Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhkenud põhiseaduslik kriis halvas 1905. aastal kogu keisririigi poliitikaelu.205 Teisalt väitsid Austria sakslased, et ungarlased elavad enamarenenud majandusega Austria alade arvel ja peaksid andma keisririigi jooksvatesse kuludesse suurema panuse. Konflikt oli juba süsteemi sisse programmeeritud, sest Austria-Ungari kompromiss nägi ette, et keisririigi kaks poolt peavad iga kümne aasta järel läbirääkimisi tolliliidu üle, mille alusel jagunesid nende vahel sissetulekud ja maksukoormus. Ungarlaste nõudmised suurenesid tolliliidu iga uuendamise puhul.206 Pealegi polnud Austria-Ungari kompromissil midagi pakkuda teiste rahvusvähemuste poliitilisele eliidile, kes seati sisuliselt kahe isandrahvuse eestkoste alla. Esimene Ungari peaminister pärast kompromissi sõlmimist Gyula Andrássy väljendas täpselt kokkuleppe olemust, kui ütles oma Austria ametivennale: „Vaadake teie oma slaavlaste järele ja küll meie vaatame omade järele.”207 Viimaseid sõjaeelseid kümnendeid iseloomustas keisririigi üheteistkümne ametliku rahvuse – sakslased, ungarlased, tšehhid, slovakid, sloveenid, horvaadid, serblased, rumeenlased, russiinid (ruteenid), poolakad ja itaallased – üha ägenev võitlus oma rahvuslike õiguste eest.

      Keisririigi kaks osa reageerisid sellele võitlusele erinevalt. Ungarlased püüdsid rahvusprobleemide puhul käituda peamiselt niiviisi, et tegid näo, nagu poleks neid olemaski. Valimisõigusega kodanikke oli kõigest 6 protsenti kuningriigi rahvastikust, sest valimisõigus oli seotud varandusliku tsensusega, mis eelistas ungarlasi, kes moodustasid suurema osa jõukamast kihist. Tagajärg oli, et ehkki ungarlastest saadikud esindasid kõigest 48,1 protsenti kogu elanikkonnast, said nad endale üle 90 protsendi saadikukohtadest. Transilvaania 3 miljonit rumeenlast, suurim kuningriigi vähemusrahvus (15,4 protsenti elanikkonnast), sai aga rohkem kui 400-kohalises parlamendis kõigest viis kohta.208 Pealegi alustas Ungari valitsus 1870. aastate lõpul agressiivset nn madjariseerimise kampaaniat. Haridusseadus kohustas ungari keelt kasutama kõikides riiklikes ja kiriklikes koolides ning isegi lasteaedades. Õpetajatelt nõuti ladusat ungari keele oskust ja nad võidi vallandada, kui leiti olevat „[Ungari] riigile vaenulikud”. Keeleliste õiguste piiramist rõhutasid veel rohkem karmid meetmed, mida rakendati rahvusvähemuste aktivistide vastu.209 Vojvodina serblased kuningriigi lõunaosas, slovakid põhjapoolsetes maakondades ja rumeenlased Transilvaania suurvürstkonnas210 püüdsid rahvusvähemuste huvides koostööd teha, aga see ei andnud erilisi tulemusi, sest neil oli kokku liiga vähe saadikuid.

      Tsisleitaanias seevastu jändasid üksteisele järgnevad valitsused lõputult vähemusrahvuste nõudmistele vastava süsteemi kallal. 1882. ja 1907. aasta valimisreformid (kui kehtestati sisuliselt üldine valimisõigus meestele) ühtlustasid mõnevõrra poliitilist mänguväljakut. Paraku need demokraatlikud meetmed üksnes suurendasid rahvuslike konfliktide võimalust, seda iseäranis eriti tundlikus küsimuses, missugust keelt tuleb kasutada koolides, kohtutes ja riigiasutustes.

      Kõige rohkem tõusid eri rahvuste huvidest põhjustatud hõõrumised esile just Tsisleitaania parlamendis, mis tuli 1883. aastal kokku kaunis uusklassitsistlikus hoones Viini Ringstrassel. Selles 516-kohalises Euroopa suurimas seadusandlikus kogus põimus üldtuntud parteipoliitiline ideoloogiliselt kirju pilt rahvuslikke huve esindavate kõikvõimalike rühmitiste segapudruga. Rohkem kui kolmekümne pärast 1907. aasta valimisi parlamenti pääsenud partei esindajate hulgas oli näiteks 28 tšehhi agraarparteilast, 18 noortšehhi (rahvusradikaali), 17 tšehhi konservatiivi, 7 vanatšehhi (mõõdukat rahvuslast), 2 saadikut tšehhi progressiivsest parteist (realistliku suuna esindajat), üks nn metsik (sõltumatu) ja 9 tšehhi rahvussotsialisti. Poolakad, sakslased, itaallased ning koguni sloveenid ja russiinid olid ideoloogiliste eelistuste alusel samuti lõhenenud.

      Kuna Tsisleitaanias (erinevalt Ungarist) ei olnud ühtki ametlikku keelt, ei olnud ka parlamendi töös ühtset ametlikku keelt. Lubatud oli rääkida nii saksa, tšehhi, poola, russiini, horvaadi, serbia, sloveeni, itaalia, rumeenia kui ka vene keeles. Ei olnud aga ühtki tõlki ega mingeid vahendeid, et salvestada või vahendada kõnesid, mis polnud saksa keeles, kui just kõnealune saadik ise ei esitanud parlamendile oma kõne tõlgitud teksti. Nii oli isegi kõige tähtsusetumate fraktsioonide saadikutel võimalik neile vastumeelseid initsiatiive blokeerida, pidades pikki kõnesid keeles, millest ainult käputäis nende kolleege aru sai. Kas nad räägivad tõepoolest kõne all oleva algatusega seotud probleemidest või loevad oma keeles lihtsalt ette mõnd pikka poeemi, oli raske selgeks teha. Tšehhid olid eriti tuntud oma eriskummaliste obstruktsioonivõtete poolest.211 Tsisleitaania parlament kujunes tuntud turismiatraktsiooniks, seda eriti talvel, kui Viini meelelahutuse otsijad täitsid külaliste rõdud pilgeni. Erinevalt linna teatritest ja ooperimajadest, märkis üks Berliini ajakirjanik pahaselt, oli sissepääs parlamendi istungitele vaba.212

      Konfliktid rahvuslikul pinnal läksid nii ägedaks, et arvukad parlamentaarsed kriisid halvasid aastail 1912–1914 monarhia seadusandliku elu täielikult: Böömimaa maapäev oli 1913. aastaks juba nii tõrksaks muutunud, et Austria peaminister krahv Karl von Stürgkh saatis selle laiali ja pani selle asemel ametisse provintsi haldava keiserliku komisjoni. Tšehhide protestid selle sammu vastu surusid Tsisleitaania parlamendi märtsis 1914 põlvili. 16. märtsil saatis Stürgkh sellegi kogu laiali ja selle tegevus oli ikka veel peatatud, kui Austria-Ungari kuulutas juulis Serbiale sõja, nii et sõja puhkedes kehtis Tsisleitaanias sisuliselt valitsuse absoluutne võim. Olukord polnud palju parem Ungariski: 1912. aastal, pärast Zagrebis ja teistes lõunaslaavi linnades toimunud protestimeeleavaldusi ebapopulaarse asehalduri vastu saadeti Horvaatia maapäev laiali ja peatati põhiseadus; Budapestis aga sündis viimastel sõjaeelsetel aastatel parlamentaarne absolutism, mille peamine eesmärk oli kaitsta ungarlaste hegemooniat nii vähemusrahvusi esindava opositsiooni rünnakute kui ka valimisseaduse muutmist taotlevate nõudmiste eest.213

      Niisugused silmatorkavad märgid riigi häiritud tegevusvõimest justkui toetavad seisukohta, et Austria-Ungari riigikord oli surmahaige ja selle kadumine poliitiliselt kaardilt oli kõigest aja küsimus: sellekohaste väidetega tulid välja vaenulikult häälestatud kaasaegsed, kes kinnitasid, et keisririigi katsed viimastel sõjaeelsetel aastatel oma terviklikkust kaitsta olevat olnud mõnes mõttes ebaseaduslikud.214 Tegelikult ei ulatunud Austria-Ungari poliitiliste rahutuste juured nii sügavale, kui pealtnäha tundus. Ajuti oli muidugi rahvustevahelisi konflikte – näiteks rahutused Ljubljanas 1908. aastal või perioodiliselt korduvad tšehhide ja sakslaste löömingud Prahas –, aga need ei olnud kunagi ligilähedaseltki võrreldavad selle vägivallaga, mida nähti toonases Vene keisririigis või siis 20. sajandil Belfastis. Mis puutub Tsisleitaania parlamendis toimuvasse, siis see oli krooniline haigus, mitte ajutine tervisehäire. Valitsuse tegevust oli alati võimalik ajutiselt jätkata vastavalt 1867. aastal vastu võetud põhiseaduse erakorralist olukorda käsitleva 14. paragrahvi alusel. Pealegi taandasid mõnedki poliitilised konfliktid üksteist mingil määral vastastikku. Sotsialistide, liberaalide, kirikutegelastest konservatiivide ja teiste poliitiliste rühmitiste konfliktid olid pärast 1907. aastat monarhia Austria-poolsele osale vaata et õnnistuseks, sest need ületasid rahvuslike leeride piire ja vähendasid seega rahvusluse kui poliitilise põhimõtte mainet. Tasakaalustada keerukat eriilmeliste jõudude kogumit ja säilitada töövõimeline enamus oli keerukas ülesanne, mis nõudis taktitunnet, paindlikkust ja strateegilist mõtlemist, aga kolme viimase enne 1914. aastat võimul olnud Austria peaministri Becki, Bienerthi ja Stürgkhi215 karjäär näitab – hoolimata aeg-ajalt süsteemi tabanud tõrgetest –, et see oli siiski võimalik.216

      Habsburgide valdused tegid viimasel sõjaeelsel kümnendil läbi suure majandusarengu, millega kaasnes üldine jõukuse kasv: oluline erinevus võrreldes tolleaegse Osmanite riigiga, aga ka teise klassikalise näitega kokkuvarisevast СКАЧАТЬ