S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vanusepiiri neljakümne kuuelt neljakümne kaheksale aastale.

      Sestsaadik, kui Kaya hakkas simuleerima huvi kahe noore orki vastu, ei kartnud ma enam, et ta võib langeda nirvaanasse – imiteerimisele kulus liiga palju programmiressursse. Mul püsis muidugi meeles, et see on puhas teesklus, kuid just nimelt minu selge arusaamine sellest asjaolust tegigi Kayast elusa naise. Ja kuigi käsihäälestus tähendas garantii kaotamist, jõudsid meie suhted selle harmoonia lähedale, millest kõnelevad kõik seksientsüklopeediad ja unistavad kõik paarid. Mäng oli riski väärt.

      Tõsi küll, ma pidin ühtelugu väljaspool tööülesandeid Hennelorega Orklandis käima, et lihtsalt oma silmatera meelt lahutada. Grõmi ja Chloed leida polnud keeruline, sest nende kehas olid ikka veel säilinud minu tehtud märgid – nende abil leidis manitu nad juba kaugelt üles. Slava kohal loksudes tegin ma orkide degradeerumisest mõne väljendusrikka suure plaani võtte, mille eest mulle päris kenasti maksti.

      Üks meeldiv tagajärg oli sellel veel. Jälgides, kuidas minu kaamera liugleb orkide kitsaste tänavate kohal, põikab mööda laternapostidest, möödub kaarega siltidest ja poeb kangialustesse, sai Kaya lõpuks aru, missugune lendur on ta oma elukaaslaseks valinud. Tema suhtumises minusse hakkasid ilmnema efektid, mida ma polnud ise programmeerinud.

      See oli toosama „mustrite interferents” – ja ma olin mõlema käega selle poolt. Kõik oli nüüd täpselt niisamuti nagu inimestel. Kui ma lennult tagasi jõudes tabasin tema vaimustatud pilgu, oli mul terve õhtu pärast seda tahtmine nutta ja laulda.

      Ma ei teadnud seniajani, miks äratavad temas huvi just nimelt need kaks orki, aga mitte näiteks tehnilised aspektid, mis on seotud pühitsetud ülesvõtmisega pühakojatselluloidile halva nähtavuse tingimustes. Arvatavasti seostus see tema maitse-eelistuste kogu buketiga. Eriti just vaimsusega, mis sunnib kujutama äärmist kaastunnet kõigile elusolenditele, kes satuvad minu sihiku vaatevälja (ta nägi kontrollmanitul täpselt sedasama, mida nägin mina oma lennuprillidega).

      Ja muidugi sadas igal sõjaeelsel päeval mulle kaela etteheiteid nagu rahet. Mingil määral olid need õigustatud – täpselt samal määral, nagu orkile võib ette heita, et ta tallab surnuks sipelgaid, kui künnab oma põldu.

      „Kas sa saad aru, et sa oled timukas?” küsis ta. „Seal tee peal – miks sa need õnnetud mehed ära tapsid?”

      „Õnnetud mehed? Neil oli sõjaväevorm seljas ja relvad olid käes.”

      „Alles eile olid nad talupojad. Nad kutsuti sellesse … Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, maavalitsusse. Ja kästi selga panna need lollakad ürbid, mis teie sommeljeed on välja mõelnud. Kas see annab õiguse neid tappa?”

      „Nad peavad ise mõtlema selle üle, miks neil on niisugune valitsemiskord. Eks võidelgu siis vabaduse eest. Me aitame neid õhust.”

      „Sina alustasid sõda.”

      „Ära liialda. Sõda algab, sest selline on Manitu tahtmine. Manitu olemus on niisugune, et vahel nõuab ta verd. Meil, kunstnikel ja filosoofidel, on valida ainult üks võimalus – kas teenida selle pealt raha või mitte. Ja raha on alati vaja, mu silmatera. Kas või selleks, et maksta kinni sinu õiglase meelepaha hoog. Noh, ja ka kõik muu, mida meile mõlemale nii kangesti meeldib teha, he-he-he …”

      „Räpane rasvunud ja kiimas ahv.”

      Solvangud on uskumatult erutavad.

      „Sa mitte ainult ei tapnud neid õnnetuid soldateid, sa lõhkusid veel ka nende kahe, Grõmi ja Chloe elu. Grõm tapetakse nüüd arvatavasti ära …”

      Selle peale sain ma päris tõsiselt tigedaks.

      See oli minu puhul üsna tavatu. Ma analüüsisin oma tundeid – ja mind ootas tõeline avastus.

      Ma olin tema pärast armukade.

      See lõi kõrvad lukku – nagu oleks äkki ilmsiks tulnud, et ka minul on kontrollmanitu, millel mu nukuke võib oma õrnade sõrmekestega reguleerimisnuppe liigutada. Ma olin joovastuses, tõelises joovastuses – ja vaesekesel tuli järjekordselt seda minuga otse põrandal jagada.

      Unustamatu hetk.

      Seejuures oli tema sõnadel ka mõnevõrra alust. Orkide paarikese käekäik oli sedaaegu üpris segase suuna võtnud. Nad olid koguni ehk lakanud olemast paarike. Grõm oli võetud soldatiks ja ta istus kasarmus, oodates sõda, ning jäi selgusetuks, kas tal tekib üldse võimalust kasutada Bernard-Henri kutset või pääseb kõrgustesse tõusma üksnes tema hing. Bernard-Henri ise ei meenutanud teda ilmselt kuigi sageli, sest veetis suurema osa ajast tema sõbratariga.

      Mu lahingukaaslane viibis seniajani Slavas, eksterritoriaalses Rohelises Tsoonis, kus elavad kõik meie suguvennad. Ta paistis midagi sogavat poliitika vallas, sihikul sõjajärgne aeg. Chloele oli välja kirjutatud roheline kaart-lubatäht ja ta veetis kogu aja Bernard-Henri seltsis (et kiirendada protseduuri, lapsendab Bernard-Henri oma sõbratarid orkide maavalitsuses – see ei maksa kuigi palju ja võtab vaevalt minuti jagu aega). Ma juhtisin vahel harva Hennelore nende mansardi akna taha. Nagu kõik filosoofid, jumaldab Bernard-Henri vaistlikult mansarde – arvatavasti seetõttu, et sealt on vajaduse korral kergem korrigeerida ründelennukite tegevust.

      Mulle pakkus huvi Kaya reageering nähtule. See tähendab, ma sain muidugi aru, et ta ei reageeri toimuvale üldse kuidagi ja minu silme ees on ainult reageeringu imitatsioon. Kuid tasus Kayal öelda vaid mõni sõna, ja ma ei pannud ise tähelegi, kuidas olin vestlusse tõmmatud.

      „Aga see koguni sobib talle,” ütles mu silmatera Chloed silmitsedes. „Säärikud, kantsik, nahk. Ja mis peaasi, üsnagi orkide rahvusliku traditsiooni vaimus. Täitsa autentne. Ja mis armas töö – minagi nüpeldaksin heameelega selle näraka veriseks …”

      Ta on mul ikka niisugune madu-uss, et kui tema salvav tähelepanu lülitub ümber kellelegi teisele, tunnen ma suurt kergendust. Kuid see tema sarkasm ühineb temas mingil moel peaaegu lapseliku naiivsusega. Sageli ei suutnud ma aru saada, kas see on lünk tema hariduses või kuulub mängu juurde.

      „Aga miks tüdruk seob ta voodi külge?” küsis ta tõsise näoga. „Et ta plehku ei paneks, kui teda nüpeldatakse?”

      „No kuhu ta pääseb,” naersin mina.

      „Ei, tõsiselt.”

      „Bernard-Henril on terve eeskava,” vastasin ma. „Kõik läheb tõusvas joones. Esiteks palub ta, et orkist sõbratar seoks ta voodi külge kuskil Rohelises Tsoonis. Seal pole ohtu, ja kui peaks miskit juhtuma, saab abi kutsuda. Kui kõik kulgeb normaalselt, palub ta sõbratari viia ta metsa ja siduda puu külge. Hiljem varjuvad nad hoopiski tema salakoopasse, mida ta peab Orklandis just selleks otstarbeks, ja tüdruk seob ta kinni seal. Ja vähe sellest, Bernard-Henri lülitab välja kõik oma raadiomajakad ja identifikaatorid. Et mitte keegi ei teaks, kust teda otsida.”

      „Milleks tal seda vaja on?”

      „Oht erutab. Täpselt niisamuti nagu sinugagi, mu rõõm …”

      „Jälk ilane paavian. Ei, mitte tema. Sina.”

      See oli muidugi petlik tunne, kuid ometi paistis mulle, et mõnel hetkel räägib Kaya minuga pisut siiramalt kui tavaliselt.

      „Ja mida nad pärast teevad?” küsis ta. „Pärast koobast?”

      „Bernard-Henril on olemas üks väga huvitav ja ebatriviaalne jätk. Kuid sellest, lapsuke, räägin ma sulle kunagi hiljem.”

      Mul СКАЧАТЬ