Название: Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks
Автор: Christopher Clark
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789985333488
isbn:
Gina jäi abikaasa juurde veel kaheksaks aastaks. Millal tema ja Hötzendorfi armulugu tegelikult algas, pole teada. Gina abikaasa Hans von Reininghaus oli igatahes enesega rahulolev sarvekandja: rikkal ärimehel oli teisigi naisi, kellega meelt lahutada, Hötzendorfi kaudu avanes aga võimalus sõlmida sõjaväega tulutoovaid varustuslepinguid. Samal ajal käis Hötzendorf armastatul külas, kui vähegi sai. Samuti kirjutas ta armastuskirju, mõnikord mitu tükki päevas. Aga kuna oli mõeldamatu saata neid oma tulevasele skandaaliga riskimata, kogus ta need albumisse pealkirjaga „Minu kannatuste päevaraamat”. Kui mõned uudistekillud välja arvata, oli teema üks ja sama: naine on tema ainus rõõm, ainult temale mõeldes suudab mees pääseda meeleheite kuristikust, mehe saatus on tema käes ja nii edasi. Ühtekokku kogunes aastail 1907–1915 üle 3000 kirja, millest mõne pikkus oli üle kuuekümne lehekülje. Gina sai albumi olemasolust teada alles pärast mehe surma.318
Oleks raske selle vahekorra tähtsust ülehinnata, oli see ju Hötzendorfi elus kesksel kohal 1907. aastast kuni sõja alguseni ning varjutas kõik muud mured, sealhulgas ka sõjalised ja poliitilised probleemid, mis jõudsid tema töölauale. See kõike muud ületav painav asjaolu võib aidata seletada mõningaid Hötzendorfi ametialase käitumise jooni: näiteks valmisolekut riskida oma töökohaga, sidudes end äärmuslike seisukohtadega, ja suhtelist ükskõiksust võimaliku paljastamise või diskrediteerimise vastu. Ta hakkas koguni nägema sõjas vahendit, millega jõuda eesmärgile Gina juures. Ainult võidukas sõjakangelane, uskus Hötzendorf, saab endale lubada ignoreerida ühiskondlikke tõkkeid ja skandaali, mille toob kaasa abielu tuntud lahutatud naisega. Kirjas Ginale ta fantaseerib, kuidas ta pöördub Balkani sõjast tagasi ehituna triumfiloorberitega, heidab ettevaatuse kõrvale ja abiellub Ginaga.319 Neil aastail Hötzendorfist tehtud fotodel näeme meest, kes on rõhutatult mehise, hoolitsetud ja noorusliku välimusega. Tema isiklike paberite hulgas, mis nüüd on hoiul Viini riigiarhiivis, leidub päevalehtedest välja lõigatud kortsudevastaste kreemide reklaame. Lühidalt öeldes oli Hötzendorf näide sellest ebakindlast ja pigem ülepingutatud euroopalikust maskuliinsusest, mis oli mitmes mõttes iseloomulik eelmise sajandi lõpule.
Hötzendorf lähenes Habsburgide monarhia geopoliitilistele raskustele samasuguse haiglasliku püsivusega, mida ta näitas üles armuelus. Isegi enne 1914. aastat Euroopas tegutsenud väejuhtide hulgas paistab ta silma oma ebahariliku agressiivsusega. Tema vastus sisuliselt igale diplomaatilisele väljakutsele oli sõda ja siin ei toimunud ajavahemikus 1906–1914 sisuliselt mitte mingit muutust. Hötzendorf soovitas korduvalt alustada ennetavat sõda Serbia, Montenegro, Venemaa, Rumeenia ja koguni Austria mitte eriti lojaalse liitlase, aga ka rivaali Itaalia vastu.320 Ta ei teinud niisugusest arvamusest kunagi saladust, vaid koguni kuulutas seda avalikult ajakirjades, nagu näiteks Militärische Rundschau, mida teati kui kindralstaabile lähedalseisvat väljaannet.321 Ta oli oma vaadete muutumatuse üle uhke ja nägi selles meheliku usaldusväärsuse ja kindlameelsuse märki. „Ma kaitsen siin seisukohta, millele olen alati ustav olnud,” oli tema lemmiklause ministritele ja ametivendadele saadetud kirjades. Pealegi eelistas ta karust, norivat ja ennastõigustavat suhtlusstiili, mis ärritas nii tema kolleege kui ka ülemusi. 1912. aastal, kui nende armulugu oli kindel tõsiasi, andis Gina Conrad von Hötzendorfile nõu, et ta võiks keisriga paremini läbi saada, kui ta räägib vanamehega leebemal toonil ja ei „kukuks kohe kaikaga vehkima”.322
Hötzendorfil oli silmapiiril palju võimalikke vaenlasi, aga kõige rohkem köitis tema mõtteid Serbia. 1907. aasta lõpul koostatud märgukirjas kutsub ta üles tungima Serbiasse ja seda annekteerima, kirjeldades seda riiki kui „alalist kasvupinnast nendele püüdlustele ja mahhinatsioonidele, mille eesmärk on lõunaslaavi alade eraldamine [keisririigist]”.323 Aastail 1908–1909, kui anneksioonikriis oli haripunktis, kutsus Hötzendorf korduvalt üles alustama ennetavat sõda Belgradi vastu. „See on kuritegu,” ütles ta Gina von Reininghausile 1909. aasta kevadel, „et mitte midagi ette ei võeta. Sõda Serbiaga võiks päästa monarhia. Juba mõne aasta pärast tuleb meil maksta selle tegematajätmise eest ränka hinda ja siis pean mina vastutama ning selle karika põhjani jooma.”324 Uuesti kutsus ta üles alustama sõda Serbia vastu 1912. ja 1913. aasta Balkani sõdade ajal. Kaheteistkümne kuu jooksul, 1. jaanuarist 1913 kuni 1. jaanuarini 1914, soovitas ta sõda Serbiaga vähemalt kakskümmend viis korda.325 Niisuguse sihiteadliku konflikti otsimise taga oli sotsiaaldarvinistlik filosoofia, mis nägi võitluses ja konkurentsis juhtpositsiooni pärast riikidevahelise poliitilise elu paratamatut ja hädavajalikku joont. Hötzendorfi maailmavaade polnud veel rassistlik (kuigi kindlasti leidus palju nooremaid Habsburgide ohvitsere, kes nägid vaimusilmas germaani ja slaavi rahvaste tulevast kokkupõrget), vaid pigem üsna kahvatu Thomas Hobbesi326 filosoofia laadis nägemus igavesest riikidevahelisest võitlusest omaenese julgeoleku nimel kõike muud ohvriks tuues.327
Kuni Balkani sõdade alguseni paistsid Hötzendorfi sõnavõtud silma rohkem tekitatud tugeva heli kui mõju tõttu. Juba tema vaadete muutumatus ise õõnestas tema usutavust tsiviiljuhtide hulgas. Keiser Franz Joseph lükkas 1908. aastal tema üleskutsed alustada Serbia vastu ennetavat sõda kindlalt tagasi. Ka Aehrenthal jäi tema argumentidele kurdiks ja suhtus kindralstaabi ülema katsetesse sekkuda poliitikasse järjest tõrksamalt. Oktoobriks 1911, kui Hötzendorf nõudis visalt sõda Itaaliaga, sai Aehrenthalil mõõt täis ja ta esitas keisrile ametliku kaebuse. Aehrenthal kirjutab, et Hötzendorf on loonud kindralstaabis sõjapartei. Kui niisugune areng jätta tõkestamata, võib see „halvata monarhia poliitilise tegevusvõime”.328 Konflikt saavutas haripunkti tormiliseks kujunenud keisri audientsi ajal 15. novembril. Lärmakast kindralstaabi ülemast tüdinud keiser Franz Joseph kutsus ta Schönbrunni ja tegi talle peapesu: „Ma keelan need lakkamatud rünnakud Aehrenthali vastu ja muud torkimised ära,” ütles ta Hötzendorfile. „Need aina korduvad etteheited seoses Itaalia ja Balkaniga on suunatud mulle. Mina olen see, kes teeb poliitikat! Minu poliitika on rahupoliitika. Kõik peavad õppima selle teadmisega elama.”329 Seda Habsburgist keisri ja tema kindralstaabi ülema kokkupõrget tasub eriti rõhutada. Niisugune konflikt oleks Hötzendorfi eelkäijate ajal olnud mõeldamatu.330 See oli märk, et Habsburgide relvajõudude juhtstruktuuride koostisosad on üksteisest eemaldumas ja omandanud osalise autonoomia, mis teeb otsustamisprotsessi oluliselt raskemaks. Laskmata end keisri etteheidetest häirida, kavatses Hötzendorf salvavalt vastata, aga Franz Joseph vallandas ta ametist enne, kui ta sai СКАЧАТЬ
317
Krahvinna Gina Conrad von Hötzendorf,
318
Lawrence Sondhaus,
319
Holger Herwig,
320
Hans Jürgen Pantenius,
321
Roberto Segre,
322
Krahvinna Conrad von Hötzendorf,
323
Conradi märgukiri 31. detsembrist 1907, tsit väljaandes Kronenbitter,
324
Krahvinna Conrad von Hötzendorf,
325
Herwig,
326
Thomas Hobbes (1588–1679) oli inglise filosoof, ühiskondliku kokkuleppe teooria rajajaid ja absolutismi teoreetikuid.
327
Conradi seisukohtadest relvakonflikti kohta vt Kronenbitter,
328
Aehrenthali märgukiri 22. oktoobrist 1911, tsit väljaandes Kronenbitter,
329
Conrad von Hötzendorf,
330
Deák,