S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ennegi jahe naeratus – päritolu andis tunda.

      Saalis valitses kõrvulukustav vaikus.

      Nüüd vaatasid kõik Grõmi poole. Kui vaimulik end tema poole pööras, tundis Grõm suurt kiusatust käsi alla lasta. Ent juba oli hilja – Hmõr oli numbritega pulgad enda ette põrandale heitnud.

      Ta lõpetas ennustamise ja hakkas lugema.

      Nelikümmend kaheksa. Kust kõik võetakse

      Sinust endast. Ja tõestan selle väga lihtsalt. Mis see kõik on? See, mida sa näed, kuuled, tunned ja mõtled selsamal hetkel, muud ei midagi. Midagi sellist said luua ainult sina, ei keegi muu, sest näevad sinu silmad, kuulevad sinu kõrvad, tunneb sinu keha ja mõtleb sinu pea. Teised näevad midagi muud, sest nende silmad on teises kohas. Või kui nad isegi näevad sedasama, mõtisklema selle üle hakkab võõras pea, ja selles on kõik teisiti.

      Vahel seletatakse veel, et on olemas „maailm üldse”, mis on kõigile üks ja sama. Ma vastan. „Maailm üldse” on mõte ja iga pea mõtleb seda isemoodi. Nii et kõik on igapidi võetud meist enestest.

      Kuid ei või ju ometi olla, et ma olen ise loonud endale niisuguse piina? Siit järeldub, et kogu see arutlemine on vaid mõistuse mürgine hammustus ja mõistus ise on nagu mind valvav kiskja, ning minu oma on ta ainult selles mõttes, et on pandud mind valvama. Sellest kaugemale ei pääse surelik mõttekaemus mitte kunagi.

      Räägitakse, et tuleb vaadelda pimedust ja selle tulukesi, kuni vaataja ja vaadeldav segunevad üheks. Siis lakkab kiskja mõistmast, kus sa oled, kuid saab ise nähtavaks igas oma liigutuses.

      Ja pärast seda avaneb tee Manitu Valguse juurde, kuid ma ise pole seal olnud.

      Grõm tõmbas hinge. Niisugust katkendit polnud ta kunagi kuulnud, kuid mäletas, et saada ennustusse „kiskja” ja „valgus” koos pidi olema õnneliku saatuse märgiks. Neid kahte koos tuli ette väga harva – saalis hakati sosistama ja keegi patsutas heakskiitvalt Grõmile peoga seljale. Ennustamishuvilisi tekkis kohe juurde – õhku kerkis kenake hulk käsi.

      Viimaste hetkede pinge osutus liiga tugevaks ja Grõm tundis, et tal on õhust puudus. Ta tõusis püsti ja vantsis väljapääsu poole, riivates vattkuubedel ja madratsitel istujaid.

      Koridoris selgus, et välisuks on lukus. See oli nagu tervitus lapsepõlvest – nii kaua, kui Grõm ennast mäletas, tehti alati nii, et noorsugu ei jookseks laiali, kuni vaimulik loeb „Lugulaulude Lugulaulu”. Õnneks oli sealsamas kõrval lahtine aken – seda kaudu roniti suitsu tegema. Grõm vinnas end üle aknalaua ja pääses siseõue, mille võre taga algas seafarmi ees olev porine tühermaa.

      Akna kõrval seisis suur punane tünn kirjaga „Liiv”. Liiva seal ei olnud. Sees oli näha tumedat haisvat löga ja ligunenud konisid – vett polnud tünnis vahetatud vist küll eelmise dünastia aegadest saadik. Tünni ümber seisid tema aastakäigu orkid. Nad olid elevil ja näitasid näpuga taevasse – seal paistsid kahe telekaamera mustavad punktid.

      Grõm kuulas jutuajamist minuti või paar. Kutsealused oletasid, et inimesed on korraldanud sõjaeelse lennusõu, et avaldada sõduritele psühholoogilist survet. Kuid kogenud vanemveebel seletas muheledes, et nad ei lähe kellelegi eriti korda (ta väljendus lühemalt ja omapärasemalt).

      Algajad piloodid ripnesid siin iga päev, et talletada uudiste jaoks sigadega sõnnikupanoraami. Lenduritele oli see koht armas, sest plangu taga oli kohe mitu sigalat ja Prosr Solidi aegadest pärinev ülessongitud vennashaud, kus sead sattusid sageli kaadrisse koos inimpealuudega. Ja kamuflaaži lülitasid piloodid välja, et akud ei tühjeneks.

      Grõm pööras pilgu maskeerimispilve poole, mis varjas Big Byzi musta kera. Offsaart ei olnud täna näha linnast, mille kohal ta rippus, kuid pilv näis tema raskust täis olevat, nagu oleks ta tehtud spiraaliks väänatud tinast.

      Sealt, kus Grõm seisis, paistis, nagu tõuseks linn astangutena pilve poole – sel kohal olid turuplats ja Tsirkuse hiiglaslik sõõr. Teisele poole avanes Slava panoraam.

      Eredates ja puhastes värvides säras Roheline Tsoon, mille keskel oli ärikeskuse kaheks poolduv roheline kera. Sealsamas kõrval laius Kollane Tsoon oma korraliku Leppimatute Linnakuga ja koosteliinide kanaarilinnukollaste barakkidega (nende järgi oli tsoon oma nime saanudki). Ja edasi kügelesid nii kaugele kui silm ulatus betoonelamute näotud urud.

      Siin-seal võis näha meeldivalt maastikku elustavaid roheluselaigukesi – need olid Partisanide Aiad, parkide alleed ning kanepi- ja salveitihnikud rikaste gandžuberserkide aedades. Pilk jäi pidama Matriarhia helesinistel kuplitel, mis sarnanesid, kui uskuda riigitruud poeesiat, Manitu rindadega. Kuid tervikuna sulas orkide pealinn kokku lõputuks kollakaspruuniks sooks, milles laiguti mustendasid hiljutistest pommitamistest ja tulekahjudest jäänud tühermaad.

      Grõm läks ringi ümber kasarmu. Sissepääsuvärava juures polnud kedagi. Ta jõudis kitsale tänavale, mis oli täis kiirsöögikohtade haisu ja muusikat, ning kõmpis kesklinna poole.

      Igast kandist kõõritasid teda varikatusega poodide sildid. Lõbusad maalitud lõustad, mis peremeeste kavatsust mööda pidid tõstma mööduja tuju ning äratama temas soovi osta soolatud arbuusi või präänikut, tekitasid ainult valusat hirmu elu ees ja häbi, et elu võib niisugust hirmu tekitada.

      Pärast poolt tundi kõndimist oligi ta kesklinnas. Trügimisest hoolimata oli Võiduvärava juurde siiski võimalik pääseda – Grõm jõudis otse piirdeaiani, mille ees jalutasid mustade mantlitega tursad. Nüüd oli ta nii lähedal pilvega varjatud Big Byzile, nagu see maa peal oli üldse võimalik. Värav Orkide Auväljale (ülem-kesksiberi keeles Urkide Tohedusen ja lihtsamalt öeldes Suurde Tsirkusse) oli ainuke läbikäik iidses küklooplikus müüris, mille ümber kobardus linn – mujal ei lubatud isegi selle müüri lähedale tulla. Orkide Auväljal ei elanud keegi. Sinna mindi ainult surema, ja kõik lugematud orkid, kes olid kadunud müüri taha, olid kunagi läinud läbi nende kahe punase kõrge väravapoole vahelt. See mõte tekitas Grõmis äkki kõhedust. Tedagi ootas minek läbi selle värava – ja kui Manitu heidab armu, siis tuleb ta ka tagasi.

      Värav tõmbas pilku ligi. See oli tehtud paksudest laudadest, mida hoidsid koos spastikakujuliste peadega poldid, ja meenutas trelle, kus punaseks olid värvitud mitte ainult varvad, vaid ka nendevaheline ruum.

      Grõm langetas pilgu vasksele tabalukule, mis rippus värava ees viimasest Võidust saadik. Päris pisikesena, kui ta ei teinud veel vahet põhjustel ja tagajärgedel, oli ta arvanud, et sõda algab, kui lukk lõhutakse, ja mitte vastupidi – ning talle oli tundunud, et see metallist rahuvalvur on ohtlikult kättesaadav mis tahes kurikaelale. See oli ju siinsamas, käeulatuses …

      Sestsaadik oli Grõm jõudnud targemaks saada. Kuid täna oleks ta justkui tagasi pöördunud – ning juba palju kordi tema elu jooksul vahetunud lukk tundus talle äkki, nagu kunagi lapsepõlves, hukule määratud elusolendina, kes oli palju päevi kaitsnud Urkainat oma suutmist mööda – ja pidi nüüd vedru välja viskama.

      „Aitäh, lukuke,” sosistas Grõm, tundes, kuidas tobedad pisarad silma kerkivad.

      Ometigi oli selge, et tal ei ole kahju lukust, vaid iseenesest – eriti enesest väikesena, tollest Grõmist, kes juba päris kindlasti ei tule enam kunagi tagasi lapsepõlve päikselistest aedadest.

      Ta keeras ümber ja läks linnusõnnikuga kattunud pronksratsaniku poole, kes kõrgus rahva kohal. See oli üks mineviku suuri orke, kuulsusrikas Tankide Võitja marssal Žgun. Tema ettesirutatud käe külge oli kinnitatud plakat kirjaga „Vivat Urkainalõ!”, mis nüüd tuules õõtsus.

      Väljak СКАЧАТЬ