Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes oli vastu vähemuse nõudmistele reformida valimiste korraldust. Niikaua kui Ungari kuningriigist saadi raha ja hääli, mida Viin vajas, oli Franz Joseph valmis leppima ungarlastest eliidi hegemooniaga, ehkki see ei hoolinud kuningriigi vähemusrahvuste huvidest.236 Oli märke, et ta kipub kaotama kontakti oma ajaga: „Meie aja hoogsalt pulbitsev elu,” kirjutab Austria-Saksa poliitik Joseph Maria Baernreither 1913. aastal, kui Franz Joseph oli 83-aastane, „ulatub vaevu meie keisri kõrvadesse kui kauge sahin. Tal ei ole selle eluga mingeid kokkupuuteid. Ta ei mõista enam oma aega ja aeg läheb halastamatult mööda.”237

      Siiski jäi keiser nii poliitilises kui ka emotsionaalses mõttes tähelepanu keskmesse. Üldise arvamuse kohaselt ei rajanenud keisri populaarsus tema põhiseaduslikul rollil, vaid rahva hulgas äratatud emotsioonidel.238 Aastaks 1914 oli ta istunud troonil kauem, kui oli enamikul tema alamatest elupäevi. Nagu märgib Joseph Roth oma meistriteoses „Radetzky marss”, näis ta olevat „peidetud oma jäise ja igikestva vanaduse kesta nagu mingi aukartustäratava kristalli lihvitud vormi”.239 Keiser esines korrapäraselt ka oma alamate mõtetes. Tema taevasinised silmad jälgisid neid kümnete tuhandete tavernide, koolitubade, kantseleide ja raudtee ooteruumide seintel rippuvatelt piltidelt, päevalehed aga imetlesid seda nõtket ja reibast sammu, millega vana mees riiklike sündmuste puhul oma tõllast välja astus. Jõukas ja suhteliselt hästi juhitud keisririik, nagu selle eakas valitsejagi, osutus keset seda ümbritsevat segadust kummaliselt stabiilseks. Kriisid tulid ja läksid, ilma et oleks näiliselt ohustanud süsteemi kui niisugust. Olukord oli alati, nagu teravmeelitses Viini ajakirjanik Karl Kraus, „meeleheitlik, aga mitte tõsine”.

      Erilist ja anomaalset juhtumit kujutas enesest Bosnia ja Hertsegoviina, mis Berliini kongressil vastuvõetud traktaadi põhjal läks 1878. aastal Osmanitelt üle Austria okupatsiooni alla ja annekteeriti kolmkümmend aastat hiljem. 19. sajandi lõpul oli Bosnia lõunaosa tiheda metsaga kaetud mägine maa, mille kõrgeimad tipud ulatusid üle 2000 meetri, põhjaosa moodustas aga Sava jõe org. Hertsegoviina kujutas enesest peamiselt kõrget karstiplatood, mida läbisid kiirevoolulised jõed ja ümbritsesid mäeahelikud: karmiilmeline maa samahästi kui olematu infrastruktuuriga. Nende kahe Balkani provintsi olukord Habsburgide võimu all oli ammusest ajast täis vastuolusid. Noored Bosnia serblastest terroristid, kes läksid 1914. aasta suvel Sarajevosse, et tappa Austria troonipärija, õigustasid oma tegevust, viidates nende vendade rõhumisele Bosnias ja Hertsegoviinas, ajaloolased aga on mõnigi kord väitnud, et rõhumine koosmõjus halva valitsemisega on põhjused, mispärast tuleb austerlasi endid süüdistada Bosnia serblaste tõukamises Belgradi rüppe.

      Kas see vastab tõele? Esimestel okupatsiooniaastatel tuli sageli ette laialdasi proteste, seda iseäranis sõjaväekohustuse vastu. Selles polnud aga midagi uut: neis provintsides oli nähtud kroonilisi rahutusi ka Osmanite võimu ajal, erandlik oli suhteline rahuaeg 1880. aastate keskpaigast kuni 1914. aastani.240 Talurahva olukord pärast 1878. aastat oli valuküsimus. Austerlased eelistasid mitte tühistada Osmanite-aegset mõisate agaluk-süsteemi, mille tingimuste kohaselt töötas veel 1914. aastalgi ligikaudu 90 000 Bosnia pärisorja ehk kmet’i, kusjuures mõnigi ajaloolane on näinud selles tõendit nn jaga-ja-valitse-poliitikale, mis oligi mõeldud maha suruma peamiselt serblastest talurahvast ja pugema linnades elavatele horvaatidele ja muslimitele. Aga see on tagantjärele maalitud pilt. Austria võimu uutes provintsides toetasid kultuurialane ja institutsionaalne konservatiivsus, mitte koloniaalse ülemvõimu filosoofia. Järkjärgulisus ja järjepidevus iseloomustasid Austria võimu kõikjal Bosnias ja Hertsegoviinas, kui tegu oli traditsiooniliste institutsioonidega.241 Kus võimalik, kooskõlastati ja täpsustati Osmanite ajast pärit seadusi ja institutsioone, et muuta need vastavaks uutele oludele, mitte ei heidetud neid pikemata kõrvale. Küll aitas Austria võim vabastada talupoegi pärisorjusest ühekordse lunaga; okupatsiooni algusest kuni sõja alguseni 1914. aastal ostis end niiviisi vabaks üle 40 000 Bosnia kmet’i. Igal juhul polnud vana mõisasüsteemi alla jäänud serblastest kmet’id Esimese maailmasõja eelõhtul kuigivõrd halvemas olukorras, kui võrrelda seda Euroopa teiste talupoegadega 20. sajandi alguses; tõenäoliselt olid nad jõukamad kui Dalmaatsia või Lõuna-Itaalia talurahvas.

      Austria võimud tegid samuti päris palju, et suurendada Bosnia ja Hertsegoviina põllumajanduse ja tööstuse tootlikkust. Asutati näidistalusid, sealhulgas viinamarjaaedu ja kalakasvandusi, maakooliõpetajatele anti algteadmisi agronoomiast ja Ilidžas avati koguni põllumajanduskool, kusjuures naabruses Serbias midagi niisugust polnud. Kui uusi meetodeid võeti siiski kasutusele suhteliselt aeglaselt, oli siin pigem tegu talurahva vastupanuga uuendustele, mitte aga austerlaste hoolimatusega. Samuti võis täheldada investeerimiskapitali massilist juurdevoolu. Rajati maanteede ja raudteede võrk, muuhulgas ka mõned Euroopa parimad mägiteed. Need infrastruktuuri projektid teenisid osaliselt muidugi sõjalisi eesmärke, aga palju investeeriti ka teistesse sektoritesse, sealhulgas kaevandustesse, metallurgiasse, metsamajandusse ja keemiatööstusse. Industrialiseerimise tempo tõusis haripunkti siis, kui Bosnia ja Hertsegoviina ühisvalduse haldur oli krahv Benjámin Kállay (1882–1903); selle tulemusena ei leidunud tööstustoodangu tõusule (ajavahemikus 1881–1913 keskmiselt 12,4 protsenti aastas) võrreldavat mitte kusagil Balkani maades.242 Ühesõnaga: Habsburgide valitsus kohtles uusi provintse vaateaknana, mille abil „demonstreerida Habsburgide võimu humaansust ja tõhusust”; 1914. aastaks oli Bosnia ja Hertsegoviina areng jõudnud kaksikmonarhia ülejäänud aladega võrreldavale tasemele.243

      Kõige halvemini mõjus Austria võimu mainele Bosnia ja Hertsegoviina kirjaoskuse kohutavalt madal tase ja koolihariduse nõrkus, mis oli veelgi viletsam kui Serbias.244 See polnud siiski Austria võimude teadliku poliitika tagajärg. Austerlased rajasid sinna algkoole – kokku peaaegu 200 –, samuti ka kolm keskkooli, õpetajaid ette valmistava kooli ja tehnikainstituudi. See polnud küll eriti hiilgav saavutus, aga seda ei saa nimetada ka otseseks hoolimatuseks hariduse vastu. Osalt seisnes probleem selles, kuidas saavutada, et talunikud oma lapsed kooli saadaks.245 Alles 1909. aastal, pärast provintsi ametlikku annekteerimist kehtestati kohustuslik algharidus.

      Kindlasti polnud Bosnias ja Hertsegoviinas kõik hea ja ilus. Habsburgide valitsus surus otsustavalt maha kõik, mis lõhnas natsionalistliku ohu järele keisririigile, tehes seda sageli karmi ja valimatu käega. 1913. aastal tühistas Bosnia ja Hertsegoviina sõjaväelasest asehaldur Oskar Potiorek suure osa Bosnia 1910. aastal vastu võetud põhiseadusest, tugevdas valitsuse kontrolli koolisüsteemi üle, keelas Serbia ajalehtede levitamise ja sulges hulga Bosnia serblaste kultuuriorganisatsioone, ehkki tuleb öelda, et seda tehti vastuseks Serbia ultranatsionalistlike sõjaväelaste aktiviseerunud tegevusele.246 Veel üks pahameelt põhjustav tegur oli teisel pool piiri Horvaatias-Slavoonias ja Vojvodinas Budapesti võimu all ja nende võimalusi kitsendavate Ungari valimisseaduste oludes elavate serblaste poliitiline olukord. Kokkuvõttes aga valitses Austria oma alasid siiski suhteliselt ausalt ja korralikult, arvestades pragmaatiliselt ka provintside rahvusrühmade erinevaid traditsioone. Theodore Roosevelt ei olnud tõest kuigi kaugel, kui ta kahe kõrge Austria poliitiku külaskäigu ajal Valgesse Majja juunis 1904 märkis, et Habsburgide monarhia „mõistab, kuidas kohelda oma riigis eri rahvaid ja religioone võrdsel alusel ning kuidas niiviisi saavutada suurt edu”; ning lisas vahest pisut õnnetult end uskuvat, et loodetavasti võtavad USA võimud Filipiinidel Austria eeskujust mõndagi õppust.247 Samuti jättis külalistele sügava mulje Habsburgide valitsuse õiglane asjaajamine: tooni andis etno-religioossete rühmade „vastastikune austus ja sallivus”, nagu märkis 1902. aastal üks Ameerika ajakirjanik; kohtud „tegutsesid targalt ja ausalt” СКАЧАТЬ