S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ manitud pani pihta?”

      „Miks pihta. Laskis endale boonuseks arvata. Aastakokkuvõtte kasumi põhjal.”

      „Ja mis temast edasi sai?”

      „Teadagi mis. Lendas ära Londonisse. Ja meie müüme seniajani gaasi balloonides. Kena, et seni veel balloonegi teeme. Ja sina räägid mikrokiipidest …”

      Nad kustutasid konid ja läksid majja tagasi. Grõm ohkas – onu Žlõgil oli igapidi õigus, kuid insenerivärgiga tegelda polnud ometigi tahtmist. Ega Chloegi poleks tulevase inseneriga metsa läinud.

      Sputnikule oli juba kaas peale pandud – päev oli palav ja onuga oli aegsasti jumalaga jäetud, et lehk ei pääseks kimbutama. Ennemuistse uskumuse järgi olid sputniku pooled pühitsetud lehmakõõlusega kokku õmmeldud (et kadunuke kosmoses välja ei roniks enne Manitu juurde jõudmist – sellesse ei uskunud muidugi keegi, kuid kombest peeti kinni). Sputnik oli kõige odavamat sorti: neli valgeks võõbatud ritva vahtisid poolviltu taevasse rohmakalt punutud kerast, mis meenutas suurt kummuli korvi. Onu matustega uhkust taga ei aetud.

      Mingit kaamerat polnud mõistagi kusagil.

      Grõm hakkas naerma.

      „Ei tea, kellel mind vaja peaks olema,” ütles ta valjusti.

      Need sõnad kõlasid tühjas toas kummaliselt ja Grõm sai kohe aru, et ta oleks pidanud nad parem ütlemata jätma.

      Tegelikult ei paistnud õu päris samasugune nagu enne. Vankri kõrvale oli siginenud uus objekt, mida ta värskelt üles kaevatud peenra taustal polnud alguses tähele pannud. See oli Chloe isa, rajooni prokuraatori must mootorratas. Ja kuigi mootorratas ei tundunud eriti voolujooneline ega ähvardav, näis Grõmile, et see sarnaneb millegi poolest inimeste lahingukaameraga.

      Kohe koputatigi uksele.

      Lävel seisis matuste puhuks uhkelt uue rohelise sarifani selga pannud tädi, hõlmad kõhu pealt juba lahti vajunud. Ta oli purjus.

      „Lähme alla, Grõm,” ütles ta. „Varsti hakkame sõitma.”

      „Mina ei sõida,” vastas Grõm.

      „Tule siis välja hüvasti jätma. Ja prokuraator on siin. Tal on sulle üks jutt.”

      Peielaud oli kaetud suurtuppa. Lauas istusid Grõmi sugulased – onud, tädid, paar nõbu ja isegi väike vennapoeg kaugemast külast. Grõm mõtles, et toitu oleks laual võinud olla rohkem ja riisipriiusepudeleid vähem. Kui ta sisse astus, oli prokuraator, kes istus Manitu pühapildi all, viinapits käes, just lõpetamas jumalagajätusõnu:

      „… teistsugune aeg kui meie oma. Tollal, vend, olid inimestel malmist ninasarvikud ja urkid läksid nende vastu bambusest karuodadega. Sest reetmine käis muidugi igal pool ümberringi. Kuid kangelaste vägitegusid ei kustuta see kuidagi, otse vastupidi. Ja meie praegusaegsed mehed mäletagu noid, sest varsti on nendegi kord. Igaüks ikka niimoodi ei suuda nagu Hor, et mõlemast jalast ilma ja toidab pere ära. Nii et võtame tema mälestuseks. Lenda, Hor, Manitu valdustesse ja olgu kosmos sulle magusam kui priius. Ja et meie elu edeneks hästi. Ja küll ta edeneb, sest meie usk on see õige. Manitu on meie poolt.”

      „Manitu on meie poolt,” kordasid lauas istujad läbisegi.

      Joodi põhjani ja siis tõusid kõik püsti – komme nõudis, et nüüd tuli sõita väga kiiresti, et kosmosesse lendaval vaimul kannul püsida. Grõm muudkui suudles põskedele sibula ja priiuse järele lehkavaid nägusid, kinkis kaugemast külast pärit vennapojale oma vana pesapallimütsi, mida ehtisid läbipõimunud BB-tähed, lubas ühele tundmatule suguseltsi liikmele sagedamini külla minna ning jäi siis prokuraatoriga kahekesi.

      Prokuraator nägi oma rastapatside ja halli habemetutiga välja täpipealt nagu mõni noist sõjameestest, kes oleksid äärepealt maanteel Grõmile ja Chloele kallale tulnud. Ainult riides oli ta teisiti: tal polnud musti turviseid ning okste ja lehekestega välikamuflaaži asemel kandis ta linnavarianti, mis jäljendas auklikku betoonmüüri koos kuivanud süljelärakate ja mitmekesise grafitiga – noolest läbistatud süda, jumalavallatult sirgeks painutatud spastika, siberism „prigu” (selle kohale oli nimetatu täieliku selguse mõttes ka joonistatud). Rinnas tilpnes tal pooltsiviilne medal ja vasakus kõrvas rippus juba kaks kõrvarõngast – küllap vist noorsooga parema kontakti saavutamiseks, järeldas Grõm süngelt.

      Prokuraator seadis kaks tooli vastamisi, istus ühele ja osutas Grõmile näpuga teist.

      „Istu,” käskis ta.

      Grõm kehitas õlgu ja võttis istet – vastu vaielda polnud põhjust.

      Prokuraator koukis taskust luupiibu, plõksas välgumihklit ja tõmbas mahvi. Õhku kerkis põlenud kaltsude ja veel mingi jõleduse okseleajavat haisu. Prokuraator viipas Grõmi sõrmega lähemale ja keeras piibuvarre tema poole.

      „Ma ei taha,” ütles Grõm.

      „Ma ei küsinud su käest, kas sa tahad või mitte,” muigas prokuraator. „Ma soovin sind käsu korras läbi puhuda. Muidu ei saa sa millestki aru.”

      „Seadus keelab,” tegi Grõm viimase katse.

      „Seadus olen mina,” ütles prokuraator, võttis piibu pihku, haaras teise käega pikema jututa Grõmil kõrvast kinni ja tõmbas ta enda ligi. Kui Grõmi nägu oli piibuga kohakuti, surus prokuraator huuled vastu rusikat ja puhus sellesse täiest jõust. Grõm pidi piibust pääsenud suitsupahvaku sisse hingama ja vänge vina kõrvetas ta kopse. Ta hakkas köhima. Ja kui ta suutis jälle hingata ning tõstis pilgu, oli kogu maailm juba teine.

      Esiteks oli maailm nüüd õudne. See oli nüüd uskumatult ohtlik. Eredat küütlevat ohtu kiirgus kõigest: akendest, mille taga varitses orkide pealinn, lauast, mis oli täis söögijäänuseid ja tühje pudeleid, kummutist, mille peal seisid odavad sinisest klaasist viinapitsid, ja koguni ikoonist, mis kujutas Manitud – sümboolset musta auku, akretsiooninimbus ümber ja kaks kitsast jumalaarmujuga tühjusse paiskumas. Paistis, nagu poleks Manitu üldsegi Grõmi poolt.

      Teiseks ei olnud maailm nüüd mitte ainult ohtlik, vaid ka nurjatu – sõnulväljendamatult ja otsast otsani.

      Kolmandaks oli temast nüüd lõplikult kadunud pääsemislootus. Ennast peita polnud kuhugi. Ja ära joosta samuti.

      Kuid kõige õudsem tundus otse vastas istuv prokuraator – naise jalgevahe rinnale joonistatud ja medal selle karvade külge kinnitatud.

      Grõm sai äkki aru, et temas õudust tekitanud seisund oli sellele mehele harjumuspärane ja kodune. Ta siirdus sellesse vabatahtlikult. Vähe sellest, ta läks niimoodi ka lahingusse, surmale vastu. See oli käsitamatu. See käis üle mõistuse. Grõm tundis, et tal pole vähimatki jõudu sellisele vägevusele vastu seista.

      Prokuraatorile oli ilmselt hästi teada, mis Grõmiga toimub. Ta tõmbas veel ühe mahvi ja küsis:

      „Näh, kas said nüüd kõigest aru?”

      Grõm noogutas. Ja noogutas siis veel mitu korda, peljates, et ei väljendanud esimese korraga oma mõtet küllalt selgesti. Noogutused libisesid üksteise järel musta auguga ikooni poole. Kuid üks või kaks neist jõudsid siiski prokuraatorini.

      „Siis räägime,” ütles too. „Sinu ja Chloe asju ma tean. Nüüd teavad neid kõik, kes uudiseid vaatavad. Chloe on muidugi tippu tõusmas. Ta on praegu Rohelises Tsoonis koos selle diversantorgeriga.”

СКАЧАТЬ