Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ välimusega” Pašić ajas oma armulise joviaalsuse ning põikpäise keerutamisega Austria välisministri täielikku segadusse.310 Nende esimesel kohtumisel enne lõunasööki tegi Pašić oma sõbraliku sõnadevooluga Berchtoldi nii relvituks, et kui järgmisena asuti Albaania teema juurde, ei püüdnudki too selgeks teha, kui tõsiselt on Austria vastu Serbia okupatsioonile. Millalgi pärastlõunal pärast nende kohtumist meenus Berchtoldile korraga, et ta „unustas” Pašićit teavitada Viini kindlast seisukohast selles küsimuses. Lepiti kokku, et ta tõstatab Albaania küsimuse samal õhtul, kui viibib koos Serbia juhiga ooperietendusel. Aga kui välisminister veidi hiljem teatrisse jõudis ja asus oma kohale kuninglikus loožis, selgus, et Pašić on läinud hotelli ning arvatavasti magab juba õiglase und. Serbia peaminister pidi Viinist lahkuma järgmise päeva varahommikul, seega mingeid kohtumisi enam kavas ei olnud. Berchtold läks tagasi töökohale ja kulutas paar tundi, et kirjutada kiri, mille kuller viis hotelli, nii et Pašić sai selle linnast lahkudes kätte. Aga kuna see oli kirjutatud saksa keeles (lisaks veel Berchtoldi kurikuulsa loetamatu käekirjaga), ei saanud Pašić sellest aru. Isegi siis, kui kiri hiljem Belgradis dešifreeriti, ei olevat Pašić ikkagi täpselt aru saanud, mida Berchtold tahab öelda.311 Samuti polnud sellest aimu Austria välisministeeriumi inimestel, sest Berchtold ei olnud mõelnud sellele, et säilitada teksti mustand. See eksituste komöödia – eeldusel, et Biliński kümme aastat hiljem kirja pandud mälestusi võib usaldada – kujutab enesest kahtlemata süüdistust Austrias valitsenud segaduse ning võib-olla ka Berchtoldi peaaegu haiglaselt viisaka ujeduse ja reserveerituse aadressil, aga viitab ka Pašići kuulsale põiklemisoskusele.312 Eelkõige jätab see mulje halvavast saamatusest, mis varjutas Austria-Serbia suhteid Esimese maailmasõja eelõhtul.

      See, mida austerlased viimastel aastatel, kuudel ja nädalatel enne atentaati Serbiat jälgides märkasid, kujutab enesest varjundirikast ülevaadet naaberriigis tegutsevate destabiliseerivate jõudude tegevusest. Sellest kujunes vaenulik ning seetõttu tendentslik ja ühekülgne pilt. Austerlaste tähelepanekud Serbias arenevatest sündmustest, Serbia poliitilisest kultuurist ja seal tegutsevatest silmapaistvatest tegelastest olid surutud negatiivsete hoiakute vormi, mille aluseks olid osalt kogemused ja osalt pikka aega püsinud stereotüübid. Pettused, valelikkus, ebausaldusväärsus, põiklemine, vägivaldsus ja ärrituvus olid Belgradist laekunud saadiku ettekannetes ikka ja jälle korduvad teemad. Tähelepanuväärsel kombel puudub Serbia Austria-vaenulike rühmitiste ja Habsburgide alade irredentistliku terrorismi omavaheliste sidemete põhjalikum analüüs. Võimalik, et Agrami ja Friedjungi protsesside fiasko pani austerlaste luureandmete kogumisele pärast 1909. aastat pidurid peale, just nagu 1980. aastatel tõid Iraani-vastase tegevuse skandaalid Ronald Reagani valitsemisajal kaasa USA luureagentuuride salaoperatsioonide ajutise vähenemise.313 Austerlased andsid endale aru, et Narodna Odbrana kavatseb kukutada Habsburgide võimu Bosnias ja arendab aktivistide võrku Habsburgide aladel. Nad eeldasid, et kogu serblaste irredentistliku tegevuse juured keisririigis ulatuvad Belgradi rahvuslike võrgustike Pan-Serbia vaimust kantud propaganda juurde. Narodna Odbrana ja Musta Käe sidemete ja suhete tegelikku olemust aga ei mõistetud kuigi hästi. Sellest hoolimata olid kõik peamised seisukohad, mis määrasid austerlaste mõtteviisi ja tegevust pärast Sarajevo sündmusi, juba 1914. aasta kevadeks välja kujunenud.

      PISTRIKUD JA TUVID

      Balkani sõjad tegid lõpu Austria turvalisele seisundile Balkanil ning sünnitasid suurema ja tugevama Serbia. Kuningriigi pindala suurenes rohkem kui 80 protsenti. Teise Balkani sõja ajal ilmutasid Serbia relvajõud eesotsas ülemjuhataja kindral Putnikuga muljetavaldavat distsipliini ja initsiatiivi. Kui arutleti, missugust sõjalist ohtu Belgrad enesest kujutab, langes Habsburgide valitsus sageli minnalaskmismeeleolude ohvriks. Aehrenthal oli kord võrrelnud Serbiat paljuütlevalt võrukaelast poisiga, kes virutab õunu Austria aiast. Niisugune kergemeelsus polnud enam võimalik. Kindralstaabi raport 9. novembrist 1912 avaldab imestust Serbia löögijõu muljetavaldava kasvu üle. Aasta algusest saadik ette võetud raudteevõrgu täiendused, moodsam relvastus ja muu varustus ning oluliselt suurem arv rindeüksusi, mille taga olid Prantsusmaalt saadud laenud, olid teinud Serbiast hirmuäratava sõjalise jõu.314 Pealegi oli väga tõenäoline, et Serbia sõjaline võimsus suureneb aja jooksul veelgi, elas ju uutel aladel, mis Serbia oli kahe Balkani sõja käigus vallutanud, kokku 1,6 miljonit inimest. Ettekandes oktoobrist 1913 märgib sõjaväeatašee Belgradis Otto Gellinek, et kuigi ärevuseks pole otsest põhjust, ei tohi keegi alahinnata Serbia sõjalist võimekust. Seepärast oleks edaspidi hädavajalik, kui kaalutakse monarhia riigikaitse vajadusi, et kõikide Serbia rindeüksuste vastas oleks arvuliselt sama palju Austria sõdureid.315

      Küsimus, kuidas reageerida järjekindlalt halvenevale julgeolekuolukorrale Balkanil, lõhestas Viini võtmetähtsusega otsustajad kahte leeri. Kas peaks Austria-Ungari püüdma kuidagi kohaneda Serbiaga või üritama seda ohjeldada diplomaatiliste vahenditega? Kas Viin peaks püüdma lappida lagunevat liitu Peterburiga? Või on lahendus hoopis sõjalises konfliktis? Austria-Ungari mitmetasandilise riigiaparaadi rägastikest oli raske saada ühemõttelist vastust. Välispoliitikat ei kujundanud üks kompaktne keskus süsteemi tipus. Seda vormis terve hulk eri jõukeskusi, mille omavahelised suhted olid osaliselt mitteametlikud ja muutusid alatasa. Kindralstaap oli üks niisugune keskus, troonipärija sõjaväeline kantselei oli teine. Välisministeerium Ballhausplatzil oli ilmselt võtmetähtsusega, ehkki tegelikult toimis see kui raamistik, milles rivaalitsevad poliitilised rühmitused rüselesid võimu pärast. Dualistlik põhiseadus nõudis, et keisririigi välispoliitika asjus tuleb konsulteerida Ungari peaministriga, ning tihedasti läbi põimunud sise- ja välisprobleemid tähendasid seda, et oma osa spetsiifiliste küsimuste lahendamisel oli ka teistel ministritel ja kõrgematel ametnikel: nende hulka kuulus näiteks Austria ja Ungari ühine rahandusminister Leon Biliński, kes vastutas ka Bosnia ja Hertsegoviina haldusasjade eest, aga ka talle teoreetiliselt alluv asehaldur Potiorek ehk Bosnia Landeschef, kelle seisukohad ei läinud alati kokku ministri seisukohtadega. Selle süsteemi tekstuur oli nii avatud, et koguni üsna madala taseme tegelased – näiteks diplomaadid või välisministeeriumi osakonnajuhatajad – võisid kujundada keisririigi poliitikat, esitades omaalgatuslikult märgukirju, mis võisid juhtumisi avaldada olulist mõju poliitikat määrava eliidi hoiakute kujunemisele. Kõike seda kontrollis keiser, kelle õigust kiita oma ministrite ja nõuandjate soovitusi heaks või neid tagasi lükata keegi kahtluse alla ei seadnud. Siiski oli tema roll pigem passiivne: ta reageeris poliitilise eliidi juhuslikult moodustatud võimukeskuste esitatud initsiatiividele ja vahendas neid.316

      Krahv Leopold von Berchtold

      Conrad von Hötzendorf

      Niisuguse silmatorkavalt polükraatilise süsteemi taustal tõuseb esile kolm eriti mõjukat tegelast: Austria kindralstaabi ülem feldmarssal Franz Conrad von Hötzendorf, siis Habsburgide dünastia troonipärija, Austria-Este ertshertsog Franz Ferdinand ja Austria-Ungari ühine välisminister 1912. aastast krahv Leopold von Berchtold.

      Conrad von Hötzendorf oli 20. sajandi alguse Euroopa üks kõige huvitavamaid kujusid kõrgete sõjaväelaste hulgas. Ta oli viiekümne nelja aastane, kui määrati 1906. aastal kindralstaabi ülemaks, ja jäi kogu oma karjääri jooksul kindlalt seisukohale, et monarhia vaenlastega tuleb sõdida. Tema vaated seoses keisririigi välispoliitikaga olid leppimatult agressiivsed. Samas oli tal sügavaid ja täiesti siiraid kahtlusi enda sobivuse kohta oma ametisse ja ta mängis sageli tagasiastumismõttega. Conrad von Hötzendorf ei tundnud end elegantses seltskonnas hästi ja eelistas käia üksi mägedes, kust tõi kaasa melanhoolseid pliiatsijoonistusi tumedate okaspuudega kaetud järskudest mäenõlvadest. Tema kalduvus iseendas kahelda ägenes aeg-ajalt ränkadeks depressioonihoogudeks, СКАЧАТЬ