S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see ka ilma jälitamiseta selge.

      Väljaku kohal kullendasid tuhmilt Esivanemate Muuseumi katusele paigutatud tiivulised krokodillid – orkide kullavaru (räägiti, et tegelikult on nad ainult üle kullatud ja kuld on juba enne Prosre ära varastatud). All näitasid oma oskusi käsitsivõitluse meistrid, tuletades maailmale meelde, et orkidel on veel olemas raske rusikas, mis võtab kaela valutama ükskõik millisel vaenlasel. Rahvast tuli igast kandist, tungi hoidsid tagasi ainult raudtõkked ja gandžuberserkide nuiad, mis aeg-ajalt lõid tantsu õlgadel ja selgadel.

      Et suuri sõdalasi näha, tuli Grõmil hulk aega läbi rahvasumma trügida. Rüselus oli nii hull, et mitmel korral viis vool ta kaasa ja tal ei olnud võimalik endale ise teed valida.

      Ümberringi oli jämedakoeline lihtrahvas ja ninna tungis igasuguseid lõhnu, mille põhjal oleks arvatavasti võinud koostada lausa orkide elu entsüklopeedia: lõhnas sibulakoorte, nahatükkide, mullinätsu, õlis praetud banaanide, pesuseebi, seasoolte, mädanenud papaiade, rauarooste, kaljapära, higi, porujommi ja odekolonni „Ancient Serpent” järele. See kõik polnud just eriti meeldiv, kuid tundus siis, kui ta sattus nägupidi vastu lihuniku põlle, täieliku tühiasjana. Õnneks jäi pärast seda katsumust rahvahulk väheke hõredamaks ja Grõm nägi ära koha, kus esinesid vägilased.

      Esivanemate Muuseumi seinal rippus suur punane palakas, peal valgete tähtedega kiri „Võitlustander”. „Võ” alla oli sellesama valge värviga maalitud väike lopergune s-täht ning Grõm taipas: seda polnud lisanud öised pätid, vaid noodsamad palakat värvinud kunstnikud – et ergutada rahvast sõja eel ja tuletada meelde, et urkid ei loobu krõbedast naljast ka rasketel aegadel.

      Kivikõvaks trambitud maapinnal seisid kolm rohmakalt inimesekujuliseks võõbatud mürakat puunotti. Notid nägid välja väga toekad, neile olid vastupidavuse mõttes ka raudvitsad ümber pandud. Grõm pani tähele, et neid vitsu oli müüri äärde varutud veel mitu tükki.

      Sealsamas kõrval oli üles löödud Kangelaste Telk, see oli mitmevärvilisi kilpe täis riputatud ning selle teravas tipus lehvis hobusesaba. Telgis pidid kangelased enne taplust jooma priiust ja armastama tüdrukuid, mida nad heameelega ka tegid. Telgi disaini muudeti enne iga sõda ja mingit orkilikku patriotismi see rajatis esile ei kutsunud. Telgi sissepääsu varjas punane eesriie. Kangelased ilmselt puhkasid.

      Materdamisnotid ei väljendanud mitte niivõrd vaenlase palet, kuivõrd kunstnike vaevarikkaid ponnistusi, kui nad üritasid kujutada mitut erinevat nägu. Kahele olid selga joonistatud mingite ristide ja tähtedega mundrid, kolmandal oli üll ehtne poolläbipaistev tuulejakk, nagu neid antakse Kollase Tsooni töötajatele. Talitsetud vihje vaenlase sisekäsilastele.

      Vaenlased nägid välja muidugi jõledad. Eriti ärritavad olid ristid ja tähed, millega nad vististi autasustasid üksteist orkide tapmise eest, sest nende tsivilisatsioon oli iidsetest aegadest peale arenenud vaimsuse suunas ega olnud seepärast loonud niisuguseid hävitusvahendeid, nagu neid oli madala mõttelennuga materialistlikel inimestel.

      Aga pole viga, küll Manitu mõistab kohut …

      Ei oleks õige öelda, et Grõm ise oleks seda kõike mõelnud – pigem sai ta aru, et ork peab niimoodi mõtlema (või kui juba päris täpne olla – peab aru saama, et peab niimoodi mõtlema), kuid need ,,pidamised” liikusid kuskil mõistuse ääremail ning lahkusid olematusse, puudutamata tema sisimat olemust. Ja ta oli kindel, et täpselt seesama toimus ka kõigi teiste platsil olijatega.

      „Bamboleo!” karjus kaks häält rahva seas. „Bamboleo!”

      Telgist astus välja esimene vägilane. Grõm tundis ta ära. See oli kuulus vasaramees Hvõl Kummimägedelt (ennemuiste nimetati niiviisi suuri vanade autokummide prügilaid, need olid mitu sajandit tagasi ära määndunud, kuid nimetus oli säilinud).

      Rahva hulgas vahetati nõutult pilke – enne sõda oli Hvõlile miskipärast pandud nimeks Bamboleo. Sellel nimel polnud mingit orkile mõistetavat tähendust ja ilmselt olid selle leiutanud ülemised sommeljeed. Nagu ka kõik muu, mõtles Grõm mornilt.

      Seda juhtus üsna sageli ja orki võimude seletus oli kõigile teada: vaenlasel on keerulisem unustada kangelaste hüüdnimesid, kui need on nende endi asjatundjate välja mõeldud. Kuid Grõm teadis, et orkide sõjaline taip ulatub veel palju kaugemale – mitte ainult parimate vägilaste nimed ja lahinguvarustus, vaid ka kõikide väeliikide vormirõivastuse mudelid olid iga kord kavandatud üleval. Ja muidugi selsamal põhjusel – kes peaks inimestest paremini teadma, mis nimelt teistele inimestele hirmu nahka ajab. Kuid orkidele ei meeldinud sellest rääkida.

      Mis seal ikka. Kui Bamboleo, siis Bamboleo. Sellel hooajal kandis ta vaskset tuletõrjekiivrit, hundinahka üle õla, siniseid tähemustrilisi pükse ja läikivaid kannustega säärikuid. Relv oli talle jäetud endine – raudvarrega raske vasar, ümarik roostes nupp otsas. See oli „trammi pooltelg”, mis oli valmistatud Kollases Tsoonis vanade jooniste järgi, kuid käsitsivõitluseks sobivas mõõtkavas.

      Bamboleo lehvitas rahvale ja kargas puunottidest vaenlaste ligi, võttis hoogu ja virutas oma raske relva ümara otsaga vastu lähimat notti. See ragises ja vajus viltu. Bamboleo virutas veel kord ja noti ümber tõmmatud raudvits purunes. Pärast kolmandat lööki läks notil üpris kehvasti. Bamboleo heitis vaevaliselt trammitelje õlale ja läks kiivri särades telki, tähekirja tagumik õõtsumas.

      „Huhh!” sülitas elatanud ork Grõmi kõrval. „Mis ta keerutab oma perset nagu mõni vuhva …”

      „See on ajalooliselt tõepärane stilistika – „millennium-kaks”,” kostis kõrvalt kellegi koolitatud hääl. „Niisugune see maailma ajalugu kord juba on, vennas.”

      Tasavagur, taipas Grõm. Huvitav, miks neid küll tasavagurateks kutsutakse, kui nad ometi kogu aeg midagi räägivad või karjuvad. Õigem oleks neid kõneagarateks kutsuda.

      Erilist vaimustust Bamboleo rahva hulgas esile ei kutsunud, ta raius küll täiega, kuid inimeste sommeljeed olid sel aastal disainiga mööda pannud. Ajalooliselt tõepärane stilistika „millennium-kaks” ei öelnud mitte kõige vähematki orki südamele.

      „Alejandro! Alejandro!” karjuti nüüd rahva seast.

      Karjusid needsamad hääled, mis olid enne välja hüüdnud Bamboleo – teineteisest eemal olevad kähe mehehääl ja kile tüdrukuhääl, teine teisest kandist. Rahvahulk ei toetanud nende kutset seegi kord.

      Mis pagana Alejandro?

      Telgist tormas välja pikk ja kõhn ork, avarad mustad spordipüksid jalas – need olid tal üle kõhu peaaegu rinnuni tõmmatud. Grõm tundis ta ära nibusid ehtivatest keeruga hõberõngastest – see oli Kõrkjaaugu Drjuk, sarrusevardameister. Aga missugune ta välja nägi!

      Karvastik tema põskedelt oli maha aetud ja juuksed peas keeratud kahte paksult liimiga kokkumätsitud sarve, mõlemad kentsakalt viltu. Sarrusevarda asemel oli „Alejandrol” käes raudtarast tõmmatud piik, mille teraviku ümber keerdusid ornamendi jäänused – kõverikud lehed ja tähed. Nende otsa oli ilmselt jube mõnus vaenlase soolikaid kerida.

      Kuid piigist polnud abi – orkid võtsid Alejandro vastu väga loiult, ta tegi oma relvaga mõned sööstud ja kadus telki. Mõni koguni sülitas talle järele.

      Seejärel ei ilmunud telgist väga pikka aega kedagi. Ja siis paiskusid üle väljaku tervitushüüded:

      „Drõn! Drõn!”

      Grõm pani röökima koos teistega – seda vägilast rahvas tundis ja armastas, ja Manitu olgu tänatud, teda polnud puudutanud inimstilistide СКАЧАТЬ