S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу S.N.U.F.F. - Viktor Pelevin страница 14
Название: S.N.U.F.F.
Автор: Viktor Pelevin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Научная фантастика
isbn: 9789985331699
isbn:
Big Byzi täpne suurus on salastatud (isegi seda ei saa me ise mõõta, mõtles Grõm), kuid ta on suurim kõigist eksisteerinutest, sest kõik, mida oli võimalik endiste offsaarte küljest lahti monteerida, toodi enne nende hävimist sinna. Sellest ongi lekkinud tema peaaegu märkamatu asümmeetriline küür. Offsaar, nagu te juba olete taibanud, ripub meie armastatud linna ja pealinna kohal, mis on tsivilisatsiooni iidne häll, kus paiknes hilise traadiajastu offshore-asum, mille Siberi Vabariigi ja Atztlani sõja ajal hävitas tuumaplahvatus … Plahvatuskohas asubki praegu Orkide Auväli ja otse tema kohal on Big Byz, mis paigutati siia ümber mõni sajand tagasi.
Grõm jäi mõttesse. Kas „offsaar” on seesama mis „offshore”, või ei ole? Sõna tuli ette juba teist korda. Vististi ei ole – keegi oli rääkinud, et lõpetajad jäävad kogu aeg selle veaga vahele: traadiajastul oli eksisteerinud üks niisugune offshore-tsivilisatsioon, mida möödaminnes käsitletakse koduloos, kuid kooliaja lõpuks ei mäleta enam keegi sellest midagi.
Vahele võis torgata ka propagandasaatest meelde jäänud lause: Big Byz on mõistetud igaveseks jääma orkide pealinna kohale ja seepärast on orkidel ja inimestel lõppkokkuvõttes ühine saatus, mida seniajani ei taha mõista Byzantioni ülbe oligarhia. Kuid see las tuleb hiljem, päris lõpus.
Tore oleks lisada veel midagi tehnilist, tarka ja tõsist, aga õige natuke, et olla kooskõlas riikliku trendiga.
Artiklis antigravitatsioonilise seadme kohta leidus sobiv lause, millega võiski piirduda. Grõm vehkis selle täiega maha.
Erinevalt mineviku offsaartest ei saa Byzantion lennata teise kohta ega tõusta lihtsalt kõrgemale, sest seal algab tugevate tuulte piirkond ja ta võib irduda oma aluse betoonrõngast, mille sees on varjul gravitatsiooniankru solenoidid, ankur on aga vajalik, kuna antigravitatsiooniseade peab liigse massi tõttu taluma suurt ülekoormust.
Ilus ja arusaamatu.
Artiklis „Religioon” leidus lõik Byzantioni reformitud usu kohta.
Muvism on silmakirjalikult moonutatud ja oma põhilise olemuseta jäetud Manituism, mis peab Manitu Antikristust kõigest üheks paljudest Manitu kehastustest, kes on maa peal liikunud. Muvismi sakramentaalset doktriini peavad tema adeptid täielikus saladuses …
Noh, ja veel oli tarvis öelda mõni sõna nime kohta. Byzantioniks nimetati kunagi linna, mis oli ühteaegu Lääne viimane ja Ida esimene pealinn, ja seda sümboolset rolli, tra-ta-ta, tra-ta-ta … Üldiselt oli selle osaga asi klaar.
Grõm pani „vaba entsüklopeedia” järjekordse köite riiulisse ja võttis majandusõpiku – kirjandis pidi ilmtingimata olema ka pudemeke majanduselu kohta. Selle võis jälle pikemalt mõtlemata maha kirjutada.
Orki majanduse arendamise ametlik strateegia seisneb selles, et jõuda peamiste fondiindeksite osas Big Byzile järele ja temast mööda. Orki majanduslikus mõtlemises on olemas kaks koolkonda, mis pakuvad risti vastupidiseid teid selle eesmärgi saavutamiseks.
Esimene koolkond, mida tuntakse byzantismi nime all, leiab, et fondiindeksid tuleks inimestelt üle võtta ja seejärel moderniseerimisega saavutada, et need oleksid orkidel kõrgemad. Seda majandusliku mõtlemise suunda peetakse klassikaliseks.
Teine koolkond on tekkinud hiljaaegu. Sellele pani aluse teadlane Hazm, kes oli stažeerimas Big Byzil ja keda sealsed majandusteadlased pidasid täielikuks geeniuseks (nende seas oli ta tuntud pseudonüümi all Adam-Smith Wesson Mauntstrattern).
Hazm väitis, et maailm elab juba mitu sajandit küllastumise ajastus, mil tehnoloogiad ja nii masin- kui ka inimkeeled peaaegu ei muutu, sest progressi majanduslik ja kultuuriline mõte on ammendunud. Seda ei maksa pidada stagneerumiseks – see on ühiskonna normaalne seisund. Paleoliitikumis elasid inimesed niiviisi sadu tuhandeid aastaid; „progressi” ajastu hõlmab kõige rohkem ühe protsendi inimkonna ajaloost. On igati põhjust uskuda, et küllastumise ajastu kujuneb kestvaks ja stabiilseks – kuid muidugi palju õnnelikumaks kui eelmised ajastud. Hazm pidas võimalikuks, et kauges tulevikus asendub see jälle tormilise arengu spiraalikeeruga – see kõik on Manitu kätes.
Hazmi paljud seisukohad tundusid kaasaegsetele revolutsioonilised, eriti poliitökonoomia valdkonnas. Ta väitis, et orkide fondiindeksid ei saa põhimõtteliselt olla kõrgemad, kui need on Byzantionis, sest orkidel puudub fonditurg. Ja vähe sellest, fonditurgu pole ammu enam ka byzantlastel – nemad panevad oma indeksid paika piduliku ennustamise ajal Manitu Kojas; ja meie ajal on see lihtsalt üks Ülema Manituismi (nn. Muvismi) usulisi rituaale.
Peale selle väitis Hazm, et majanduslik võistlus Urkaina ja Byzantioni vahel on mõttetu, sest offsaar ja alumised territooriumid kujutavad endast üht kultuurilis-majanduslikku süsteemi, omamoodi „metrokolooniat”. Tema sõnad, et Urkaina tegelik pealinn on London (Big Byzi sektor, kus orkide rikkaimad vertuhaid juba ammust aega lennusuutlikkust omandavad), kutsusid esile üleüldise pahameele. Enne Püha sõda number 216 (kui rinnataskus kanti nelki) poodi Hazm turuväljakul, et turgutada elanikkonna meelereipust.
Hiljem Hazm rehabiliteeriti. Tema ideede põhjal tekkis majandusmõtte teine suund, „hazmism”, see kutsub orke töötama välja oma fondiindekseid – sellisel moel, et need oleksid kohe niisugused, nagu on tarvis. Kuid see õpetus tundub paljudele liiga julge ja lihtne, mistõttu riigi tegelik majandusstrateegia rajaneb nende kahe lähenemise omalaadsel amalgaamil.
Sellesama arusaamatu sõnaga „amalgaam” oligi paslik lõpetada. Kõik oli selgeks saanud – veel paar päeva lihvimist ja kirjandi võib ära anda. Tuleb ainult ilmtingimata lisada midagi üleilmse soojenemise ja Golfi hoovuse hävimise kohta, midagi ka atmosfääri kõrgkihtide tuultest ja sellest, et kõik mustad augud on üks ja seesama Manitu Keha, üks ja seesama algpunkt, ning meile ainult paistab, nagu oleks neid taevas igal pool …
Märkmed tehtud, ohkas Grõm kergendusega – tänaseks oli õppimine läbi.
Kui ta entsüklopeediat riiulisse tagasi pani, kukkus selle vahelt välja lõõtsaks kokkuvolditud paberitükk, mis oli tema enda käega täis kirjutatud. See oli huligaanlik spikker ülem-kesksiberi keele minevikkudega, tehtud kaks või kolm aastat tagasi.
sua mä nöku – sua mä nökse – sua mä nökkis – sua mä nökkisi – sua mä nökkisis – sua mä nökkisnui – sua mä om nökkisnuinu – sua mä oll nökkisnuinuinu
Pöördel olid sellesama koolipoisikäekirjaga üles tähendatud õige kasutuse näited – kirjutajate ja tõlkijate mnemoonilised reeglid – , osa neist oli juba ammu läinud rahva sekka vandesõnadena.
mä nökkisi su vanaemmi
mä nökkisis su vanavanaemmi
mä nökkisnui su vanavanavanaemmi
Grõm ohkas. Paberileheke oli alles jäänud, kuid Grõm, too õnnelik, muretu Grõm, kes oli selle kirjutanud enne ammust eksamit, oli juba kadunud, hajunud nagu pilv suvises keskpäevas, ja tagasiteed ei olnud.
Sugulased laulsid ikka veel – ja iga hetkega järjest agressiivsemalt. Grõm otsustas hakata midagi manitust vaatama.
Ent СКАЧАТЬ