S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу S.N.U.F.F. - Viktor Pelevin страница 2

Название: S.N.U.F.F.

Автор: Viktor Pelevin

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Научная фантастика

Серия:

isbn: 9789985331699

isbn:

СКАЧАТЬ ja on välja mõelnud koguni eriseaduse hate speech’i3 kohta. Kui asja lähemalt vaadata, siis mahub selle alla tegelikult ükskõik milline nende mainimine. Sestap CINEWS vilistabki riigi peale, kuid vaevalt hakkab pusklema Reserviga. Või Manitu Kojaga, mis seaduse järgi ei allu kellegi kontrollile peale tõe (nii et ei tasu selle otsingutega liiga intensiivselt tegelda – võidakse valesti aru saada).

      Kunstnikuna olen ma täitsa tasemel, kuid selliseid on üsna palju.

      Ent lendurina olen ma parim, ja kompaniis teavad seda kõik. Just nimelt mulle on alati usaldatud kõige keerulisemad ja delikaatsemad ülesanded. Ja ma ei ole kunagi alt vedanud ei CINEWS INC-i ega Manitu Koda.

      Elus armastan ma päriselt ainult kaht asja – oma kaamerat ja oma surat.

      Seekord räägin ma kaamerast.

      Minu kaamera on täieliku optilise kamuflaažiga Hennelore-25 ja ta on minu isiklik omand, mis võimaldab mul sõlmida lepinguid palju soodsamatel tingimustel, kui seda saavad teha ,,hobuseta härrasmehed”.

      Ma olen kuskilt lugenud, et ,,Hennelore” oli antiikässa Joschka Rudeli kutsung, ta kuulus parteisse Roheline SS ja arvati kangelastegude eest Aafrika rindel Hambakroonide ja Kanepilehtedega Punase Risti aumärgi vääriliseks. Kuid ma võin ka eksida, sest ajalooline aspekt huvitab mind ääretult vähe. Mulle meenutab see nimetus sõbraliku ja targa merisea nime.

      Välisilme poolest on tegu kalakujulise mürsuga, optika paikneb ninas ja külgedel on mitmel tasapinnal tüürid-stabilisaatorid. Mõnede arvates sarnaneb Hennelore iidsete ajastute voolujooneliste võidusõidumootorratastega. Kamuflaažimanitude tõttu, mis tema pinda üleni katavad, on ta tuhmjasmust. Kui panna ta püsti, olen ma temast kahe pea jagu lühem.

      Hennelore on suuteline õhus ümber paiknema uskumatult kärmesti. Ta võib pikka aega tiirelda sihtmärgi ümber, valides parimat ründe- või võttenurka. Ta teeb seda vaikselt, nii et teda kuuleb ainult siis, kui ta on juba otse kõrval. Ning sisselülitatud kamuflaaži korral ei ole teda tegelikult võimalik näha. Tema mikrofonid tabavad ära ja salvestavad kõneluse kinnise ukse tagant ning hüperoptika võimaldab näha läbi seina inimeste siluette. Ta sobib ideaalselt jälitamiseks, rünnakuks madallennult – noh, ja muidugi ka võteteks.

      Hennelore ei ole kõige uuem, mida on turul pakkuda. Paljud leiavad, et Sky Pravda on temast üle enamiku oma parameetritega, eriti infrapunapornovõtete vallas. Pravdal on hoopis parem optiline kamuflaaž – split time’i süsteem ränikristallidel. Teda on üldse täiesti võimatu avastada. Minu Hennelore kasutab tavapäraseid metamaterjale, nii et minul ei tasu elusale märklauale ülearu lähedale lennata. Ja ülepea on parem tulla päikese poolt.

      Kuid minu Hennelore on esiteks hoopis paremini relvastatud. Teiseks teeb tuunimine täiesti mõttetuks kõik võrdlused seeriamudelitega. Kolmandaks olen ma temaga kokku kasvanud nagu omaenese kehaga ja uue kaamera kasutuselevõtt oleks mulle väga raske.

      Kui ma ütlen „lahingulendur”, siis ei tähenda see, et ma lendan taevas ise, kogu oma paksu kerega, nagu lendasid meie karvased esivanemad oma petrooligondlites. Nagu kõik meie sajandi edukad professionaalid, töötan ka mina kodus.

      Ma istun kontrollmanitu kõrval, jalad põlvedest kõverdatud, rind ja kõht pehmete patjade lademel – umbes niisuguses poosis istutakse võidusõidumootorratastel. Minu istumise all on kõige ehtsam iidsetest aegadest pärinev orkide vürstisadul, mis on tohutu raha eest antikvaarilt ostetud. See on aegade voolus peaaegu mustaks tõmbunud, hinnaline tikand on vaevu nähtav, ja sadul on üsna kõva ning sobib istuva ja poollamaskil tööasendi puhul hästi prostatiidi ja hemorroidide profülaktikaks.

      Ninal on mul kerged stereoskoopiliste manitudega prillid, nendega näen ma ruumi Hennelore ümber just niisamuti, nagu keeraksin kaamera külge kinnitatud pead. Kontrollmanitu kohal ripub vanaaja kunstniku gravüür „Apokalüpsise neli ratsanikku”. Ühe neist on tuttav sommeljee minu palvel ära koristanud, et minu töökohast saaks otsekui metafoori jätk.Vahel on see inspireeriv.

      Piloteerimine on keeruline kunst, mis sarnaneb ratsutamisega: mu käed hoiavad kooldus pidemeid ja pöidade all on orkide hõbejalused, mis on ostetud koos sadulaga ja ühendatud kontrollmanitu külge. Ma juhin Henneloret keerukate, peaaegu tantsuliste jalaliigutustega. Nupud käepidemetel juhivad kaamera ründe- ja võttesüsteeme; neid nuppe on väga palju, kuid mu sõrmed mäletavad neid peast. Kui mu kaamera lendab, tundub mulle, nagu lendaksin ma ise, korrigeerides oma asendit ruumis käte ja jalgade õhkõrnade liigutustega. Ent ma ei taju ülekoormust. Kui see muutub kaamera süsteemidele ohtlikuks, võtab reaalsus mu prillides punaka tooni, ja see on kõik.

      Huvitav on märkida, et vähem kogenud lenduril on kaamera purunemise risk hoopis väiksem, kuna toimib sisseehitatud „lollikaitse”. Kuid mina pean selle süsteemi mõne oma eriti nutika manöövri korral välja lülitama – ja samuti selleks, et olla suuteline laskuma peaaegu maapinnani. Kui kaamera purunebki, jään ma ise ellu. Aga see läheb mulle maksma nii palju manitusid, et mul oleks tõesti lihtsam surra. Seetõttu lendan ma tõepoolest ise, ja see illusioon on minu jaoks kõige tõelisem tegelikkus.

      Nagu ma juba ütlesin, täidan ma korporatsiooni kõige keerukamaid ja delikaatsemaid ülesandeid. Näiteks korraldust alustada järjekordset sõda orkidega.

      Nendest tuleks mõistagi rääkida kohe päris alguses, muidu jääb arusaamatuks, kust see sõna on tulnud.

      Miks neid niimoodi kutsutakse? Asi ei ole selles, nagu me suhtuksime neisse põlgusega ja peaksime neid rassiliselt alaväärtuslikeks – niisuguseid eelarvamusi meie ühiskonnas ei ole. Nad on samasugused inimesed nagu meie. Igatahes füüsise poolest. Kokkulangevus iidse sõnaga „ork” on puhtjuhuslik – kuigi, tähendan ma poolihääli, juhuseid pole olemas.

      Asi on siin nende ametlikus keeles, mida nimetatakse ülemkesksiberi keeleks.

      On olemas niisugune teadus nagu lingvistiline arheoloogia, ma olen selle vastu kuigivõrd huvi tundnud, kui uurisin orkide vanasõnu ja kõnekäände. Sestap mäletan ma seniajani kaunikest hulka igasuguseid põnevaid fakte.

      Enne Ameerika ja Hiina lagunemist ei olnud mingit ülem-kesksiberi keelt üldse kuskil olemas. See loodi narkoriigi Atztlani luures, kui sai selgeks, et Hiina ökokeisririigid, mis sõdivad üksteisega Suure Müüri taga, ei hakka sündmustesse sekkuma, kui Atztlani nahuad võtavad nõuks Siberi Vabariigi pintslisse panna. Atztlan valis traditsioonilise tee: lõhkus Siberi mitmeks bantustaniks ning igale neist sunniti peale ise keelemurre.

      Need olid üleüldise languse ja degradeerumise ajad, mistõttu ülemkesksiberi keele väljamõtlejaiks said Musta mere kallastelt pärit läbisuitsutatud migrandid-haltuuravennad, kellele palk maksti välja, nagu Atztlanis kombeks, ainetes. Nende usundiks oli Teise Messiase kultus ja tema mälestuseks panid nad ülem-kesksiberi keele kokku ukraina keele ja jidišismide põhjal, kuid miskipärast (võib-olla ainete mõju all) sepitsesid nad talle väga keerulise grammatika, rändava kõvendusmärgi ja seitse minevikku. Ja kui nad kavandasid foneetikasüsteemi, lisasid u-tamise – ilmselt ei tulnud neile midagi muud pähe.

      Nõnda nad siis u-tavadki oma kolmsada aastat, võimalik, et viissadagi. Juba ammu pole enam Atztlani ega Siberi Vabariiki – kuid keel on alles. Argielus kõneldakse ülemvene keelt, kuid kogu asjaajamine käib riigi- ehk ülem-kesksiberi keeles. Sellel kõigel hoiab karmilt silma peal nende endi Kultuuriekspansiooni Amet ja eks meiegi kiika. Kuid jälgimist pole tegelikult vaja, sest kogu orkide bürokraatia elatub sellest keelest ja on valmis selle nimel kõrisid läbi närima.

      Orki bürokraat õpib alustuseks seda keelt kümme aastat, kuid seejärel on ta maailma valitseja. Iga viimane kui paber tuleb kõigepealt tõlkida ülem-kesksiberi keelde, siis kanda СКАЧАТЬ



<p>3</p>

Vihkamist külvavad väljaütlemised.