S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kirjutama? Me ei kirjutagi, et need näitavad Byzantioni moraalselt laostunud ladviku kõlbelist pankrotti. Kuigi võiksime … Küllap vist tsensuuri tõttu …”

      Snafi sõjalist osa oli lõigutud lausa hingepalangus. Täielikult näidati ainult lahinguks ülesrivistunud orki sõjaväge, peas viltkiivrid ja seljas nahkvestid, mis pidid kujutama „partlaste sõjarüüd”. Vahel harva vilksatasid vaenlased – eemalt ülesvõetud inimesed, värvilised toogad seljas. Ja niipea kui kaadrisse ilmusid elektrikatapuldid, järgnes nii jõhker kärbe, et tundus, nagu välguksid ekraanil käärid.

      Kuid betoonkuulidega tapetud orke, viltmütsid peas, näidati heldelt – pikalt ja detailirohkelt, traagilise muusika saatel, mis kohe tõsiselt rikkus tuju.

      Õnneks sai sõjateemaline katkend otsa ja algas armulugu: kaadrisse ilmus suhteliselt noor Nicolas-Olivier Laurence von Trier ja peaaegu veel värske Elizabeth-Natalie Madonna de Auschwitz.

      Suured näitlejad seisid aseme kõrval seina taustal, mida ehtisid müsterioossed freskod, ja vaatasid kätest kinni hoides teineteisele niiskel pilgul otsa. Nicolas-Olivier’l oli seljas purpurne tooga ja peas briljantidest diadeem, Elizabeth-Natalie kandis roosat kitooni ja lugematut hulka juveeltooteid. Nad suudlesid tundeküllaselt ja nende ümber hakkasid sebima poolpaljad noorukesed teenrid ja teenijannad – ühed võtsid neil ümbert lugematuid ehteid, teised kloppisid aset kohevaks, kolmandad süütasid õlilampe. Teenijannade pärast Grõm seda kõike vaataski – nende hulgas oli vägagi kenakesi.

      Kahjuks olid Nicolas-Olivier ja Elizabeth-Natalie juba peaaegu riidest lahti, ja niipea kui Elizabeth-Natalie sikutas oma pärltikandiga rinnahoidja kinnisepaela ja Nicolas-Olivier tõstis käe, et võtta oma tugevasse pihku tema laitmatu rind, tekkis ekraanile ehiskirjas inforiba.

URKAINA VAIMLINE PERRAKAEMUS

      Snaffide lõikumise õigus oli ainult inimestel, kuid nemad ei puutunud kunagi erootilistesse stseenidesse, vaid eemaldasid kaadreist üksnes oma sõjasaladused. Orkide tsensuur ei tohtinud küll midagi välja lõigata, kuid tal oli õigus aeg-ajalt katta kujutist oma inforibaga. Inforibad muutusid kogu aeg – ja seda polnud Grõm varem näinud.

      Vaimulikku järelevalvet nimetava kirja all hiilgas kuldne spastika: kolme konksus otsaga rist, mille alumise pikema otsa kriipsutas läbi kaldjoon. Spastika oli animeeritud – tema kuldsel pinnal sähvatas päikesekiiri ning jala all, mille ümber oli joonistatud säbruline mets, tantsisklesid rõõmsad loomalapsed: sõrgadel hüplevad põrsad, naljaviluks kisklevad väikesed ahvid ja tiibadega vehkivad tibud.

      Grõm oli kindel, et kõik orkid, kes praegu ekraanile vaatavad, oletavad koos temaga, kui palju võidi Kultuuriekspansiooni Ametis selle tellimuse pealt endale vinnata. Vinnatud oli palju, sest niisuguseid animatsioone, olgugi räpaka kordusega iga viie sekundi järel, tehti ainult üleval või Rohelises Tsoonis. Noh, või äärmisel juhul Kollases. Kõikides sealsetes hinnakirjades oli palju nulle paremal pool.

      Niipea kui kõlaritest kostsid rauged ohked, lülitus ka originaalheliriba välja ja hakkas plõnksuma orkide muusika. Mängis mandalaika – kolme keelega mandoliin, mille oli orkide ja byzantlaste muusika unifitseerimiseks leiutanud Prosr Solid. Noil aegadel oli isiklikke manitusid orkidel vähe, snaffe vaadati põhiliselt kasarmutes, ja kui ekraani kattis vaimuliku tsensuuri inforiba, lahutas mandalaikamängija sõdalaste meelt. Komme oli sestsaadik omaks võetud. Prosr Solid kavatses ülemistele inimestele järele ja neist mööda jõuda, kuid pärast üheteistkümnendat sõjalist võitu sai ta Esivanemate Kääpal surma: teda tabas palmi otsast pudenenud kookospähkel. Kogu tema pärand kuulutati Manitu needuse alla langenuks. Kuid mandalaika jäi alles.

      Teistel kanalitel näidati veel kaht täiesti arusaamatuks tsenseeritud snaffi. Üks oli väga vana, veel Prosr Liquidi ajastust, kui orkid läksid lahingusse ülikondades, lipsud ees, teine oli üsna hiljutine, Rvan Visiti aegadest, kui sõtta pandi selga kardpaeltega kuued ja pähe patsiga parukas. See kõik oli tapvalt igav ja juba palju kordi nähtud. Grõm lülitas manitu välja.

      Ja pööras end siis äkki akna poole.

      Kui seal olekski tõepoolest rippunud inimeste kaamera, poleks Grõm seda taeva taustal niikuinii näinud. Kuid pärast tee peal üleelatud õudust tundus talle kogu aeg, et keegi jälgib teda. Arvatavasti oli see närvišoki tagajärg.

      Akna taga oli ikka kõik seesama, mis olnud ennegi – hilis-Prosride aegsed kolmekorruselised räämas betoonmajad, mõned kidurad palmid ja matusevanker, mille peal oli juba onu Hor oma sputnikus.

      Vankri kõrval suitsetasid kaks sugulast: onu Žlõg hüvaturvaja mustas mantlis ja keegi lõuna poolt saabunu, keda Grõm nägi perekokkutulekul esimest korda.

      Onu Žlõg ei olnud tegelikult hüvaturvaja. Ta töötas režiimitehases, kus valmistati mopeede Urkaina. Seal anti kõigile ohvitseri vormirõivad.

      Mõlemad mehed olid õige purjus ja jätkasid mingit söögilauas alustatud kõnelust.

      „Miks tehnoloogiaid pole?” nõudis lõuna poolt saabunu raevukalt. „Isegi neid mitte, mis sada aastat tagasi olid olemas. See ei saa ju olla midagi muud kui diversioon!”

      Onu Žlõg muheles, nagu räägiks lapsega, kuid vastas Grõmi meelest täiesti tõsiselt.

      „Miks siis diversioon? Siin pole mingit diversiooni tarviski. Esiteks arvatakse meil, et insener kuulub alamasse kasti. Ja meie aja kangelane on vertuhai, kel on häärber Londonis. Või hädapärast mõni filoloogist pasapuistaar, keda on ülikoolis seitse aastat õpetatud kagaanil ilusasti suhu võtma. Eriti kui ta on Kollasesse Tsooni pugenud ja ei võta suhu mitte ainult kagaanil, vaid ka ülemistel. Ja mina olen neil umbes nagu teener-mehaanik. Eks arva siis, miks peaksin mina, insener, endale songa soetama? Neid kotkaid tähtede poole viima? Las nad upuvad parem sita sisse koos oma „Lugulaulude Lugulauluga”…”

      Onu Žlõg lõi vankuma, kuid võõras aitas tal jalule jääda.

      „Ja teiseks …” jätkas onu Žlõg.

      „Mida siis?”

      „Meie, orkid, solgutame üksteist. Teeme kõike pettuse, alatuse ja hirmuga. Ja mateeria üle tahame valitseda täpselt samamoodi …”

      „Kas ülemistel käib see teisiti?”

      „Ülemised inimesed käivad mateeriaga ümber nagu naisega. Nad moosivad teda ja räägivad talle auku pähe. Äratavad huvi. Aga orkid püüavad nikkuda või taha panna. Kusjuures ei oska õieti sedagi – hakkavad taha panema, enne kui on nikutud. Või siis panevad enne taha ja pärast hakkavad miskipärast nikkuma. Karjuvad ta peale nagu vanglas: ,,Teisipidi, mõrd! Kohe sa saad!” Ja taovad teda kogu aeg kujuteldava sepavasaraga. Nagu neid endid on lapsest saadik taotud. Sellepärast ongi kõik meie asjad nii koledad ega tööta hästi. Meie võimusid ei karda ammu enam ei aatomid ega molekulid … Oijah … Ja mispärast me peaksime äkki tegema midagi ilusat ja kasulikku, kui …”

      Onu Žlõg tõmbas käega laia ringi, justkui tuues viimaseks argumendiks ümberkaudse maailma panoraami. Argument oli igatahes selgelt raudbetoonist.

      „Meie esivanemad valmistasid mikrokiipe,” ütles lõunast saabunu.

      Onu Žlõg sülitas.

      „Misasja, palmi otsast oled alla sadanud või? See on kõik puhas propaganda. Igal tsivilisatsioonil on oma tehnoloogiline piir. Võta loe „Dao Pesdingi”. Mis mikrokiipi saab teha urkaganaadis šansooni saatel? Kvaliteetselt on siin võimalik toota ühtainumat saadust – kirikustatud pasapuistaare. Ja veel saab laibagaasi turustada. Või toru puruks saagida ja Suure Müüri taha müüa.”

      „Mis СКАЧАТЬ