Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Esimese maailmasõja eelõhtul, satume silmitsi ajalise perspektiivi probleemiga. Keisririigi kokkuvarisemine sõja ja 1918. aastal seda tabanud kaotuse mõjul vajutas oma pitseri tagantjärele tehtud käsitlustele Habsburgide valdustest, varjutades pilti ennetega peatsest ja vältimatust allakäigust. Hea näide on siin Tšehhi rahvusliku liikumise tegelane Edvard Beneš. Esimese maailmasõja ajal algatas Beneš tšehhide iseseisvusmeelse põrandaaluse liikumise ja 1918. aastal oli ta uue Tšehhoslovakkia rahvusriigi üks asutajaid. Oma 1908. aastal avaldatud uuringus „Austria probleem ja Tšehhi küsimus” väljendab ta aga kindlat usku Habsburgide liitriigi tulevikku. „On räägitud Austria lagunemisest. Mina ei usu seda üldse. Austria rahvaid ühendavad ajaloolised ja majanduslikud sidemed on liiga tugevad, et niisugune asi võiks juhtuda.”249 Eriti tähelepanuväärne näide on siinkohal mõnd aega Times’i kirjasaatjana (hiljem toimetajana) tegutsenud Henry Wickham Steed. 1954. aastal väidab Steed kirjas väljaandele Times Literary Supplement, et lahkudes 1913. aastal Austria-Ungari keisririigist, „oli mul tunne, nagu põgeneksin hukule määratud laevalt”. Tema sõnad kinnitavad toonast laialt levinud arvamust. 1913. aastal aga nägi ta asju hoopis teisiti. Kuigi Steed oli paljude Habsburgide valitsemistavade varjamatu kriitik, kirjutas ta nimetatud aastal, et pole suutnud kümme aastat „pidevalt jälgides ja kogemusi korjates” leida „ühtki küllaldast põhjust”, mispärast Habsburgide monarhial „ei peaks leiduma oma õigustatud kohta Euroopa kogukonnas”. „Selle sisemised kriisid,” teeb ta järelduse, „on sageli kasvukriisid ja mitte lagunemiskriisid.”250 Alles Esimese maailmasõja ajal sai Steedist Austria-Ungari tükeldamise propageerija ning Kesk-Euroopa sõjajärgse ümberkorraldamise tulihingeline kaitsja. Tšehhi rahvuslase Tomás Masaryki mälestuste „Maailmarevolutsioon” (Světová revoluce) 1927. aastal ilmunud ingliskeelse tõlke „The Making of a State” jaoks kirjutas Steed eessõna, kus kuulutab, et nimi „Austria” oli sünonüüm „kõigele sellele, mis suutis tappa rahva hinge, laostada selle mõningase materiaalse heaoluga, jätta selle ilma südametunnistuse ja mõtte vabadusest, õõnestada selle tublidust ja sihikindlust ning väärata see oma ideaalide otsingute teelt kõrvale”.251

      Samasugused seisukohtade muutused võisid toimuda ka vastupidises suunas. Ungari teadlane Oszkár Jászi – üks Habsburgide impeeriumi kõige tuntumaid asjatundjaid – oli dualistliku süsteemi äge kriitik. 1929. aastal lõpetas ta oma ambitsioonika uurimuse monarhia lagunemisest järeldusega, et „maailmasõda ei olnud põhjustatud paljude rahvaste suurest vihast ja umbusust, vaid oli tegelikult hoopis nende viimane väljendus”.252 Ja ometi asus Jászi, kes oli elanud 1919. aastast saadik Ameerikas eksiilis, 1949. aastal pärast järgmist maailmasõda ja õnnetusttoovat diktatuuri ning genotsiidi oma kodumaal täiesti teistsugusele seisukohale. Nagu ta kirjutab, oli vanas Habsburgide monarhias „seaduslikkus üsna hästi tagatud, üksikisiku vabadused olid ikka rohkem ja rohkem tunnustatud, poliitilisi õigusi laiendati jätkuvalt ja rahvusliku autonoomia põhimõtted tõusid üha enam ausse. Inimeste ja kaupade vaba juurdevool avaldasid oma soodsat mõju ka monarhia kõige kaugemates nurkades.”253 Kuigi rahvusliku sõltumatuse eufooria häälestas mõnegi kunagise Habsburgide kodaniku vana kaksikmonarhiat ründama, langesid teised, kes enne 1914. aastat olid selle ägedad hukkamõistjad, hiljem nostalgia ohvriks. 1939. aastal kirjutab Ungari kirjanik Mihály Babits monarhia kokkuvarisemist meenutades: „Nüüd me kahetseme küll kaotatut ja nutame taga seda, mida kunagi vihkasime. Oleme iseseisvad, aga rõõmustamise asemel üksnes väriseme.”254

      MALEMÄNGIJAD

      Pärast seda, kui austerlased tõrjuti 1859. aastal välja Itaaliast ja 1866. aastal Saksamaalt, tõusis Balkani piirkond parema puudumisel Austria-Ungari välispoliitika keskmesse. Kahjuks langes see geopoliitilise haarde ahenemine kokku rahutusmeeleolude kasvuga kogu Balkani poolsaarel. Täiendavat probleemi kujutas enesest Kagu-Euroopast kadunud Osmanite võim, mistõttu tekkis pingetsoon, kus ristusid kahe suurriigi strateegilised huvid.255 Nii Venemaa kui ka Austria-Ungari leidsid, et neil on ajalooline õigus Osmanite alt vabanenud alad endale allutada. Habsburgide dünastia oli traditsiooniliselt kaitsnud Euroopa idapiiri türklaste eest. Venelastesse oli panslavismi ideoloogia istutanud senisest suurema loomuliku huvi Balkani poolsaare pead tõstvate slaavi (ja iseäranis õigeusklike) rahvaste ja Peterburi keskvõimu sidemete vastu. Osmanite tagasitõmbumine tõstatas samuti küsimuse võimalikust kontrollist Türgi väinade üle, mis oli Venemaa poliitikakujundajate silmis väga suure strateegilise tähtsusega probleem. Samal ajal tulid oma vastuoluliste huvide ja eesmärkidega välja edasipüüdlikud uued Balkani riigid. Sellel rahutul territooriumil manööverdasid Austria ja Venemaa otsekui malemängijad, lootes iga oma käiguga vähendada vastase eduseisu.

      Kuni 1908. aastani tagasid koostöö, enesepiirangud ja mitteametlike mõjupiirkondade määratlemine olukorra, kus asjade senise seisu puhul olid endastmõistetavad ohud kontrolli all.256 1881. aastal uuendatud Venemaa, Austria-Ungari ja Saksamaa Kolmekeisriliidu lepingus lubab Venemaa austada Austria-Ungari okupatsiooni Bosnias ja Hertsegoviinas, mille aluseks oli 1878. aasta Berliini kongressi traktaat, samuti nõustusid kolm allakirjutanut arvestama üksteise „huvidega Balkani poolsaarel”.257 Edaspidised Austria-Venemaa kokkulepped 1897. ja 1903. aastast kinnitasid veelgi ühist püüdu säilitada Balkanil status quo.

      Balkani-poliitika keerukus seisnes paraku selles, et rivaalitsevate suurriikide head omavahelised suhted ei taganud veel piirkonnas täielikku rahu. Maha rahustada ja taltsutada oli vaja väiksemadki tegijad. Ja Viini seisukohalt oli nendest kõige tähtsam Serbia kuningriik. Austrofiilist Milan Obrenovići pika valitsemisaja jooksul jäi Serbia Viini ettevõtmistes sõnakuulelikuks partneriks, kes leppis keisririigi püüdlustega olla piirkonnas tooniandev jõud. Vastutasuks toetas Viin 1882. aastal Belgradi soovi saada kuningriigiks ja lubas diplomaatilist abi juhuks, kui Serbia peaks üritama laieneda lõuna poole Osmanite valduses olevasse Makedooniasse. Nagu teatas Austria-Ungari välisminister krahv Gustav Kálnoky oma Vene ametivennale 1883. aasta suvel, olid head suhted Serbiaga keisririigi Balkani-poliitika nurgakiviks.258

      Ehki Serbia kuningas Milan suhtus Austriasse sõbralikult, võis ta olla ka tülikas partner. 1885. aastal põhjustas kuningas Viinis suure hämmingu, lubades troonist loobuda, saatis samas oma poja Austriasse kooli ja tegi ettepaneku, et Austria võiks tema kuningriigi annekteerida. Austerlased ei tahtnud niisugusest mõttetusest kuuldagi. Viinis tuletati masenduses monarhile tema kui kuninga kohustusi meelde ja saadeti ta Belgradi tagasi. „Edenev ja iseseisev Serbia,” selgitas Kálnoky Austria peaministrile, „sobib meie kavatsustesse […] paremini kui üks uus sõnakuulmatu provints.”259 14. novembril aga, kõigest neli kuud pärast valitsemislusti näilist kadu, tungis Milan äkki ja ootamatult naaberriiki Bulgaariasse, mis sõltus Venemaast. Nii alanud konflikt jäi lühikeseks, sest bulgaarlased lõid Serbia väed kerge vaevaga tagasi, aga vaja läks suurriikide diplomaatilisi jõupingutusi, et niisugune ootamatu demarš ei lööks Austria-Vene soojenenud suhteid jälle sassi.

      Poeg osutus veelgi ettearvamatumaks kui isa: Aleksandar hooples ohjeldamatult Austria-Ungari toetusega oma kuningriigile ja kuulutas 1899. aastal avalikult, et „Serbia vaenlased on Austria-Ungari vaenlased”: taktitus, mis pani Peterburi kulme kergitama ja tekitas märkimisväärselt palju piinlikkust Viinis. Aga ta kippus tiiba ripsutama ka Venemaaga; nii otsis kuningas Aleksandar 1902. aastal, pärast oma isa Milani surma, energiliselt ka Venemaa poolehoidu ja kuulutas ühele ajakirjanikule Peterburis koguni, et Habsburgide monarhia on „Serbia põlisvaenlane”.260 Nii ei äratanud uudis Aleksandari enneaegsest surmast Viinis erilist kahjutunnet, ehkki sealsed poliitikud olid nagu kõik teisedki rabatud erakordsest jõhkrusest, СКАЧАТЬ