S.N.U.F.F.. Viktor Pelevin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lollikest. Grõm huvitas teda hoopis rohkem.

      Ma mõtlen, et alguses etendas ta huvi poisi vastu, et minus kiivust esile kutsuda. Ja kui ma hakkasin ärrituma, tuli mängu mõrdsus. Ühesõnaga, tegevusse astus tema häälestuste kogu liigutav bukett. Ja mina pidin nüüd pikki aegu ripnema orkide kasarmu juures, jälgides Grõmi aknapraost, või hõljuma nähtamatuna läbi õhu tema kannul, kui ta läks tänavale kondama.

      #

      Sõjaväevaimulik Hmõr astus barakki ja sammus tema jaoks mõeldud valgele kõrgendikule, mille kohal oli punaste tähtedega loosung:

PÜHIMBANPÜHÄ SÕDA NR. 221

      Kogu kasarm jäi vaikseks – sedavõrd muljetavaldav nägi välja vaimuliku isik. Asi ei olnud isegi mitte niivõrd brokaatrüüs ja kolme põikpuuga spastikas, mis viitas vertuhai seisusele.

      Vaimuliku halli tooni juuksed olid kammitud erilisse soengusse, mida nimetati „tarkuse tukaks”. See kattis täielikult näo ja läks üle habemeks. Silmade, nina ja suu kohal olid juustes pisaratest, tatist ja toitudest jäänud laigud ning see tegi tarkuse tukast otsekui maski, mis väljendas mingit ülev-rahulikku, üldse mitte orkilikku vaimuseisundit. Ja ehkki Grõm teadis, et selle teispoolse kollaste silmaaukudega näokatte taga on varjul tavaline orki moll, vaskrõngas ninas, tundis ta ometi aupaklikku hingevärinat.

      Seejärel kanti barakis ringi Pühi Vaateid – paari standardpilti, mis olid suudlemishügieeni tarbeks klaasi all. Esimene oli ikoon „Manitu Slavas” (imettegev auk oli maalitud iidses napis maneeris: akretsiooniketta külgvaade kahe purskega – roosa Eros ja pruun Thanatos). Teine kujutas küünlavahaga kaetud kanjonit, kus oli maha lastud Manitu Antikristus: kaljud kirendasid inetult viirukipannidest ja palveveskitest, lilledest, paberkurgedest ja traditsioonilistest sinistest küpsistest, mida hakkas silma igal kivinukil.

      Ühesõnaga, kogu see algus oli haigutamapanevalt hale.

      Vaimulik rääkis pikalt Urkaganatum Prosrum’ist, mis sünnib uuesti sajandite tuhast, Urkainast, mis on valvamas Vaimu ja Vabadust, urki sõdalase sakraalsest ohvrimeelsusest, kui ta päästab maailma enesehävitusest, dresseeritud pederastide ühiskonnast, mis järjekordselt sunnib urkidele peale sõda – nagu ikka ja alati. Kui ta tuletas meelde, et Manitu ei loonud urke mitte väikekodanlastena olelema, vaid lahingukuulsust ja palveekstaasi kogema, surus Grõm alla esimese haigutuse. Kui vaimulik hakkas kobisema ainuõigest usust (neil, pojukesed, on manituism ainult nime poolest, kogu tema olemus on ära kohitsetud, aga meil siin on ta põline, taevassinine …), tuli Grõmile tukastus peale. Ja kui vaimulik asus lugema tunnipikkust „Lugulaulude Lugulaulu”, jäi Grõm koguni magama.

      Ning ta polnud sugugi ainuke. „Lugulaulude Lugulaulu” olid kõik kuulnud palju kordi, juba koolieelikuaegadest peale. Paljud teadsid seda peast – ega suutnud kuidagi unerefleksile vastu seista.

      Grõm oskas magada ühiskondlikke viisakusnorme rikkumata ja suutis koguni läbi une tuttavaid helimustreid tähele panna. Kuigi iidsed sõnad ei öelnud talle midagi, võis nende nagu toodrite järgi ära arvata, kui palju oli veel lõpuni jäänud.

      Kuid toodrid vedasid seekord alt. Grõm oli vajunud sügavamasse unne, kui oli tahtnud, ja avas silmad alles siis, kui sõjasaatuse ennustamine, mille pärast ta oli kasarmusse jäänud, oli juba pihta hakanud.

      Vaimulik Hmõr oli selleks ajaks sõna tõsises mõttes kaotanud näo, sest oli suul pikka aega käia lasknud, juuksed näo ees olid sassi läinud ja mask ei paistnud enam nii ülev: üks silmaauk oli kitsaks vajunud, nagu pilgutaks vana tark suli kombel silma.

      Ka Grõm tahtis ennustust kuulda. Ta tõstis käe. Õnneks oli tema ees parasjagu ainult kaks soovijat: külapoiss, kes meenutas põskhabemega orikat, ja kõhetu taputeivas, põlise sõjaväelaste suguvõsa esindaja, nagu võis järeldada tema paljal ülakehal olevatest tätoveeringutest.

      Vaimulikul oli käes iidne ennustamisraamat, köiteselg veiklevast helesinisest kangast. Grõm istus piisavalt lähedal, et näha poleeritud luust plaate raamatu kaantel ja luuplaadile graveeritud tähtede õilsaid iidseid aegu meenutavaid rangeid piirjooni:

DAO PESDING

      Enamikule noortest orkidest tähendasid need sõnad ainult käsitsivõitluse stiili. Sama nimetusega ennustamisraamatut tuletati meelde üksnes sõja eel, kui sõdurid söandasid tuleviku järele küsida. Ennustamist kardeti. Paljud uskusid, et nii võib saatuse ära sõnuda, ja seetõttu peeti seda üheks kõige jubedamaks sõjarituaaliks. Seda söandasid ette võtta kas hulljulged mehed või lihtsalt purulollid. Kuid Grõm arvas, et virgatsile ei pruugi ju kõik nii väga pahasti lõppeda.

      Vaimulik Hmõr ennustas parajasti külapoisile. Ta raputas topsist välja kolm numbritega pulka, vaatas need üle, raputas siis välja ka neljanda ja viienda ning hakkas sõrmi kõverdades midagi arvutama. Numbri väljaarvutamine oli keeruline protseduur, millel polnud kuigi palju pistmist tõenäosusteooriaga: mõni ennustus kordus väga sageli ja mõnda ei tulnud ette peaaegu mitte kunagi.

      Lõpuks oli Hmõril vastus käes. Ta tõstis raamatu üles niimoodi, et vaatajad näeksid nurgeliste tähtede nummerdatud tulpa ajast koltunud paberil. Seejärel asus ta ette lugema.

      Viiskümmend kuus. Kärbestest Kas võin ma hukka mõista kärbseid selle eest, et nad koinivad? Aga hinge ajab täis, kui nad teevad seda minu pea peal. Nii ka pederastid. Kui nad vaikses üksinduses teevad seda, mida ihkab nende hing, kes vaidleb vastu? Kuid nad korraldavad tõrvikurongkäike ja aheldavad ennast kaldateel laternapostide külge, puhuvad pasunaid ja taovad trumme ning röögivad, et nende meelelaad oleks kõigile teada – see, et nad vehivad kaarte mängida ja trukivad tagumikku. Ja tõesti, ma ütlen, nad on hullemad kärbestest, sest kärbsed patustavad ainult haruharva minu pea peal, pederastid aga püüavad päevast päeva ühtida otse selle keskpunktis. Kärbeste süü on mõistmatus, kuid pederastid on külmaverelised ja teavad, mis teevad.

      Ja selle kaudu selgineb mulle, et pilastada ei taha nad mitte üksteist, vaid kõiki, ja sealjuures vägivaldselt ning vastastikune sodomus on neile ainult ettekääne ja ajend.

      Kogu kasarm vahtis nüüd maamatsi ja too pilgutas vaid nõutult silmi.

      Ennustus oli halb. Kõigest võimalikest kõige halvem. Arvati, et kui lahingueelses ennustuses saadakse Manitult „pederast”, tähendab see kindlat surma. „Kärbsele” ei pruukinud isegi tähelepanu pöörata, kuigi ka see ei tõotanud midagi head.

      Sõjaväelaste tätoveeritud järeltulija tõstis ikka kätt ja vaimulik pööras end tema poole. Protseduur pulkadega kordus. Seejärel näitas Hmõr vaatajatele tekstitulpa ja luges selle ette.

      Sada kaheksa. Muusikast

      Need, kes on kaua aega pederastide hulgas elanud, räägivad, et nad häbenevat salamisi oma pattu ja püüdvat rabada igasuguste kunsttükkidega. Nad mõtlevat enda kohta nii: „Jah, ma olen pederast. Nii see kord juba on, ja mis sinna parata … Kuid võib-olla olen ma geniaalne pederast! Äkki suudan ma kirja panna imelise muusika! Kas julgeb siis keegi geniaalse muusiku kohta paha sõna öelda …” Ja seepärast püüavad nad kogu aeg välja mõelda uut muusikat, et poleks häbi edaspidigi üksteist õõnde trukkida. Aga tehku seda siis vaikselt, selleks mõeldud ja korkplaatidega ülelöödud ruumis, siis oleks see kõigile niisama ükstapuha nagu seegi, et trukitakse perseauku. Kuid nende muusikat peab kuulama iga päev, sest seda käiatakse igal pool. Ja sellepärast ei kuule me enam ei tuult, ei merd, ei lehtede sahinat ega lindude laulu. Vaid ainult ühte ja sedasama tühja ja surnud heli, millega tahetakse üllatada, paisates seda taevasse kord ühe, kord teise nurga all.

      Tõsi küll, tuleb ette, et ka pederastidel ütleb muusikaseade üles. Rutta sellistel hetkedel vaikust kuulama!

      Põliste СКАЧАТЬ