S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naiste hulgas on tunduvalt vähem reaalseid tüüpe). Kui te kasutate millist tahes tehasevarianti, on teie sura garantiiaeg hulk aastaid ja teil pole midagi karta.

      Garantii kaotab kehtivuse, kui te lähete üle käsitsireguleerimisele. Ja seda te saate teha alles siis, kui olete läbi lugenud litsentsilepingu lisa, millega kompanii lakkab vastutamast sura eest ja ka teie elu eest, ja olete sellele alla kirjutanud. Käsitsi häälestatud sura võib tõepoolest osutuda ohtlikuks. Eriti kui teil puudub oskus teda kasutada.

      Kuid just nimelt siis võib sura omanikku oodata tõelise õnne võimalus.

      Asi on selles, et just nimelt see protseduur muudab sura mööbliesemest elusaks ennustamatuks elukaaslaseks, kes võib ise hukkuda, kuid võib saata teise ilma ka teid. Niisuguseid juhtumeid on tõepoolest ette tulnud. Kuid tegelikult ei ole teie surm eriti tõenäoline. Põhiline oht seisneb selles, et sura võib ära joosta või tekitada isesumbumise. Ja seda juhtub päris tihti.

      Asi ei ole siin selles, et ta tahaks teid tõepoolest maha jätta või hukkuda. Ta ei taha midagi. Ja hukkuda ei saa ta samuti, sest ta ei ela ju.

      Kuid enda käsutuses olevate šabloonide põhjal imiteerib ta ülima täpsusega teie valitud emotsiooni- ja tahtetüüpi ning teie püüdlus suhete tõepära poole võib väga kergesti viia kokkupõrkeni karmi elutõega. Vaadake end peeglist ja te saate aru, millest ma räägin. Tõsi küll, inetu peremehe juurest pagenud surad leitakse kiiresti üles – ruumblokeering ei lase neil kodust liiga kaugele jõuda. Seda juhtub sageli ja peremehele ei tähenda see muud kui mõningaid rõõmuhetki lisaks.

      Keerulisem on lugu niinimetatud nirvaanaga. See on justkui mingi sisemine lühis, mida tuleb käsitsijuhtimise korral sageli ette kasutajatel, kes seadistavad oma sura vaimsuse maksimaalseks. Sel juhul sura mitte ainult ei põgene, vaid poeb peitu ja lülitab kõik süsteemid välja ning langeb umbes nagu talveunne – ja siis on tema leidmine vahel üsna keeruline. Ma räägin sellest veel edaspidi mõne sõna.

      Kui te tegelete reguleerimisega, siis näete manitul otsekui suurt pulti, millel on palju liugureid, mida saab liigutada üles ja alla, nagu oleksite ametis lairiba-ekvalaiseri häälestamisega. Niisuguseid ekraane on väga palju ja reguleeringuid lausa lugematu hulk ning parameetritel on vahel väga naljakad nimetused, näiteks „põskede õhetamine”, „unesegane õrnus” või „haigutamine”.

      Intuitiivselt tundub kõik justkui selge olevat. Kui te näiteks kergitate parameetrit „unesegane õrnus”, siis ei jää teie sura uinumist kujutades teie kõrvale liikumatult lamama, vaid nihkub teile lähemale ja surub oma õrna sooja kehakese vastu teie külge või teeb midagi muud sellesarnast … Tulemusena kujuneb teil rahustav mulje, et te häälestate ohutut ja lihtsat kodust elektriseadet, umbes nagu soojenduspatja, ja teil on selle kohta juba kõik teada.

      Mitte miski pole tõest kaugemal.

      Igasuguste väikeste käitumisiseärasuste reguleerimisega hakkama saada pole tõesti kuigi keeruline. Oletame näiteks, et teile meeldib, kui teie sura vahel järjepanu haigutab. See pole probleem, ta võib seda teha kas või iga kolmekümne sekundi järel ja see ei mõjuta mitte midagi muud.

      Ent niisuguste parameetritega nagu „vaimsus”, „mõrdsus”, „ahvatlus”, „otsekohesus”, „koketeerimine” ja „kahepalgelisus” ning kõige muuga, mis kuulub niinimetatud „punasesse plokki” (häälestused, mis on märgitud punase tärniga), on asjad hoopis keerulisemad.

      Surade käitumises ilmnevate veidruste kohta on juba ammust aega käibel ütlemine: „Igal kublal oma nubla, igal nublal oma kubla.” Nagu ekraanisõnastik selgitab, nimetati nublaks ennemuistsetel aegadel ümmargust nuppu, mida tuli keerata, kui oli vaja elektroonilise seadme häälestust muuta. Punase ploki kontrollekraan on kujundatud just niimoodi. See ei ole sommeljee vemp ega lõivu maksmine arhaistlikule moele, vaid klienti hoiatav karm meeldetuletus, et kliendile on olukord tõsine.

      Asi on selles, et kui te muudate punase ploki parameetreid, siis mõjutate käitumise kõiki parameetreid korraga. Kui te keerate näiteks üheaegselt maksimumile „mõrdsuse” ja „unesegase õrnuse”, siis võib teie sura enne uinumist suruda end teie vastu nii jõuliselt, et te kukute voodist põrandale.

      Ma muidugi utreerin natuke, kuid „käitumismustrite interferents”, nagu väljendub kasutusjuhend, võib tõepoolest kaasa tuua ootamatuid nähtusi. Sestap on elus naine kõikidest oma tujudest hoolimata palju läbipaistvam kui käsitsireguleerimise režiimil olev sura.

      Kõige riuklikum parameeter ongi just „vaimsus”. Kui see on maksimumilähedases asendis, resoneerib sura kogu käitumine – kogu tema kõne ja kõik reageeringud – inimkonna iidse tarkusega. Sealjuures andmebaasi aeg-ajalt uuendatakse. Kui teie kontrollmanitu annab teile hommikul teada midagi umbes sellist, et „juurde on laetud Pali Kaanoni viis raamatut ja Barrabase Evangeelium”, ja teil puudub igasugune ettekujutus, mis see võiks olla, siis võite mõistatada, kas teile ei virutata mõne siivutu palve peale kahvliga silma.

      Nimelt sellepärast ei soovita ükski korralik häälestaja tõsta vaimsust üle neljakümne, kõige rohkem üle viiekümne protsendi maksimumist, vabrikuhäälestuse puhul ei ole see aga kunagi üle viie protsendi. See tagab, et mitte ükski sura sisemistest sakraalsete tähendustega refleksidest ei too kaasa traagilisi tagajärgi. Laias laastus võttes: kui teie sura panebki jooksu, siis ainult selleks, et teie ta lõpuks üles leiaksite ja oma südame ligi suruksite, aga mitte selleks, et tõepoolest nirvaanasse langeda mõnes unustatud ventilatsioonikaevus, mida ei leidu üheski navigaatoris.

      Kuid kõik tõelised asjatundjad on friigid. Ja mina olen üks neist.

      Maksimaalse vaimsuse puhul muutus meie suhtlemine uskumatult huvitavaks ja erutavaks. Kui ta püüab selgitada mulle midagi olulist meie hellituste ajal, püüab mind päästa mu langemise sügavikust, ärkab mu niuetes sõnulseletamatu jõud. Tema nii-öelda jutlustab ja veenab, ja mina sellal … Võite ise arvata.

      Mõnele võib ju tunduda, et vaimsus pole suras just kõige olulisem. Kuid lihtsamat sorti kasutajate jaoks on olemas punase värviga täidetud kumminukud. Tõeline asjatundja teab, et olla imekauni keha valdaja on üks asi, aga hoopis teine asi on, kui see keha kannab endas ülevat vaimsust, on kui jumalik õis, milles tuksub inimkonna iidne süda. Seda peab ise kogema, sõnad ei seleta siin midagi. Ja kui te olete juba maitsnud seda mürki, siis ei ole küsimus teie jaoks mitte selles, kas te panete oma sura vaimsuse maksimaalseks, vaid selles, kuidas seda režiimi ohutult kasutada.

      Mina lahendasin probleemi lihtsalt.

      Kaya ei saa väljuda minu maja piiridest – tema ruumiliste ümberpaiknemiste blokeering on sisse lülitatud. Kui asju oma nimega nimetada, siis liigub ta nähtamatu lõa otsas ümber voodi, ja lõõg on küllalt pikk, et see ei torkaks silma, kuni ta ei ürita astuda üle meie pesakese läve.

      Kaya on juba kaks korda langenud nirvaanasse, ent kuni ta on kodus, ei ole tema väljatoomine sellest teab mis probleem. Käiku läheb restore defaults ja selle järel tuleb käsitsireguleerimine uuesti ette võtta. Ja see pole mingi hirmus aeganõudev protsess – kui teil on muidugi olemas viimase konfiguratsiooni varufail. Mälu jääb õnneks alles.

      Ja kui ma lisan, et ühteaegu vaimsusega panen ma maksimumi ka mõrdsuse ja ahvatluse, siis te saate aru, milline plahvatusohtlik segu voogab mu nukukese õrna naha all. Tema seltsis ei tohi end sekundikski lõdvaks lasta.

      Mõistusega saan ma aru, et tema erutav olemus on kõigest minu enda oma moonutatud peegeldus, puhas illusioon – tegelikult ma lihtsalt veiderdan väga keerulise ehitusega peegli ees. Kuid Kaya on minu silmis hoopis reaalsem elusolend kui ükskõik milline ork, keda ma näen oma lennuprillidega. Ja kui aus olla, siis võiksin ma inimeste kohta öelda sedasama.

СКАЧАТЬ