkide revolutsioone valmistatakse täpselt samuti nagu hamburgereid, kui see välja arvata, et pasaosakesi orkide pealuudes ei pane liikuma mitte elektromagnetväli, vaid infoväli.

      Neile ei ole tarvis isegi emissare saata. Aitab sellest, kui mõni globaalne metafoor – ja meil on kõik metafoorid globaalsed – vihjab uhkele orkide külale, et kui seal peaks ärkama vabadusarmastus, siis tulevad inimesed sinna appi. Ja vabadusarmastuse ärkamine selles külas on tagatud kas või kasusaamise huvides, sest keskvõim maksab iga päevaga külavanemale üha rohkem, et see armastus võimalikult kauem täies mahus ei ärkaks, ent taltsutamatut sööstu vabaduse ja õnne tippudele ei ole enam võimalik peatada. Seejuures ei kuluta me seal mitte ühtegi manitud, kuigi võiksime neid trükkida lõpmatu hulga. Me lihtsalt jälgime protsessi huviga. Ja kui see areneb vajaliku temperatuurini, alustame pommitamist. Mõistagi ei pommita me küla, vaid neid, keda on võteteks tarvis.

      Ma ei näe selles midagi eriti taunitavat. Meie infokanalid ei valeta. Orke valitsevad tõepoolest harukordsed kaabakad, kes iga kell väärivad pommitamist. Ja kui nende režiim ei kujutagi endast puhtakujulist kurjust, siis üksnes sel põhjusel, et degeneratiivne marasm on seda kaunikesti lahjendanud.

      Liiati pole kedagi, kelle ees me peaksime end õigustama. Mõistetagu meie üle kohut või mitte, kuid me oleme kahjuks parim, mis on selles maailmas olemas. Ja seda ei arva mitte ainult meie, vaid ka orkid ise.

      Orklandi revolutsioonilise liikumise infotoetusega tegelevad teise ametkonna sommeljeed, mina vastutan ainuüksi videorea eest. See ongi märgatavalt tähtsam nii kunstilisest kui ka usundilisest küljest. Eriti päris sõja alguses, kui pealkirjade esimene laine on juba ära olnud („maailm on orke hoiatanud”), kuid korralikku tagasisidet veel ei ole.

      Mitu viimast sõda on minuga paaris töötanud Bernard-Henri Montaigne Montesquieu – see nimi on teile arvatavasti tuttav. Vähe sellest, Bernard-Henri oli ka minu naaber (kuuldused tema luksuslikust eluviisist on tugevasti liialdatud). Meist ei saanud sõpru, sest ma ei kiitnud heaks mõningaid tema harrastusi, kuid me olime lähituttavad ja moodustasime professionaalses mõttes hea tugeva meeskonna. Mina olin saatev operaator, tema vaatleja ja sihtur.

      Tema ise eelistas nimetada end filosoofiks. Sellena esitleti teda ka uudistes. Kuid palgalehel, mida koostatakse kirikuinglise keeles, kannab tema amet ühemõttelist nimetust crack discoursemonger first grade5. See tähendab, et tegelikult on ta täpselt samasugune sõjaväelane. Ent vastuolu siin ei ole – me pole ju lapsed ja saame väga hästi aru, et tänapäeva filosoofia jõud pole mitte süllogismides, vaid lennuväe toetuses. Ja sellepärast orkid hirmutavadki oma lapsi sõnaga „diskursmonger”.

      Nagu tõelisele filosoofile kohane, on ka Bernard-Henri kirjutanud hägusevõitu vanaprantsuskeelse raamatu. Selle pealkiri on „Les Feuilles Mortes”, mis tähendab „Surnud Lehed” (tema ise tõlkis seda veidi teisiti – „Surnud Paberilehed”). Löögirühma diskursmongerid on selle keele oskamise üle uhked ja viivad oma sugupuu välja vanaprantsuse mõtlejateni, nuputades endale samas laadis nimesid.

      See on muidugi puhas travestia ja karneval. Nemad võtavad siiski asja tõsiselt – nende eriüksuse nimi on „Le Coq d’Esprit”6 ja teiste ees pilluvad nad alatasa arusaamatuid kõriseva r-iga lauseid. Kuid mulle on hästi teada, et Bernard-Henri oskas vanaprantsuse keeles öelda vaid mõne lause ja kuulas isegi laule tõlkes. Nii et kui lähemalt vaadata, siis kirjutas raamatugi tema eest prantsuse mooduliga kreatiivredaktor.

      Me teame, kuidas neid vanaprantsuskeelseid traktaate kokku pannakse: võetakse mõni hämar iidne tsitaat, lüüakse manitusse, sõrmed klõpsivad paar sekundit mööda menüüd, ja olge lahked – sõnaklotse võib laduda kas või lakke välja. Kuid ründelennuväe teised sihturid ei näe asjaga sedavõrdki vaeva. Nii et Bernard-Henri oli kohusetruu professionaal, ja kui mängus poleks olnud tema sünge hobi, oleks ekraanisõnastik pühendanud talle hoopis rohkem ruumi.

      Paljud peavad teda seniajani sihukeseks omakasupüüdmatuks tõe ja vaimu rüütliks. Ta ei olnud seda. Kuid ma ei mõista teda hukka.

      Elu on liiga lühike ja magusaid meetilku ei tule meie teel ette kuigi palju. Tavaline avalik intellektuaal eelistab mugavalt valetada piki diskursuse jõujooni, mis algavad ja lõpevad kuskil Big Byzi ülemises hemisfääris. Aeg-ajalt lubab ta endale vaba vaimu ,,kukeleegu” ohutus tsoonis – harilikult vanaprantsuse keeles, et see kedagi juhtumisi ei riivaks. Noh, ja mõistagi paljastab ta orkide repressiivset režiimi. Ja see on kõik.

      Mis tahes teistsugune käitumine on majanduslikult kehvasti motiveeritud. Kirikuinglise keeles öeldakse selle kohta smart free speech ja see on kunst, mida valdavad täiuslikult kõik üleilmses vaimuparaadis osalejad.

      See ei ole nii lihtne, nagu võib paista. Siin ei piisa teatavast sisemisest plastilisusest, vaid vajalikud on ka teadmised selle kohta, kuidas need jõujooned tegelikult koolduvad, ja seda ei mõista orkid ilmaski. Ning neil jõujoontel on lisaks omadus sujuvalt oma asendit muuta, nii et töö on peaaegu niisama närviline ja riskirohke nagu börsimaakleril.

      Ja muide – kreatiivredaktor oletab, et sõna smart, see tähendab „nutikas”, tuleneb iidsest dollarimärgist (nii nimetati kunagi manitusid) ja sõna „turg” lühendist mart. Vägagi võimalik. Kuid smart free speech’i valdamine iseenesest on üsna madalalt tasustatud oskus, sest pakkumine ületab tunduvalt nõudmise.

      Ärge ainult arvake, et ma vaatan neile tegelastele ülalt alla. Olemuselt ei ole ma neist mingil moel parem. Kommertsliku visuaalkunstnikuna olen ma kahtlemata aravereline СКАЧАТЬ