Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kohale saabunud, asus energiline ja intelligentne Hartwig tões ja meeles tööle, et Belgrad püüaks end suhetes Viiniga rohkem maksma panna. Õigupoolest pingutas ta selles suunas nii kõvasti, et jõudis mõnikord oma Peterburi ülemuste juhtnööridest ettegi.276

      VALED JA VÕLTSINGUD

      Liidendamiskriis mürgitas edaspidigi Viini ja Belgradi suhteid. Nagu oli nii sageli varemgi juhtunud, teravdas olukorda veelgi kaksikmonarhia sisepoliitiline olukord. Mitu aastat olid Austria-Ungari võimud jälginud Ungarile alluva Horvaatia-Slavoonia pealinnas Agramis (tänapäeval Zagreb) istungeid pidanud Horvaatia maapäeval 1905. aastal tekkinud serblaste ja horvaatide koalitsiooni ehk fraktsiooni tegevust. Pärast maapäeva valimisi 1906. aastal saavutas koalitsioon kontrolli Agrami administratsiooni üle, võttis omaks keisririigi lõunaslaavi rahvaid ühendava liidu ehk Jugoslaavia idee ning pidas Ungari võimudega pikka võitlust niisuguse hella probleemi üle nagu nõudmine, et kõik riigiraudtee töötajad peavad oskama ungari keelt. Selles kõiges polnud midagi iseäranis ebaharilikku, austerlastele tegi aga muret just kahtlus, et osa või kõik koalitsiooni saadikud võivad ühtlasi tegutseda ka Belgradi viienda kolonnina.277

      1908.–1909. aasta kriisi ajal saavutasid need kartused paranoia ulatuse. Märtsis 1909, just siis kui Venemaa oli Bosnia pärast tekkinud vastasseisus tagasi tõmbumas, alustas Habsburgide valitsus hämmastavalt kohatut õigusrünnakut serblaste ja horvaatide koalitsiooni vastu, esitades viiekümne kolmele peamiselt serblasest aktivistile süüdistuse riigireetmises eesmärgiga eraldada lõunaslaavi alad Austria-Ungarist ja liita need Serbiaga. Umbes samal ajal avaldas Viini ajaloolane ja kirjanik doktor Heinrich Friedjung ajalehes Neue Freie Presse artikli, milles süüdistab koalitsiooni kolme silmapaistvat poliitikut raha saamises Belgradist, et nad arendaks selle eest reetlikku tegevust Serbia kuningriigi huvides. Friedjung väitis end olevat näinud valitsuse salajasi dokumente, mis kinnitavat vaieldamatult nende süüdistuste paikapidavust.

      Kohtuprotsess Agramis venis 3. märtsist 5. novembrini 1909 ja kujunes valitsusele kiiresti täielikuks avalike suhete alaseks läbikukkumiseks. Kohus kuulas ära 276 süüdistuse tunnistajat, aga mitte ühtegi kaitse tunnistajat. Kõik kolmkümmend üks Agramis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust tühistati hiljem Viini apellatsioonikohtus. Samal ajal paljastas rida protsesse Friedjungi ja ajalehe Reichspost toimetaja üle (viimane oli Friedjungi süüdistused ka oma lehes ära trükkinud) uusi piinlikke manipulatsioone. Niinimetatud salajased dokumendid, millele tubli doktor oli rajanud oma süüdistused, osutusid võltsinguks, mille oli Austria esindusse toonud kahtlase mainega Serbia topeltagent, Viini välisministeerium omakorda sokutas need aga Friedjungi kätte. Õnnetu Friedjung, kelle laitmatut ajaloolasemainet oli häbitult ära kasutatud, palus vabandust ja võttis oma süüdistused tagasi. Aga väsimatu tšehhi rahvuslane ja kohtualuste kaitsja Tomás Masaryk ajas asja kõige kõrgemal tasemel edasi ning otsis nii lähemalt kui ka kaugemalt (sealhulgas ka Belgradist) uusi asitõendeid ja väitis mitmel avalikul foorumil, et Austria suursaadik Belgradis on krahv Aehrenthali käsul need võltsingud hankinud.278

      On ülimalt vähetõenäoline, et Viini võimud olid algusest peale teadlikud, nagu poleks dokumendid autentsed. Kergeusklikkuse üks põhjusi oli arvatavasti ka paranoia; austerlased lihtsalt kaldusid uskuma seda, mida nad kartsid. Paraku jäid Agrami ja Friedjungi protsessid kauaks Viini ja Belgradi suhteid varjutama. Eriti ebameeldiv oli asjaolu, et peagi tõusis skandaali keskmesse Austria esindaja Serbias, krahv Johann Forgách von Ghymes und Gács, millel omakorda oli kaugeleulatuv mõju kahe riigi diplomaatilistele suhetele. Kogu 1910. ja 1911. aasta jooksul tõi Masaryki kampaania päevavalgele üha uusi ja piinlikke paljastusi austerlaste sõnamurdlikkuse kohta (mitte kõik nendest ei vastanud tõele). Serbia ajakirjandus rõõmustas ja juba kõlasid valjuhäälsed nõudmised kutsuda Forgách Belgradist tagasi.279 Forgách aga, kes juba ammu ei näinud oma ametikohas midagi meeldivat, eitas (ja tõenäoliselt õigustatult) tarmukalt kõiki süüdistusi ning Aehrenthalil, keda ennast samuti rünnati, oli raske kriitika alla jäänud saadikut tagasi kutsuda, sest see võis jätta mulje, nagu tunnistaks Viin, et Austria võimud on teadlikult avalikkust petnud. „Minu olukord pole meeldiv,” kirjutas Forgách erakirjas Viini välisministeeriumi osakonnajuhatajale novembris 1910, „aga ma elan Belgradi ajalehtede tõstetud tormi üle – nagu olen elanud üle palju muudki –, eeldusel, et siinne valitsus käitub vähemalt osaliseltki väärikalt.”280

      Forgáchit pahandas eriti Serbia kõrgete riigiametnike – kelle hulgas oli ka välisministeeriumi osakonnajuhataja Miroslav Spalajković – jätkuv rakendamine tema mustamise kampaanias. Spalajković hankis Masarykile tõendeid Austria valitsuse vastu ning serblaste ja horvaatide koalitsioon kutsus ta koguni Friedjungi protsessile eksperttunnistajaks. Aidanud hävitada võltsitud dokumentide usaldusväärsust, astus Spalajković järgmise sammu ja väitis, et Forgách on need esitanud teadlikult, lootes fabritseerida süüdistust serblaste ja horvaatide koalitsioonile. Talvel 1910–1911 kandis Hollandi saadik Belgradis Vredenburch ette, et Spalajković levitab diplomaatide hulgas endiselt kuulujutte Austria esindaja kohta.281 Asja tegi hullemaks veel see, et Spalajkovićit ja tema abikaasat võis pidevalt näha Venemaa uue saadiku Hartwigi seltskonnas, räägiti lausa, et abielupaar samahästi kui elab Venemaa esinduses.282 Forgáchil tekkis lausa ebaterve huvi mehe vastu, keda ta nimetas „meie surmavaenlaseks”; saadiku ja nimetatud ametniku omavaheline kirjavahetus mürgitas nende suhteid veelgi rohkem ning aprilliks 1911 oli Forgách juba andnud Austria diplomaatilise esinduse personalile korralduse vältida igasuguseid kontakte Spalajkovićiga. „See alaliselt ületöötanud mees,” teatas ta Aehrenthalile, „pole mõnes mõttes täie mõistuse juures. Anneksioonist saadik on tema viha [Austria-Ungari] monarhia vastu kasvanud peaaegu vaimuhaiguseks.”283

      Forgáchi olukord Belgradis oli ilmselgelt muutunud talumatuks ja ta kutsuti 1911. aasta suvel tagasi. Siiski tasub Agrami ja Friedjungi kohtuprotsessidega seotud skandaali ja selle järelkajasid Serbia pealinnas meenutada, sest need puudutasid isikuid, kellel võiks olla silmapaistev osa 1914. aasta sündmustes. Miroslav Spalajković oli väga kõrge välisministeeriumi ametnik, kellel olid oma huvid Bosnias ja Hertsegoviinas: tema abikaasa oli bosnialane ja ta ise oli kaitsnud 1897. aastal Pariisi ülikoolis doktoridissertatsiooni, milles väidab, et kuna need kaks provintsi jäid Osmanite riigi seaduslikeks autonoomseteks osadeks, ei saa nende liidendamine Austria-Ungariga olla kuidagi seaduslik.284 Edaspidi töötas ta Serbia saadikuna Sofias, kus mängis tähtsat osa – koostöös venelastega – Serbia-Bulgaaria kokkuleppe sepistamisel Balkani liidus, mis põhjustas 1912. aastal puhkenud Esimese Balkani sõja. Sofias töötades jäi ta Nikolai Hartwigi parimaks sõbraks, külastades teda Belgradis „kuni kakskümmend korda kuus”.285 Hiljem viidi ta üle veelgi tähtsamasse kohta, nimelt Peterburi. Seal oli 1914. aasta juulikriisi puhkedes tema tõenäoline ülesanne vahendada tsaari ja tema ministrite kavatsusi Serbia valitsusele Belgradis. Ka Forgách, kes lahkus oma ametist veendunud serbofoobina, jäi näitelavale kui üks neid ametnikke, kes aitas kujundada Austria-Ungari välisministeeriumi poliitikat pärast Aehrenthali ootamatut surma kehvveresusse 1912. aastal.286 Me ei tohi unustada ka Izvolski ja Aehrenthali isiklikku vaenu, milles Viini kvaliteetajakirjandus nägi pärast Bosnia kriisi tõsist takistust Austria-Ungari ja Venemaa suhete paranemisele.287 1914. aasta juulikriisi kummaline iseärasus ongi asjaolu, et nii paljud selle peategelased tundsid üksteist juba nii kaua. Paljude võtmetähtsusega sammude taustal olid peidus isiklikud antipaatiad ja ammusest ajast meeles peetud solvangud.

      Serbia probleem polnud niisugune asi, mille austerlased oleks saanud lahendada üksi. Siia lisandus terve kompleks СКАЧАТЬ