S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tugitoolidega tuba. Aga kui väljastpoolt vaatad, pole mitte kui midagi. Nii et isiklik pornotähetreiler – kujutad sa ette? Meie vertuhail, orkil. Ta astub sinna sisse, viipab mulle, et kõik on kombes, uks läheb kinni – ja ongi kõik.”

      „Ma olen ka sihukest asja näinud,” ütles Grõm.

      Selgus, et ka tema suudab juba rääkida.

      „Noh, kui nägid, siis on ju tore,” kostis prokuraator. „Järelikult on sulle teada, kuidas maailma asjad käivad. Niimoodi reisivad targad mehed Londonisse. Ega see küll kõikidel võimalik ei ole. Alustada tuleb väikest viisi. Tahad olla globaalurk? Õpetame su välja. Kuid enne tuleb kasarmus istuda, lihtrahva seltsis. Ja enne sõja algust viime su üle Durexi staapi. Ära karda, trukkima ta sind ei hakka, pedesid valitakse talle teise kanali kaudu. Sind on ainult propaganda jaoks vaja. On sulle kõik selge?”

      „Ma pole veel kaheksateist täis,” ütles Grõm.

      „Vormistame hunduks. Ära pelga, me oskame küsimusi lahendada. Säh, siin on sulle kutse, annan isiklikult üle.”

      Prokuraator tõusis toolilt, jättes pruuni paberilehe Grõmi kätte.

      „Paistab, et sa oled arukas poiss,” ütles ta. „Ma arvan, et sulle on kõik juba pärale jõudnud. Ja kui ei ole, küll siis jõuab, kui hommikul üle loed. Seal on aadress ja saabumistähtaeg. Edu sulle lahingutes. Mina sõidan nüüd rajooni …”

      Päike hakkas jälle aknast sisse paistma. Prokuraator kõndis ukse poole. Tema pead riivas päikesekiir ja Grõmile viirastus, et pulstunud rastapatside pundar muutus viivuks Byzantioni diskursmongeri õhulisteks valgeteks lokkideks.

      Kui prokuraator oli läinud, vajus Grõm otse põrandale pikali. Miskipärast oli tal tahtmine millegi kõva peal lamada.

      Prokuraatori suitsukraami ving andis vähehaaval järele. Selle õudne komponent, mis laskis maailmal paista talumatu ja jubedana, lahtus kiiresti, kuid tinaraske tuimus püsis nii kaua, kuni suguselts Mälestamise Soolt tagasi jõudis.

      Suguselts oli tagasi tulles rahul ja heldinud. Paljud nutsid. Oli juhtunud nõnda, et kui matuselised sõitsid läbi küla, mis oli enne matmispaika, juhtus neile vastu laste kokkuostja Byzantionist. See oli kindel märk, et järgmises elus tõstab sputnik kadunukese offsaarele.

      „Must mantel seljas, plekk-kohver käes,” seletas tädi härdalt. „Näo ees oli tal marlimask, no et ikka ei ole võimalik teie haisu taluda. Külarahvas oli tema ees juba oma tited laudadele ladunud. Ja kus igaüks kippus ikka oma väntsuga järjekorras vahele, et analüüsi teha, vaata et veel kiskuma ei lähe. Mees ostab ju ühe ära, kõige rohkem kaks – ja on aastaks jälle läinud … Oeh, Grõm … Ja misasja sina põrandal vedeled? Trimpasid priiust laualt?”

      Tädi jäi tõsisemaks, aitas Grõmi jalule ja talutas ta teisele korrusele, et laua ümber kogunevad lärmakad sugulased teda ei segaks.

      „Sa kuula, lapsuke, lugu on nõndamoodi,” alustas ta. „Sa pead varsti sõtta minema, prokuraator ütles. Mulle tehti nüüdsama selgeks, et uus seadus on välja tulnud. Selle nimi on „Turvaja Turvamisest”. Riigis tahetakse kord majja lüüa – ühesõnaga, kui ametivõimud kedagi paberitega väntsutavad ja need paberid saavad lahingus valatud verega pühitsetud, siis on käsk asi viivitamata ära lahendada, ja meelehead ei juleta ka enam nõuda. Grõm, kullake, ma tahan, et sa tervena tagasi tuleksid – aga kui sa peaksid mõne kriimu saama, hoidku sind Manitu selle eest –, ma annaks sulle kaustakese kaasa? Seal on mõned paberid siberi keeles, meie paber aida kohta, ja külarahvalt ka midagi. Nad ei saa seal kuidagi veevärki sisse – juba mitu aastat peavad ämbritega jõest vett tassima, hiljaaegu tapsid kobrad kaks tüdrukut ära. Oleme rääkinud?”

      &

      Et mõista, kuidas saavad surad meiega täisväärtuslikku suhtlust arendada, kuigi neil pole isiksust, teadvust ega hinge (või kuidas me ka ei nimetaks seda, mis teeb meist inimesed), peab olema õpetatud sommeljee. Mina nende hulka ei kuulu ja nendepoolsed selgitused ei pruugi minu ümberjutustuses täiesti täpsed olla. Kuid ma ei kavatsegi teooriale ülearu palju ruumi kulutada.

      Lühidalt öeldes – surad petavad meid.

      Kuid täpselt samuti, nagu me ise üksteist petame.

      Mis toimub, kui me kellegagi räägime? Me hindame kuuldud sõnu, valime sobiva vastuse ja ütleme selle välja. Kui me tahame vestluskaaslast solvata, siis teeme oma sõnad teravaks ja mürgiseks, kui me tahame teda meelitada, siis lisame suhkrut, ja nii edasi. See on lihtsalt sissetuleva info töötlemine kultuurikoodide, bioloogiliste imperatiivide ja isiklike kavatsuste põhjal.

      Kultuurikoodidega on asi kõige lihtsam – pole mingi probleem sisestada surale kõige üksikasjalikum ekraanientsüklopeedia koos kõigi selle ristlinkidega, mis on kümme korda iseenesega läbi korrutatud. Jututeemad, laused ja lausejupikesed, asjaolud, mille puhul neid tarvitada, intonatsioonid ja muu – see kõik pole teab mis meeletu teadus. Pealegi avab tõeline naine suu ainult silmapetteks. Selles mõttes oli mulle väga meeltmööda katkend Kayale kaasaantud läikival paberil kasutusjuhendist.

      „Reproduktiivses eas naine, kes osaleb vestluses seltskondlikul vastuvõtul, ei kontrolli tavaliselt suhtlusprotsessi mitte mõttelise sisu parameetri põhjal, vaid jälgib hoopis teisi indikaatoreid, ja kui hinnang sissetulevate andmete tohutule kogumassile on antud, langetab ta otsuse bioloogilise kontakti kohta vähimagi sõltuvuseta vestluse käigust ja sisust – mida vestluskaaslane otsekohe ka tajub …”

      Just nimelt. Sellest tulenevad ka kõik need legendid naisesüdame irratsionaalsusest – mis jama see kõik küll on, andku Manitu mulle andeks. Pole midagi naisesüdamest ratsionaalsemat, see on ainult kõrgema järgu ratsionaalsus, sest naine ei esine siin kui olengult leitud lollike, vaid kui looduse ja igaviku isikustamatu aspekt. Selle sotsiaal-bioloogilise mehaanika programmeeritav simulatsioon on samuti võimalik, ja eriliste probleemideta, sest tugineb kõigiti väljaarvutatavatele parameetritele – mis minu meelest on niigi selge.

      Ent inimsüdame kavatsustega on lugu keerulisem. Ma pean silmas neid emotsionaalse värvinguga soove, mis panevad meid ümbritsevas ruumis ringi tormama ärkamishetkest peale kuni unne vajumiseni.

      Paljud kasutajad ei taha seda uskuda, kuid sural pole midagi sellist lihtsalt olemas, sest temas ei ole niisuguste soovide sisemist subjekti. Ja kuidas sa ka ei rabeleks, jääb sura selle poolest alati tolleks tundetuks kumminaiseks, kellest ta iidsel Nipponimaal kunagi alguse sai. Sura on suuteline tundeid ainult imiteerima. Kuid selle imitatsiooni kvaliteet – see ongi asja tuum.

      Kas nad kujutavad endast isiksust? Jah ja ei. Oleneb sellest, kuidas seda sõna mõista. Sellise tooteklassi surad, nagu on Kaya, on kordumatud. See saavutatakse sisemiste infoühenduste erilise konfiguratsiooniga. Nad on samavõrd unikaalsed, kui on sama kaubamärgi lukud – konstruktsioon on kõigil üks, kuid võti on igal oma. Kui te ostate teise sura ja häälestate ta täpselt samamoodi, on tulemuseks siiski mõneti teistsugune olevus. Või täpsemalt öeldes, teistsugune imitatsioon.

      Sura sisemise mehhanismi tähtsaim ja peenim osa on niinimetatud emotsiooni- ja tahteplokk. Selle algoritmid on väga keerulised ja põhinevad kultuurikoodide kui aluse ja juhuslikkusegeneraatori eriti peenekoelistel vastasmõjudel, kusjuures seda esimest generaatorit juhib teine juhuslikkusegeneraator – see võimaldabki teha sura tõepoolest prognoosimatuks. Muidugi täpselt piiritletud raamides, nagu ka elusa naise puhul.

      Kõiki bioloogilisi mehhanisme, mis halastamatu loodus on miljonite aastate vältel leiutanud elusolendite petmiseks, kasutab sura ühelainsal eesmärgil – pakkuda teile maksimaalset naudingut. Kuid teel selle naudingu juurde tuleb teil võib-olla СКАЧАТЬ