Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes sai välisministriks oktoobris 1906, oli teisigi põhjusi kiirustada. Kuni sajandivahetuseni oli ta olnud kindel kaksikmonarhia süsteemi pooldaja. Tema usk Austria-Ungari kompromissi oli löönud aga kõikuma 1905. aastal, kui Austria ja Ungari poliitilise eliidi vahel puhkes äge võitlus ühiste relvajõudude juhtimise pärast. 1907. aastaks eelistas ta lahendada monarhia probleeme juba kolmepoolselt: lisaks kahele tooniandvale võimukeskusele pidi tekkima veel kolmas üksus, mis hõlmaks lõunaslaavlasi (eelkõige horvaate, sloveene ja serblasi). See programm leidis märkimisväärset poolehoidu lõunaslaavi eliidi ja eriti horvaatide hulgas, kellele ei meeldinud olla killustatud Tsisleitaania, Ungari kuningriigi ja Budapestile alluva Horvaatia-Slavoonia provintsi vahel. Ainult siis, kui Bosnia ja Hertsegoviina on täielikult keisririigiga liidetud, oleks võimalik see viimaks sulandada reformitud kolmikmonarhia struktuuri. Ja see omakorda – niisugune oli Aehrenthali siiras lootus – oleks siseriiklikult vastukaaluks Belgradi lõhestustegevusele. Serbiast saaks lihtsalt keisririigi koosseisus oleva suure lõunaslaavlaste ala, kus tooniandev osa on horvaatidel, väike äraraiutud jäse, rääkimata juba lootusest olla Balkani lõunaslaavlaste Piemonte.267

      Anneksiooni lõplikuks ajendiks sai noortürklaste ülestõus, mis puhkes Osmanite võimu all olevas Makedoonias 1908. aasta suvel. Noortürklased sundisid Konstantinoopoli sultanit kuulutama välja põhiseadust ja asutama parlamenti. Nad kavatsesid korraldada Osmanite riigi põhjaliku reformi. Liikusid jutud, et uued Türgi juhid kuulutavad kogu Osmanite riigis, kaasa arvatud Austria-Ungari okupatsiooni all olevad alad, kus praegu polnud veel mingeid esindusorganeid, peagi välja üldvalimised. Mis siis, kui uus Türgi valitsus, mille legitiimsust ja enesekindlust revolutsioon oluliselt tõstis, hakkab kaotatud lääneosa tagasi nõudma ja sealseid elanikke meelitama lubadusega reformida põhiseadus?268 Lootes tekkinud ebamäärasest olukorrast kasu lõigata, sündis Bosnias muslimite ja serblaste olupoliitiline koalitsioon, mis taotles autonoomiat Türgi võimu all.269 Nüüd oldigi silmitsi ohuga, et provintsis kujunenud rahvuslik allianss võib ühendada jõud türklastega ja austerlased välja tõrjuda.

      Et niisuguseid komplikatsioone ennetada, asus Aehrenthal kiiresti tegema ettevalmistusi anneksiooniks. Valitsemisõigus loodeti Osmanitelt välja osta kopsaka hüvitisega. Palju olulisemad olid siin venelased, kelle nõusolekust sõltus kogu projekt. Aehrenthal uskus kindlalt, et head suhted Venemaaga on tähtsad: Austria suursaadikuna Peterburis aastail 1899–1906 oli ta aidanud Austria ja Venemaa häid suhteid kindlustada. Jõuda kokkuleppele Venemaa välisministri Aleksandr Izvolskiga oli kerge. Venelastel polnud vastuväiteid, et Austria-Ungari roll Bosnias ja Hertsegoviinas ametlikult muutub, kui Peterburi saab midagi vastutasuks. Izvolski oligi tsaar Nikolai II toetusel mees, kes tegi ettepaneku, et tasuks Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise eest aitab Austria Venemaal saada paremat juurdepääsu Türgi väinadele. 16. septembril 1908 leppisid Izvolski ja Aehrenthal Austria-Ungari suursaadikule Peterburis Leopold von Berchtoldile kuuluvas Buchlau lossis Määrimaal kokku tehingu tingimustes. Seetõttu sündiski 1908. aasta anneksioon mõnes mõttes Austria-Venemaa Balkani leppimuse vaimust. Mõttevahetus arenes niikuinii üksmeele õhkkonnas, sest Izvolskil ja Aehrenthalil oli põhiliselt sama eesmärk: soodsamad asjaolud, mida oli võimalik saavutada salaläbirääkimistel Osmanite riigi arvel ja Berliini traktaadi kiuste.270

      Nendest ettevalmistustest hoolimata vallandas Aehrenthali teade 5. oktoobril 1908 toimunud liidendamisest Euroopas suure kriisi. Izvolski eitas, et ta on jõudnud Aehrenthaliga mingilegi kokkuleppele. Edaspidi ta koguni eitas, et teda on Aehrenthali kavatsustest ette teavitatud, ja nõudis, et kokku tuleks kutsuda rahvusvaheline konverents arutamaks Bosnia ja Hertsegoviina staatust.271 Kriis venis mitmele kuule, kui Serbia, Venemaa ja Austria hakkasid välja kuulutama mobilisatsioone ja vastumobilisatsioone ning Aehrenthal põikles kõrvale Izvolski konverentsiüleskutsetest, mida Buchlau kokkulepe ette ei näinud. Probleem lahenes alles 1909. aasta märtsis nn Peterburi noodiga, milles sakslased nõudsid, et venelased viimaks tunnustaks anneksiooni, ja kehutasid Serbiat tegema sedasama. Kui nad seda ei tee, hoiatas kantsler Bülow, siis arenevad asjad „edasi omasoodu”. Niisugune sõnastus vihjas mitte üksnes Austria võimalikule sõjale Serbia vastu, vaid – mis veelgi tähtsam – võimalusele, et sakslased avalikustavad dokumendid, mis tõestavad Izvolski osaluse esialgses anneksioonitehingus. Izvolski andis otsekohe järele.

      Aehrenthalile on traditsiooniliselt langenud lõviosa vastutusest anneksioonikriisi eest. Kas see on õiglane? Muidugi jäi Austria välisministri manöövritel puudu diplomaatilisest läbipaistvusest. Tema eelistas tegutseda vana diplomaatia vahendeid kasutades: pigem usalduslikud kohtumised, vastastikused lubadused ja salajased kahepoolsed kokkulepped, mitte aga katsed lahendada liidendamisprobleemi rahvusvahelise konverentsiga kõikide Berliini kongressi traktaadile allakirjutanute osavõtul. Nii salamisi asju korraldades andis Aehrenthal Izvolskile hea võimaluse väita, et libe Austria minister on temale ja muidugi ka Venemaale puru silma ajanud. Siiski on küllalt tõendeid, et kriis võttis selle suuna, mille ta võttis, just seetõttu, et Izvolski valetas ohjeldamatult päästmaks oma töökohta ja mainet. Vene välisminister oli teinud kaks ränka otsustamisviga. Esiteks oli ta eeldanud, et London toetab tema nõudmist avada Türgi väinad Vene sõjalaevadele. Samuti oli ta täiega alahinnanud anneksiooni mõju Vene rahvuslaste seisukohtadele. Ühe kirjelduse kohaselt olevat ta esialgu olnud täiesti rahulik, kui kuulis 8. oktoobril 1908 Pariisis liidendamisuudist. Alles paar päeva hiljem Londonis, kui britid ei ilmutanud erilist koostöövalmidust ja ta sai aimu Peterburi ajakirjanduse reageeringutest, taipas ta oma viga, sattus paanikasse ja hakkas etendama Aehrenthali ohvrit.272

      Ükskõik mis head ja vead Aehrenthali poliitikal olid, igatahes sai Bosnia liidendamise kriisist Balkani geopoliitika pöördepunkt. See hävitas kõik, mis oli veel järel Austria ja Venemaa valmisolekust teha Balkani küsimuste lahendamisel koostööd, sest sellest ajast alates olnuks juba palju raskem ohjeldada Balkani riikide omavahelistest konfliktidest sündinud negatiivset energiat. Seetõttu eemaldus Austriast ka selle naaber ja liitlane Itaalia kuningriik. Kahe riigi suhetes oli juba ammu olnud varjatud pingeid – itaalia vähemuse õigused Dalmaatsias ja Horvaatias-Slavoonias ning poliitiline võim Aadria merel olid kaks peamist tüliõuna –, aga liidendamiskriis õhutas tagant Itaalia kompensatsiooninõudeid ja läitis itaallaste pahameele veelgi heledama leegiga loitma. Viimastel aastatel enne sõda oli üha raskem ühitada Itaalia ja Austria eesmärke Balkani poolsaare Aadria mere rannikul.273 Sakslased esialgu anneksiooniprobleemi ei sekkunud, aga asusid peagi energiliselt Austria-Ungarit toetama, mis samuti oli kaksipidise mõjuga areng. Ootuspäraselt aitas see veenda Venemaad, et ta ei üritaks lõigata anneksioonikriisist rohkem kasu, aga pikemas perspektiivis kinnitas see nii Peterburi kui ka Londoni arvamust, et Austria on Berliini satelliit, ja sellel arusaamal oli oma ohtlik osa 1914. aasta kriisis.

      Venemaad mõjutas kriis iseäranis palju ja kaua. Kaotatud sõda Jaapanile aastail 1904–1905 tõmbas kriipsu lähema tuleviku laienemisväljavaadetele Kaug-Idas. Inglise-Vene kokkuleppega, millele 31. augustil 1907 kirjutasid alla Izvolski ja Briti suursaadik Sir Arthur Nicolson, olid määratletud Venemaa mõjupiirid Pärsias, Afganistanis ja Tiibetis. Balkani maad jäid (selleks ajaks) ainsaks piirkonnaks, kus Venemaa sai veel ajada poliitikat, millega näidata oma imperialistlikku jõudu.274 Üldsuse tugevad emotsioonid olid seotud Venemaa kui väiksemate slaavi rahvaste kaitsja rolliga, poliitikaelu määravate tegelaste mõtteid köitis aga üha rohkem küsimus, kuidas pääseda läbi Türgi väinadest. Izvolski tegevusest eksiteele viidud ja rahva šovinistlikest emotsioonidest mõjutatud Venemaa valitsus ja avalik arvamus tõlgendasid anneksiooni kui kahe riigi teineteist arvestanud suhete jõhkrat reetmist, andestamatut alandamist ja vastuvõetamatut provokatsiooni eluliselt tähtsate huvide valdkonnas. Bosnia kriisile järgnenud aastatel alustasid venelased mahukat sõjaliste investeeringute programmi, mis päästis Euroopas valla võidurelvastumise laine.СКАЧАТЬ