Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhtkonnale – muret see, kuidas ühendusega Ujedinjenje ili smrt! seotud võrgustikud võivad reageerida sammule, milles nad kindlasti näevad suurt reetmist.195 Ta võis loota, et atentaadikatse Sarajevos ebaõnnestub. Kõige tähtsam oli kindlasti see, et ta oli täiesti teadlik, kui sügavale on riigi struktuuridesse ja üldse selle ajaloolisse eksistentsi tunginud irredentistlikud võrgustikud. Pašić ei tarvitsenud sellega küll rahul olla, aga ta ei saanud seda eitada. Tõesti, ohtlik oleks olnud isegi avalikult tunnistada nende jõudude olemasolu. Asi polnud üksnes Serbia rahvuslikus ühtsuses, mis oli alati sõltunud riiklike agentuuride koostööst vabatahtlike võrgustikega, mis olid suutelised levima naaberriikidesse. See puudutas ka tulevikku. Serbia oli vajanud rahvuslikke võrgustikke minevikus ja nagu Pašić hästi teadis, vajas neid ka tulevikus, kui on käes aeg, et võita Bosnia ja Hertsegoviina Serbiale tagasi.

      Kõik, mida me sellest kavalast ja huvitavast mehest teame, näitab selgesti: ta sai täiesti aru, et Serbia vajab rahu, kui tahab pärast Balkani sõdade verevalamisi oma jõu taastada. Äsja liidetud alade integreerimine – mis iseenesest oli vägivaldne ja traumaatiline protsess – oli alles alanud. Silmapiiril terendasid valimised.196 Kõige osavamatele poliitikutele on aga iseloomulik, et nad on suutelised olukorrast sõltuvalt põhjendama oma samme üheaegselt eri argumentidega. Pašić tahtis rahu, aga ta oli samuti arvamusel – mida ta kunagi ei varjanudki –, et Serbia laienemise viimast ajaloolist faasi ei õnnestu väga tõenäoliselt ilma sõjata lõpule viia. Ainult üleeuroopaline konflikt, mis seob suurriigid, võimaldaks kõrvaldada Serbia „taasühendamise” teel olevad suured takistused.

      Võib-olla olid Pašićil meeles Briti välisministri alalise abiministri Charles Hardinge’i ettevaatusele kutsuvad sõnad, mis ta ütles Serbia saadikule Grujićile Londonis 1908.–1909. aasta anneksioonikriisi ajal. Hardinge oli hoiatanud saadikut 1909. aasta jaanuaris, et Venemaa ja Antandi riikide abi on loota ainult siis, kui Austria-Ungari tungib Serbiale kallale, kui aga Serbia ise haarab initsiatiivi, ei tule abi kõne allagi.197 Et Pašić võis eelöeldut silmas pidada, lubab arvata 1914. aasta varakevadel aset leidnud Serbia peaministri ja Vene tsaari kõnelus, kus Pašić veenis tsaari, et vajab Austria-Ungari kallaletungi korral Venemaa abi.198 Muidugi ei läheks niisugune stsenaarium läbi, kui maailm tõlgendab atentaadivandenõu Serbia-poolse agressiooniaktina, aga Pašić oli kindel, et austerlased ei suuda tõestada atentaadi (kui see peaks õnnestuma) ja Serbia valitsuse seotust, sest tema enda arvamust mööda mingeid niisuguseid sidemeid polnudki.199 Austria-Ungari kallaletung peaks seetõttu kaasa tooma Venemaa ja tema liitlaste abi ning Serbia ei jää üksi.200 Pašići silmis polnud eeskätt tegu Venemaa sõprustunnetega Serbia vastu, vaid Venemaa Balkani-poliitika vajadustest tulenevate loogiliste järeldustega.201 Pašići oletatav usk niisugusesse mehhanismi oli nii tugev, et koguni Pijemont pidas tema „suurt usku Venemaasse” naeruväärseks.202 Juuni keskpaiku teatas Serbia saadik Peterburist Pašićile, et Venemaa on oma idapiiril teinud ümberkorraldusi eesmärgiga paigutada palju suurem väekontingent positsioonidele „pealetungiks läänes”, mis võis niisugust mõtteviisi kinnitada.203

      Sellega ei taheta öelda, nagu oleks Pašić teadlikult otsinud ulatuslikumat konflikti või nagu oleks mõte provotseerida Austriat ründama tema käitumist otseselt mõjutanud. Aga aimus, et sõda võib olla just see Serbia omariikluse seisukohalt hädavajalik ajalooline tegur, võis teda mõjutada, kui avanes võimalus peatada salamõrvarid enne, kui on liiga hilja. Niisugused mõtted ja stsenaariumid pidid liikuma tema peas, kui ta kaalus – raskepärase aeglusega – võimalusi, kuidas toimida Sarajevo vandenõust rääkiva uudise valgusel.

      Serbia ajaloo pärand ja iseäranis kuningriigi areng alates 1903. aastast mõjutas Belgradi 1914. aasta suvel olulisel määral. Tegu oli ikkagi ebaküpse ja hapra demokraatiaga, kus tsiviilisikutest otsustajad olid kaitseseisundis: pärast 1903. aasta kuningatapmist tekkinud sõjaväelastele toetuvate põrandaaluste võrgustike ja parlamendis enamuses oleva radikaalse partei juhtide võimuvõitlus oli veel pooleli. Pärast kaht Balkani sõda tugevnenud irredentistlikud meeleolud said nüüd veelgi rohkem hoogu. Kuna riigiorganid ja mitteametlikud irredentistlikud ühendused olid nii kodumaal kui ka piiri taga omavahel tihedasti läbi põimunud, tegi see mõttetuks katsed viimaste tegevust piirata. Niisugused poliitilise kultuuri iseärasused tähendasid tugevat survet riigijuhtidele, aga need olid väga suureks koormaks ka suhetes Austria-Ungari keisririigiga. „Igaühel, kes ise pole serblane,” on mõnda aega Berliinis Serbia saadikuna töötanud Miloš Bogičević hiljem öelnud, „on raske leida teed erisuguste rahvuslike organisatsioonide vahel, sest kõigi nende eesmärk on teha teoks Suur-Serbia ideaal”.204 Niisugune kõnealuste liikumiste läbipaistmatus ja nende suhete ebamäärasus riigiasutustega tegi irredentismi ametlike ja mitteametlike vormide sasipuntra lahtiharutamise sisuliselt võimatuks isegi Belgradi olukorda hästi tundvale kogenud välisvaatlejale. Seegi osutus juulis 1914 tülikaks koormaks.

      Nikola Pašići seisukohast pidid selle aasta suvel kuhjuvad raskused – rahanduslik ja sõjaline kurnatus pärast kaht rasket sõda, sõjaväelise putši oht äsja lisandunud aladel, suutmatus nurjata vandenõu võimsa ja halastamatu naabri vastu – tunduma lausa talumatud. Aga mees, kes pidi selle keerulise ja ebastabiilse ühiskonna juhtima läbi 1914. aasta 28. juuni sündmuste järel puhkenud kriisi, oli ise sealse poliitilise kultuuri sünnitis: salatsev, koguni salakaval ja ettevaatlik kuni täieliku tegevusetuseni. Nimetatud jooned oli Pašić omandanud, osaledes Serbia avalikus elus rohkem kui kolmekümne aasta jooksul. Need aitasid tal Belgradi tormilises poliitikaelus ellu jääda. Aga need olid ohtlikult sobimatud kriisiolukorda, mis haaras Serbia pärast seda, kui terroristid Sarajevos oma kavatsuse teoks tegid.

      2. peatükk

      Väärtusteta impeerium

      KONFLIKT JA TASAKAAL

      Kaks sõjalist katastroofi määrasid Habsburgide impeeriumi käekäigu selle olemasolu viimase poolsajandi jooksul. Solferino lahingus 1859. aastal saavutasid Prantsuse ja Piemonte väed võidu Austria 100 000-mehelise armee üle, avades sellega tee uuele Itaalia rahvusriigile. Königgrätzi all 1866. aastal purustasid preislased aga Austria 240 000-mehelise armee, mille tagajärjel impeerium jäeti kõrvale tekkivast Saksa rahvusriigist. Nende kahe vapustuse koosmõju muutis oluliselt elu Austria aladel.

      Sõjalisest lüüasaamisest saadud šoki mõjul teisenes neoabsolutistlik Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. 1867. aastal tehtud kompromissi tulemusena jagati võim kahe tooniandva rahvuse, sakslaste (läänes) ja ungarlaste (idas) vahel. Tulemuseks oli ainulaadne riigikord, otsekui kahe rebuga muna, kus Ungari kuningriik ja Austria alad, mida sageli nimetati Tsisleitaaniaks (mis tähendab „maa teisel pool Leitha jõge”), elasid külg külje kõrval Habsburgide kaksikmonarhia poolläbipaistvas kestas. Mõlemal omaette osal oli oma parlament, aga polnud ühist peaministrit ega ühist valitsust. Ainult välissuhted, riigikaitse ja riigikaitsega seotud rahandusasjad allusid nn ühisministritele, kes vastutasid otse keisri ees. Keisririigi kui terviku huvidesse puutuvaid küsimusi ei saanud arutada parlamendi ühisistungil, sest see oleks jätnud mulje, nagu oleks Ungari kuningriik mingi suurema impeeriumilaadse üksuse alluv osa. Selle asemel vahetasid arvamusi nn delegatsioonid, ehk kumbagi parlamenti esindavad kolmekümneliikmelised saadikurühmad, mis kohtusid vaheldumisi Viinis ja Budapestis.

      Dualistlikul kompromissil oli toona palju vastaseid ja on sellest ajast saadik olnud palju kriitikuid. Madjari äärmuslike rahvuslaste meelest tähendas see nende mahamüümist, mille tagajärjel ungarlased jäeti ilma täielikust rahvuslikust sõltumatusest, millele neil oli täielik õigus. Nii mõnigi väitis, СКАЧАТЬ