Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toetuda juba olemasolevale koostööd tegevate tööstusettevõtete võrgustikule ja heale transpordisüsteemile ning kvaliteetset teenindust ja abistavaid teenuseid pakkuvale sektorile. Paraneva majanduse mõju oli iseäranis hästi näha Ungari kuningriigis. 1840. aastal oli Ungari tõeline Austria keisririigi viljaait: 90 protsenti selle ekspordist Austriasse moodustasid põllumajandussaadused. Aastaiks 1909–1913 oli Ungari tööstuse eksport kasvanud 44 protsenti, Austria-Böömimaa tööstuspiirkonna järjekindlalt kasvav nõudlus odavate toiduainete järele aga tagas, et Ungari põllumajandussektor oli parima tervise juures, sest Rumeenia, Venemaa ja Ameerika konkurentide eest kaitses seda Habsburgide ühisturg.217 Enamik majandusajaloolasi on arvamusel, et kogu keisririik tervikuna tegi aastail 1887–1913 läbi tööstusrevolutsiooni, ehk algas uus iseseisev tõus koos tavapäraste laienemisega kaasnevate näitajatega: malmi tarbimine suurenes aastail 1881–1911 neli korda, raudteede pikkus kasvas aastail 1870–1900 samuti neli korda, väikelaste suremus vähenes, algharidust illustreerivad arvud aga olid paremad kui Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja Venemaal.218 Viimastel aastatel enne sõda oli Austria-Ungari, ja eriti Ungari (keskmine kasv 4,8 protsenti aastas), majanduskasv üks kiiremaid Euroopas.219

      Isegi niisugune kriitiliselt meelestatud vaatleja, nagu pikka aega Viinis elanud Times’i kirjasaatja Henry Wickham Steed tunnistas 1913. aastal, et „rahvustevaheline võitlus Austrias” tähendab peamiselt konkurentsi klientuuri pärast olemasolevas süsteemis:

      Keeltevahelise võitluse tuum seisneb selles, et see on võitlus bürokraatliku mõjuvõimu pärast. Tšehhide, russiinide, sloveenide ja itaallaste nõudmised avada uusi ülikoole ja keskkoole, millele aga seisavad vastu sakslased, poolakad või teised rahvused, tähendavad samuti nõudmist panna käiku uus masinavärk, mis laseks välja potentsiaalseid ametnikke, keda mõjukad parlamendiparteid võiks edaspidi edutada olulistele ametikohtadele bürokraatiamasinas.220

      Pealegi oli täheldatav aeglane, aga vaieldamatu suund üha järeleandlikumale poliitikale rahvaste õiguste asjus (vähemalt Tsisleitaanias). Kõikide Tsisleitaania rahvuste ja keelte võrdsuse tagas ametlikult 1867. aasta põhiseadus, kusjuures moodustati spetsiaalne kogu, mis pidi pretsedentidele toetudes lahendama probleemid, mida Austria-Ungari kompromissi autorid polnud ette näinud, näiteks Böömimaa saksakeelsete alade tšehhi vähemuse keele kaitse. Kogu keisririigi olemasolu viimasel aastal püüdsid Tsisleitaania võimud kohandada süsteemi vastavaks vähemusrahvuste nõudmistele. Galiitsia kompromiss, mille Galiitsia maapäev Lembergis (tänapäeval Lviv) 28. jaanuaril 1914 heaks kiitis, tagas näiteks laiendatud seadusandlikus kogus seni vähe esindatud russiinidele (ukrainlastele) kindla hulga kohti ja lubas kohe asutada ukrainakeelse ülikooli.221 Koguni Ungari valitsus ilmutas 1914. aasta algul, kui rahvusvaheline kliima halvenes, meelemuutuse märke. Horvaatia ja Slavoonia lõunaslaavlastele anti lubadus tühistada erakorralised seadused ja garanteerida ajakirjandusvabadus ning samas saadeti Transilvaaniasse sõnum, et Budapesti valitsus kavatseb tulla vastu ka selle piirkonna rumeenlastest enamuse paljudele nõudmistele. Mõte, et need meetmed võivad Habsburgide võimu rumeenlaste aladel oluliselt stabiliseerida, ajas Venemaa välisministri Sergei Sazonovi ärevile ja ta tegi jaanuaris 1914 tsaar Nikolai II-le ettepaneku teha samasuguseid järeleandmisi miljonitele poolakatele Venemaa lääneosas.222

      Niimoodi üksikjuhtumite kaupa lahendatud spetsiifilised nõudmised andsid põhjust arvata, et lõpuks võidaksegi välja töötada ulatuslik garantiide süsteem, mis tagab rahvuslikud õigused kokku lepitud raamistike piirides.223 Ja oli ka märke, et valitsus on valmis paremini rahuldama regioonide materiaalseid nõudmisi.224 Seda kõike tegi muidugi valitsus, mitte Habsburgide aladel tegutsevad piiratud võimalustega parlamendid. Kõikvõimalikud koolide eestseisused, linnavolikogud, maakonnakomisjonid, linnapeade valimised ja muu niisugune tähendas, et riik puutub kodanikkonna eluga kokku lähemalt ja sisulisemalt kui parteid või seadusandlikud kogud.225 Tegu polnud (või vähemalt mitte eeskätt) mingi repressiivse riigiaparaadiga, vaid paindliku üksusega, mis tegeleb paljude igapäevaselt tähtsate asjadega ja vahendab arvukaid sotsiaalseid, majanduslikke ja kultuurialaseid huve.226 Habsburgide bürokraatia oli kallis ülal pidada: kogu haldussüsteemi kulud suurenesid aastail 1890–1911 tervelt 366 protsenti.227 Enamik keisririigi asukatest aga seostas Habsburgide riiki just korralikult toimivast valitsusest tulenevate hüvedega: riiklik haridus, sotsiaalhoolekanne, tervishoid, seadustega tagatud avalik kord ja keerukas, aga tõrgeteta töötav infrastruktuur.228 Neid Habsburgide riigikorraldusele iseloomulikke jooni jäid paljud meenutama ka pärast monarhia kadumist. 1920. aastate lõpul, kui kirjanik (ja inseneriharidusega) Robert Musil heitis tagasipilgu Austria-Ungari keisririigi viimasele rahuaegsele aastale, avanes tema vaimusilmale pilt „valgetest, laiadest, jõukatest teedest, mis läbistasid maad igas suunas nagu korrajõed, nagu heledast sõduridrellriidest lindid, kaisutades siinseid maid administreerimise pabervalge käega.”229

      Ning lõpuks: enamik vähemuste aktiviste tunnustas Habsburgide riiki kui kollektiivset julgeolekusüsteemi. Vähemusrahvuste ägedad omavahelised konfliktid – näiteks horvaadid ja serblased Horvaatias-Slavoonias või poolakad ja russiinid Galiitsias – paljudel etniliselt segaelanikkonnaga aladel andsid alust arvata, et uute ja eraldi rahvusriikide teke võib probleeme rohkem põhjustada kui neid lahendada.230 Ja kuidas niisugused verisulis rahvusriigid ilma kaitsva impeeriumita üldse toime tulevad? 1848. aastal oli tšehhi rahvuslasest ajaloolane František Palacký hoiatanud, et Habsburgide impeeriumi lagunemine ei tähenda tšehhidele hoopiski vabanemist, vaid avab lihtsalt tee „kõikehõlmava Vene monarhia” rajamisele. „Nii looduslikud kui ka ajaloolised põhjused sunnivad mind otsima [Viinis] seda keskust, mis tagaks minu rahvale rahu, vabaduse ja õigusemõistmise.”231 Vürst Karl Schwarzenberg tuli 1891. aastal välja samade väidetega, kui ta küsis noorelt tšehhi rahvuslaselt Edward Grégrilt: „Kui teie ja teiesugused vihkate seda riiki … siis mida te hakkate peale oma riigiga, mis on liiga väike, et üksi püsima jääda? Kas annate selle Saksamaale või Venemaale, sest muud valikut teil pole, kui lahkute Austria ühendusest.”232 Enne 1914. aastat moodustasid keisririigist täielikku lahkulöömist taotlevad radikaalsed rahvuslased siiski kõigest väikese vähemuse. Paljudes valdkondades leidus rahvuslaste poliitilistele rühmitistele vastukaaluks mitmesuguseid ühendusi – veteranide klubid, usulised ja heategevusrühmitised, täpsuslaskurite ühingud –, mis kõik olid kantud mingis vormis Habsburgide patriotismist.233

      Monarhia auväärsuse ja kestvuse kehastus oli põskhabemega, alati kõigutamatu keiser Franz Joseph I. Elus oli teda tabanud erakordselt palju isiklikke õnnetusi. Keisri poeg Rudolf oli sooritanud koos oma armukesega suguvõsa jahimajas enesetapu, tema abikaasa Elisabethi (Sissi) oli Genfi järve ääres mõrvanud Itaalia anarhist, tema venna Maximiliani hukkasid Mehhiko ülestõusnud Querétaro lähistel ja tema lemmikvennatütar kaotas elu tuleõnnetuses, kui tema riided sigaretist süttisid. Keiser oli kõik need löögid vastu võtnud stoilise meelerahuga. Avalikuse ees teenis ta satiirik Karl Krausi sõnul oma isikupäratuse tõttu ära „deemonliku” maine. Tema tüüpiline kommentaar samahästi kui iga ametliku tseremoonia kohta – „see oli väga kena, oleme väga rahul” – kujunes kogu riigis tuntud lendlauseks.234 Keiser ilmutas oma keeruka riigimasina juhtimisel märkimisväärset vilumust, suutes vastakate jõudude vahel balansseerides säilitada ohjeldatud rahulolematuse õhkkonnas siiski üldise tasakaalu ja osaledes СКАЧАТЬ