Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma kõne alguses asus president Fallières Peterit ülistama kui „kõikide serblaste kuningat” (pidades muidugi silmas ka Austria-Ungari keisririigis elavaid serblasi) ja „meest, kes on juhtimas oma kodumaad ja rahvast vabadusele”. Silmanähtavalt erutatud Petar vastas, et nii tema kui ka tema Serbia kaasmaalased loodavad oma võitluses vabaduse eest Prantsusmaale.298

      Kulisside taga aga jätkus töö, et Bosnia ja Hertsegoviina serblastele tagasi võita. Narodna Odbrana, mis oli näiliselt muutunud puhtalt kultuuriorganisatsiooniks, jätkas peagi oma varasemat tegevust; selle haruorganisatsioonide arv suurenes pärast 1909. aastat kiiresti ning need levisid ka Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Austerlased jälgisid – nii palju kui suutsid – piiri ületavate Serbia agentide tegevust. Iseloomulik näide on siin Serbia sõjaväe reservleitnant Dragomir Đorđević, kes lisaks oma kultuurialasele tööle Bosnias „näitlejana” juhtis ka Serbia informaatorite salajast võrgustikku; nii märgati, kuidas ta läks oktoobris 1910 tagasi Serbiasse relvaväljaõppele.299 Austria esindajad Serbias olid samuti juba üsna varakult teadlikud Musta Käe olemasolust, ehkki nad polnud esialgu kindlad, mida peaks sellest salapärasest uustulnukast Belgradi näitelaval arvama. 12. novembril 1911 esitatud ettekandes teavitab uus saadik Belgradis (Forgáchi järeltulija) Stephan von Ugron zu Ábránfalva Viini „oletatavasti ohvitseride ringkondades tegutsevast ühendusest”, mille olemasolu üle arutlesid samal ajal ka Serbia ajalehed. Tol hetkel polnud rühmitise kohta teada „midagi positiivset” peale selle, et see nimetab end Mustaks Käeks ja on peamiselt huvitatud oma mõju säilitamisest rahvuspoliitikas, nagu see oli olnud sõjaväel Obrenovićide ajal.

      Ugroni ja Austria sõjaväeatašee Otto Gellineki järgmised ettekanded tegid pildi mõnevõrra selgemaks. Nüüd oli selge, et uue võrgustiku tooniandev tegelane on Apis, ja rohkem selgust saadi ka selle eesmärkide kohta: „Liikumise programm näeb ette kõrvaldada riigis kõik tegelased, kes seisavad Suur-Serbia idee teel ees” ja seada troonile juht, „kes on valmis juhtima võitlust kõikide serblaste ühendamise nimel”.300 Ajakirjanduses levivad kuuldused, nagu oleks Must Käsi koostanud musta nimekirja poliitikutest, kes tuleb võimul oleva radikaalide valitsuse kukutamise korral kõrvaldada – sellele andis hoogu kahe tuntud opositsioonipoliitiku mõrvamine salapärastel asjaoludel –, osutusid hiljem ebaõigeks. Nagu näib, teatab Gellinek 22. novembril 1911, kavatsevad vandenõulased kasutada seaduslikke vahendeid, et kõrvaldada „serbluse sisevaenlased”, ja seejärel „astuda ühiste jõududega selle välisvaenlaste vastu”.301

      Esialgu jälgisid austerlased niisuguseid arenguid üllatavalt kannatlikult. Serbias oli samahästi kui võimatu, märgib Gellinek, hoida mistahes organisatsiooni olemasolu kaua saladuses, „sest iga viie vandenõulase kohta on siin üks informaator”. Lõppude lõpuks polnud vandenõud Serbias midagi uut, mistõttu polnud see teema eriti tähtis.302 Küll aga muutus Austria vaatlejate hoiak, kui nad hakkasid taipama Musta Käe mõju suurust riigiaparaadi eri osadele. Detsembris 1911 kandis sõjaväeatašee ette, et Serbia sõjaminister on tühistanud käsu alustada liikumise kohta juurdlust, „sest muidu võib tekkida kaugeleulatuvate tagajärgedega raskusi”. 1912. aasta veebruari alguses tõdeb atašee, et võrgustik on omandanud poolametliku iseloomu ning näib, et valitsus on täielikult informeeritud kõikidest [Musta Käe] liikmetest ja nende tegevusest; asjaolu, et organisatsiooni kaitsja, sõjaminister Stepanović jäi ametisse, oli märk selle kasvavast poliitilisest mõjuvõimust.303

      Kujunes keeruline pilt, mis hakkas mõjutama Austria käitumist 1914. aasta suvel. Ühelt poolt oli selge, et Ühinemine või Surm! on õõnestustegevust harrastav valitsusvastane võrgustik, mida Serbia kuningriigis võimul olevad poliitikud kardavad. Aga tõsi on ka see, et võrgustiku Suur-Serbiat puudutavad eesmärgid leidsid laialdast heakskiitu ja toetust nii poliitikute kui ka Serbia laiema üldsuse hulgas. Mis veelgi tähtsam, oli aegu, mil liikumine ja valitsus näisid töötavat tandemina. Veebruaris 1912 hoiatas Ugron, et Serbia võimud võivad teha koostööd „aktiivse sõjalis-patriootilise liikumisega”, kusjuures selle energia võib pöörduda väljapoole, Serbia välisvaenlaste vastu ja loobuda õõnestustegevusest kuningriigis endas.304 Irredentistlik ühendus Pijemont võttis avalikult omaks Habsburgide-vastased ultranatsionalistlikud eesmärgid: määratledes end niiviisi „rahvuslike” eesmärkide kaudu, märgib Ugron, tegi Must Käsi Serbia tsiviilvõimudel väga raskeks midagi tema vastu ette võtta.305 Lühidalt öeldes: austerlased mõistsid nii Musta Käe mõjuvõimu ulatust kui ka neid keerulisi piiranguid, mis ei võimaldanud Pašići valitsusel selle vastu midagi teha.

      Üldjoontes püsis niisugune olukord kuni 1914. aasta suveni. Austerlased jälgisid nii täpselt kui suutsid võrgustiku dramaatilist kasvu 1912.–1913. aasta Balkani sõdade ajal. Jaanuaris 1914 koondus tähelepanu protsessile, kus kohtu all oli kuningatapmises osalenud Vemići-nimeline ohvitser, kes sai 1903. aastal kurikuulsaks sellega, et kandis oma kohvris kaasas kuivatatud nahatükki, mille ta oli lõiganud 11. juuni öösel kuninganna Draga ühe rinna küljest trofeeks. Oktoobris 1913 oli Vemić teise Balkani sõja ajal lasknud maha ühe serblasest noorsõduri, kes olevat täitnud käsku liiga aeglaselt. Selle eest anti Vemić sõjatribunali alla. Kui ainult kõrgematest ohvitseridest koosnev kohus mehe õigeks mõistis, tõstis osa Belgradi ajalehtedest suurt kära ja Vemić saadeti uueks protsessiks Serbia ülemkohtu ette. Tema karistust – kõigest kümme kuud vangistust – aga lühendati veelgi kuninga antud amnestiaga, mille sõjaväe juhtkond 1913. aasta detsembri lõpul kuningalt välja rääkis.306 Ohvitseride korpus on „tänapäeva Serbia poliitikas otsustav tegur”, märgib Gellinek mais 1914. „Pretoriaanliku elemendi” osatähtsuse kasv Serbia avalikus elus tähendas omakorda suurenenud ohtu Austria-Ungarile, sest „ohvitseride korpus on ka Suur-Serbia ja äärmuslike Austria-vastaste meeleolude kandja”.307

      Kõige salapärasem näis olevat „Serbia kroonimata kuningas” Nikola Pašić. Pašić oskas end 1913.–1914. aastate poliitiliste tormide ajal vaos hoida ja ei lasknud end provotseerida otsesesse konfrontatsiooni ohvitserkonnaga. „Talle omase väledusega”, märgib Gellinek 21. mail 1914, oskas peaminister vältida Skupštšinas vaenulikke järelepärimisi, kinnitades, et Serbia valitsus ja Serbia ohvitseride korpus on kõikides tähtsates küsimustes „täielikul üksmeelel”.308 Ettekandes 21. juunist – nädal aega enne atentaati Sarajevos – võtab Gellinek olukorra kokku neljas punktis. Kuningavõim oli langenud vandenõulaste kätte ja kuningas oli üldjoontes võimuta. Armee pidas nii sise- kui ka välispoliitikas silmas oma eesmärke. Venemaa saadik Nikolai Hartwig oli endiselt Belgradis erakordselt mõjukas isik. Aga kõik see ei tähendanud, nagu tuleks Pašić kui tegur Serbia poliitikas maha kanda, hoopis vastupidi: „äärmuslikult russofiilse” partei asutaja ja liider kolmekümne aasta jooksul oli kõigest hoolimata ikkagi „kõikvõimsal positsioonil”.309

      Ometi osutus Pašićiga otsekontakti saavutamine erakordselt raskeks. Illustratsiooniks sobib siia kummaline vahejuhtum 1913. aasta sügisest. 3. oktoobril saabus Pašić varem kokku lepitud visiidile Viini. Asi oli pakiline, sest Viin ja Belgrad olid jälle vastuolus, kuna Serbia oli okupeerinud osa Põhja-Albaaniast. Belgradile saadetud hoiatuskirjale, et serblased peavad Albaaniast lahkuma, oli 1. oktoobril saadud mittemidagiütlev vastus. Koos oma suursaadikuga osales Pašić kohtumistel mitmete Austria ministritega, sealhulgas lõunal, kus viibisid ka Austria välisminister Berchtold, Ungari peaminister István Tisza, Forgách, Biliński ja teised. Siiski ei toimunud mingit põhjalikumat arutelu päevakorral oleva probleemi asjus. Kaksikmonarhia ühisrahandusminister Biliński, kes vastutas ka Bosnia ja Hertsegoviina asjade eest, meenutab oma mälestustes, et Pašić oli erakordselt põiklev vestluskaaslane. „Tulise СКАЧАТЬ