Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja suurenev mõjuvõim Belgradis ei tõotanud tulevikus midagi head. Hartwig, teatas Prantsuse saadik Sofiast, olevat „tõelise mužiku ürgtüüp”, „Venemaa vana Türgi-poliitika tuline pooldaja”, kes on valmis „ohverdama Kaug-Ida Balkani eest”.288 Hartwig lõi erakordselt lähedased suhted peaminister Nikola Pašićiga. Nad said kokku peaaegu iga päev – „teie habe konsulteerib meie habemega”, kommenteerisid Serbia välisministeeriumi ametnikud toimuvat Vene esinduse nooremdiplomaatidele. „Mitte keegi ei uskunud,” seletas üks Vene saatkonna töötaja, „et mingid saladused on võimalikud, arvestades [Venemaa ja Serbia] ühiseid poliitilisi eesmärke.”289 Vene saadikut tervitati Belgradis kõikjal nagu võidukat kangelast: „inimestel tarvitses vaid näha tema isikupärast nägu, kui puhkesid kestvad kiiduavaldused”.290

      Viin oleks võinud teoreetiliselt korvata Serbia vaenulikkuse, luues paremad suhted Bulgaariaga. Aga sellegi valiku puhul oli teatud raskusi. Kuna Bulgaarial ja Rumeenial oli parajasti käsil terav piirivaidlus, oleks tiivaripsutamine Sofiaga võinud tuua kaasa riski, et Bukarest Austria-Ungarist eemaldub. Vaenulik Bukarest aga oli äärmiselt ebasoovitav, sest Ungari Transilvaanias elas ju palju rumeenlasi. Kui Rumeenia oleks pöördunud Viinist ära ja Peterburi poole, oleks vähemuse probleem võinud kergesti kujuneda regionaalse julgeoleku probleemiks. Ungari diplomaadid ja eriti poliitilised liidrid hoiatasid, et Suur-Rumeenia kujutab kaksikmonarhiale sama tõsist ohtu kui Suur-Serbia.

      Järgmine murelaps oli väike Montenegro vürstiriik Aadria mere rannikul. See maaliline vaesunud riik andis ainest Ferenc Lehári operetile „Lõbus lesk”, kus see kandis maskeeringuks nime Pontevedro suurhertsogkond (saksakeelne libreto reetis aga asja olemuse, öeldes selgesõnaliselt, et lauljad võiks kanda Montenegro rahvariideid).291 Montenegro oli Balkani riikidest väikseim, selle kõigest 250 000 elanikku olid laiali pillatud üle kauni, aga karmi, mustade mäetippude ja järskude kuristikega maa. See oli riik, kus uhkes kulla ja hõbedaga kaunistatud sini-punases mundris kuningat võis näha videvikutunnil oma palee ees suitsetamas ja ootamas, et saaks mõne möödujaga juttu puhuda. Kui Praha ajakirjanik Egon Erwin Kisch sooritas 1913. aastal jalgsimatka Cetinjest, mis toona oli Montenegro pealinn, kaunisse Rijeka sadamalinna (nüüd Horvaatias), jahmatasid teda äkki orgudest vastu kajavad püssipaugud. Esialgu arvas Kisch, kas pole mitte puhkenud Balkani sõda, aga tema turvamees rahustas teda, et tegu on kõigest noorte montenegrolastega, kes kütivad oma Vene püssidega kiiretes mägijõgedes ujuvaid väikesi kalu.292

      Montenegro oli küll vaene ja väike, aga mitte vähetähtis. Selle Lovćeni kõrgustikul paiknevad mägisuurtükid ulatusid Habsburgide sõjalaevastiku juhtide meelehärmiks kontrollima austerlaste kaitseta Kotori sadamat Aadria mere rannikul. 1860. aastast võimul olev vürst Nikola, kes oli kuninganna Victoria ja Franz Josephi järel kolmas kõige kauem valitsenud monarh, oli erakordselt auahne. Tal oli läinud korda Berliini kongressil 1878. aastal kahekordistada oma riigi territooriumi ja laiendada seda veel 1908. aastal anneksioonikriisi ajal ning seejärel heitis ta silma osale Põhja-Albaaniast. 1910. aastal kuulutas Nikola end kuningaks. Samuti oskas ta panna oma tütred erakordselt hästi mehele. Serbia kuningas Petar Karađorđević oli üks tema väimeestest (ehkki tema montenegrolannast abikaasa suri enne, kui ta kuningaks krooniti), teine tütar Elena abiellus Itaalia kuninga Vittorio Emanuele III-ga (kuningas alates 1900. aastast), veel kaks tütart abiellusid Peterburi vürstidega ja said seal Vene kõrgseltskonna silmapaistvateks tegelasteks. Nikola kasutas oma riigi asendi ära, et meelitada ligi rikkaid välismaa, peamiselt Vene toetajaid. 1904. aastal demonstreeris ta oma solidaarsust suure slaavi liitlasega ja kuulutas sõja Jaapanile. Venelased vastasid sõjalise toetuse ja sõjalise missiooniga, mille ülesanne oli „reorganiseerida Montenegro armee”.293

      Montenegroga kuningakoja kaudu seotud Itaalia oli Austria järgmine probleem. Itaalia kuulus koos Austria ja Saksamaaga maikuust 1882 Kolmikliitu ja uuendas oma liikmelisust 1891., 1902. ja 1912. aastal. Avalikkuse seisukohad suhete kohta Austriaga olid aga täiesti vastuolulised. Kõige üldisemalt rääkides kippus liberaalne, ilmalik ja rahvuslik Itaalia eelistama konfrontatsiooni Austriaga ning seda iseäranis Aadria merel, mida Itaalia rahvuslased pidasid loomulikuks kohaks, kus Itaalia mõjuvõimu suurendada. Katoliiklik, vaimulik ja konservatiivne Itaalia seevastu pidas paremaks ajada Viiniga lähenemis- ja koostööpoliitikat. Peegeldades niisuguseid vastakaid meeleolusid, harrastaski Rooma keerulist, mitmekihilist ja sageli vastuolulist diplomaatiat. 1900. ja 1902. aastal sõlmis Itaalia valitsus Prantsusmaaga salajased kokkulepped, mis tühistasid suurema osa Kolmikliidu lepingutega ette nähtud kohustusi Viini ja Berliini vastu. Pealegi andsid itaallased pärast 1904. aastat järjest selgemini mõista, et nende meelest on Austria-Ungari poliitika Balkanil vastuolus nende huvidega samas piirkonnas. Montenegrot nähti paljutõotava kohana, kus laiendada Itaalia kaubanduslikku ja kultuurialast mõju, ning välisminister Tommaso Tittoni hakkas arendama väga sõbralikke suhteid Belgradi ja Sofiaga.294

      Itaallased reageerisid teravalt Bosnia liidendamisele 1908. aastal, vähem küll põhjusel, nagu paneks nad põhimõtteliselt pahaks Austria sammu, vaid seepärast, et Aehrenthal polnud vastutasuks nõus itaalia ülikooli asutamisega Habsburgide valduses olevasse peamiselt itaaliakeelsesse Trieste (Triesti) sadamalinna.295 Oktoobris 1909 rikkus kuningas Vittorio Emanuele III Kolmikliidu tingimusi, kirjutades alla salaleppele tsaar Nikolai II-ga. Racconigi tehing, nagu seda hiljem hakati nimetama, ütles, et Itaalia ja Venemaa ei sõlmi teineteise nõusolekuta mingeid kokkuleppeid seoses „Euroopa idaosaga” ja mõlemad riigid kohustuvad „suhtuma heatahtlikult Venemaa huvidesse väinade asjus ja Itaalia huvidesse Tripolis ja Kürenaikas”.296 Kokkulepe osutus vähemtähtsaks, kui algul tundus, sest itaallased kirjutasid peagi alla vastastikuse mõistmise protokollile Viiniga, mis paljuski sisuliselt tühistas Racconigi lubadused, aga andis märku Rooma otsusekindlusest panna end rohkem maksma ja ajada iseseisvat poliitikat.

      Järgmine kõige tõenäolisem Austria-Itaalia tüliõun Balkanil oli Albaania, mis ikka veel oli Osmanite riigi osa, aga mida nii Itaalia kui ka Austria pidasid oma mõjusfääri kuuluvaks. 1850. aastatest alates oli Austria oma Shkodëris paikneva asekonsulaadi kaudu osutanud usulist abi riigi põhjaosas elavatele katoliiklastele. Aga ka itaallastele pakkus Albaania just oma pika Aadria mere rannikuala tõttu suurt huvi. Sajandivahetuseks olid Rooma ja Viin leppinud kokku, et toetavad Albaania iseseisvumist, kui Osmanite võim selles piirkonnas kokku variseb. Küsimus, kuidas täpselt mõlema Aadria mere äärde ulatuva riigi mõju jaguneb, jäi vastuseta.

      PETLIK VAIKUS

      Märtsis 1909 andis Serbia ametliku lubaduse, et loobub edaspidi salaoperatsioonidest Austria aladel ja järgib suhetes keisririigiga heanaaberlikkuse põhimõtteid. 1910. aastal sõlmisid Viin ja Belgrad pärast pikka kemplemist koguni kaubandusleppe, mis tegi lõpu Austria-Serbia kaubanduskonfliktile. Serbia impordi 24-protsendiline suurenemine samal aastal andis tunnistust paranevatest majandusoludest. Belgradi kaupluselettidele ilmusid jälle Austria-Ungari kaubad ja 1912. aastaks oli kaksikmonarhia taas peamine Serbia kaupade ostja ja selle varustaja.297 Pašići ja Austria esindaja kohtumistel kinnitasid mõlemad pooled oma head tahet. Paraku oli kahe riigi suhetega seotud nii palju ebamugavaid asjaolusid, mida tundus olevat võimatu kõrvaldada. Kuigi räägiti kuningas Petari ametlikust visiidist Viini, ei saanud see kunagi teoks. Viidates esialgu valitseja halvale tervisele, muutis Serbia valitsus visiidi sihtkoha Budapestiks, lükkas seda siis veel edasi ja võttis selle aprillis 1911 lõplikult päevakorrast maha. Küll aga toimus 1911. aasta talvel austerlaste meelehärmiks kuninga üliedukas külaskäik Pariisi. Visiiti Prantsusmaale peeti nii tähtsaks, et Serbia saadik Pariisis sõitis tagasi Belgradi, et aidata külastust ette valmistada. Varasem kava teha teel Prantsusmaale vahepeatused Viinis ja Roomas heideti üle parda. Kuningas Petar saabus СКАЧАТЬ