Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ häid suhteid ka usurpaator Petar Karađorđevićiga, keda peeti optimistlikult Austria-meelseks. Austria-Ungari oli esimene riik, mis tunnustas ametlikult uut Serbia võimu. Paraku selgus üsna pea, et pole mingit alust oodata kahe naabri suhete arenemist harmoonilistesse rööbastesse. Poliitika juhtohjad läksid kaksikmonarhiasse varjamatult vaenulikult meelestatud meeste kätte ja Viini poliitikud lugesid Belgradi ajalehtedest, mis olid nüüd valitsuse kehtestatud piirangutest vabad, kasvava murega natsionalistlikke südamepuistamisi. Septembris 1903 raporteeris Austria saadik Belgradis Konstantin Dumba, et kahe riigi suhted on „nii halvad kui üldse võimalik”. Viinis süttis nüüd uuesti nördimus kuningamõrva üle ja nii asuti koos inglastega kehtestama sanktsioone Karađorđevići õukonna vastu. Lootes Austria-Serbia sidemete nõrgenemisest kasu lõigata, lõid venelased sekka, püüdes veenda Belgradi valitsust, et Serbia tuleviku võtmed on läänes, Aadria mere rannikul, ja keelitada neid mitte uuendama ammust kaubanduslepingut Viiniga.261

      1905. aastal murdsid need pinged välja juba avaliku konfliktina, kui Viin avastas, et Serbia ja Bulgaaria on sõlminud „salajase” tolliliidu. Viini nõudmine 1906. aasta alguses, et Belgrad liidu tühistaks, andis vastupidiseid tulemusi; muuhulgas tegi see liidu Bulgaariaga, mille vastu enamik serblasi olid ükskõiksed, vähemalt esialgu serblaste rahvusliku eneseväljenduse fetišiks.262 1906. aasta kriisi üldised jooned on välja toodud 1. peatükis, aga üht asjaolu tuleb veel silmas pidada, ja nimelt seda, et iseenesest kaubandusele tühise tähtsusega tolliliit Bulgaariaga tegi Viini poliitikutele vähem muret kui selle taustaks olev poliitiline loogika. Mis siis, kui Serbia-Bulgaaria tolliliit on kõigest esimene samm Austria-Ungarile vaenuliku Balkani riikide liidu suunas ja kui seda tehakse Peterburi mahitusel?

      Selle võib kergesti tähelepanuta jätta kui austerlaste paranoia, aga tegelikult polnud Viini poliitikaelu kujundajad tõest kuigi kaugel: Serbia-Bulgaaria tollilepe oli tegelikult järjekorras kolmas Serbia ja Bulgaaria kokkulepe ja kaks esimest olid juba selgelt Austria-vastase suunitlusega. Sõprusleping ja liiduleping olid saanud allkirjad 12. mail 1904 Belgradis kõige rangema salastatuse olukorras. Dumba oli teinud mida suutis, et uurida välja, mida arutavad linna külastavad Bulgaaria esindajad ja nende serblastest võõrustajad, aga ehkki tal tekkis teatud kahtlusi, ei läinud tal korda läbi murda läbirääkimisi ümbritsevast salastatuse müürist. Nagu selgus, olid Viini kartused, et asjasse on segatud Venemaa, osutunud vägagi põhjendatuks. Peterburi tegi tõepoolest tööd – hoolimata Austria-Venemaa suhete soojenemisest ja tohututest pingutustest katastroofiga lõppenud sõjas Jaapaniga –, et panna alus Balkani liidule. Võtmetegelane läbirääkimistel oli Bulgaaria diplomaat Dimitar Rizov, kes oli mõnda aega Vene välisministeeriumi Aasia osakonna palgal. 15. septembril 1904 kell 11 hommikul said Venemaa suursaadikud Belgradis ja Sofias üheaegselt (ja salaja) vastavalt Serbia ja Bulgaaria välisministrilt koopia Serbia-Bulgaaria liidulepingust.263

      Üks Austria-Ungari Balkani-poliitika tülikamaid tahke oli see, et välis- ja siseprobleemid põimusid omavahel üha tihedamalt.264 Arusaadavatel põhjustel kippusid sise- ja välispoliitika iseäranis kokku sulama siis, kui tegu oli vähemustega, kellel oli iseseisev emamaa ka väljaspool keisririiki. Habsburgide aladel elanud tšehhidel, sloveenidel, poolakatel, slovakkidel ja horvaatidel niisugust sõltumatut rahvusriiki välismaal ei olnud. Kolmel miljonil rumeenlasel Transilvaanias seevastu oli. Tänu kaksikmonarhia keerukale süsteemile ei saanud Viin kuigi palju teha, et takistada Ungari tagurlikul kultuuripoliitikal naaberriiki Rumeeniat endast eemale tõukamast, Rumeenia olnuks aga regioonis strateegiliselt tähtis partner. Siiski osutus võimalikuks hoida Austria-Rumeenia suhted vähemalt kuni umbes 1910. aastani lahus kodustest pingetest, seda peamiselt seetõttu, et Austria ja Saksamaa liitlane Rumeenia ei teinud katsetki Transilvaania etnilisi probleeme õhutada või ära kasutada.

      Sedasama ei saanud pärast 1903. aastat öelda aga serblaste ja Serbia kuningriigi kohta. Rohkem kui 40 protsenti Bosnia ja Hertsegoviina elanikest olid serblased, samuti oli suuri serblastega asustatud alasid Ungari lõunaosas Vojvodinas ja väiksemaid Horvaatias-Slavoonias. Pärast kuninga tapmist 1903. aastal asus Belgrad õhutama irredentistlikku liikumist keisririigis, keskendudes eriti Bosniale ja Hertsegoviinale. Veebruaris 1906 võttis Austria sõjaväeatašee Belgradis Pomiankowski probleemi kokku kindralstaabi ülemale saadetud kirjas. On täiesti kindel, kirjutab Pomiankowski, et tulevase sõjalise konflikti korral on Serbia keisririigi vaenlaste hulgas. Probleem polnud niivõrd valitsuse kui niisuguse hoiakus, vaid kogu poliitilise õhkkonna ultranatsionalistlikus suunitluses: isegi kui riigitüüri juures on „mõistlik” valitsus, hoiatab Pomiankowski, ei suuda see takistada „kõikvõimsaid radikaalseid šoviniste” alustamast „avantüüri”. Veelgi ohtlikum kui Serbia „ja selle armetu sõjaväe varjamatu vaenulikkus” olevat „[Serbia] radikaalide rahuaegne tegevus viienda kolonnina, mis mürgitab süstemaatiliselt meie lõunaslaavi elanikkonna hoiakut ja võib, kui halb olukord halveneb veel rohkem, põhjustada meie sõjaväele väga suuri raskusi”.265

      Serbia riigi, või kui täpsem olla, siis selle kõige mõjuvõimsamate poliitiliste jõudude šovinistlik irredentism tõusis Viini hinnangutel suhetes Belgradiga kesksele kohale. Ametlikud instruktsioonid, mille 1907. aasta suvel koostas välisminister krahv Alois von Aehrenthal uuele Austria esindajale Serbias, kajastavad hästi seda, kuidas kahe riigi suhted on kuninga mõrvamisest saadik halvenenud. Kuningas Milani ajal, tuletab Aehrenthal meelde, oli Serbia kuningavõim küllalt tugev, et seista vastu mistahes „bosnialaste avalikule agitatsioonile”, aga 1903. aasta juulisündmustest alates muutus kõik. Asi polnud üksnes selles, et kuningas Petar oli poliitiliselt liiga nõrk, olemaks vääriline vastane šovinistlikele natsionalistidele, vaid pigem asjaolus, et kuningas ise püüdis rahvuslikke liikumisi ära kasutades oma positsiooni tugevdada. Uue Austria saadiku Belgradis üheks „tähtsamaks ülesandeks” sai seetõttu hoolikalt jälgida ja analüüsida Serbia rahvuslaste tegevust. Sobiva võimaluse avanedes pidi saadik teavitama ka kuningas Petarit ja peaminister Pašićit, et ta on täiesti kursis Pan-Serbia rahvuslaste tegevuse ulatuse ja iseloomuga; Belgradi juhtidele ei pidanud jääma vähimatki kahtlust, et Austria-Ungari hindab Bosnia ja Hertsegoviina okupatsiooni „lõplikuna”. Eelkõige ei tohtinud saadik aga rahulduda tavapäraste ametlike eitustega:

      On ootuspärane, et nad reageerivad teie heatahtlikele hoiatustele igipõlise klišeega, millega Serbia poliitikud tulevad alati välja, kui heita neile vis-à-vis ette nende salamahhinatsioone okupeeritud provintsides: „Serbia valitsus püüab säilitada korrektseid ja laitmatuid suhteid, aga tal pole võimalik ära keelata rahva arvamusi, mis nõuavad tegusid jne jne.”266

      Aehrenthali ametlik instruktsioon kajastab kõiki Viini tähtsamaid hoiakuid Belgradi suhtes: usku Serbia natsionalismi igipõlisesse jõusse, juhtivate riigimeeste täielikku umbusaldamist ja üha süvenevat kartust Bosnia tuleviku pärast, mida varjati kõrgilt ja kõigutamatult üleoleva hoiakuga.

      Seega oli näitelava Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimiseks 1908. aastal valmis. Ei Austrias ega ka teiste suurriikide saatkondades polnud kunagi vähimatki kahtlust, et Viin peab 1878. aastal alanud okupatsiooni lõplikuks. Ühes 1881. aastal uuendatud Kolmekeisriliidu salastatud punktis nimetatakse Austria-Ungari „õigust annekteerida need provintsid mistahes hetkel, mida peetakse sobivaks” ja seda korratakse aeg-ajalt Austria-Venemaa diplomaatilistes lepetes. Venemaa ei olnud selle vastu ka põhimõtteliselt, ehkki Peterburi jättis endale õiguse esitada oma tingimusi, kui niisugune staatuse muutus toimub. Ametliku annekteerimisega kaasnevad Austria-Ungarile soodsad asjaolud olid päevselged. Sellega kõrvaldatakse igasugused kahtlused provintside tuleviku kohta ja sellega oli mõnevõrra kiire, sest Berliini kongressil saadud okupeerimisõigus pidi lõppema 1908. aastal. See võimaldaks integreerida Bosnia ja Hertsegoviina täielikumalt kogu keisririigi poliitilisse süsteemi, kutsudes näiteks ellu provintsi parlamendi. Sellega loodeti saavutada stabiilsemat keskkonda siseinvesteeringuteks. Mis veelgi tähtsam, sellega antakse Belgradile СКАЧАТЬ