Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõttu, sest nood nõudsid endale õigust politseitegevuseks piiril. Lühidalt, kõiges on süüdi tsiviilvõimud, kes püüdsid sekkuda tundlikesse sõjalistesse operatsioonidesse, millest nad mitte midagi ei taibanud.186 See vastus saadeti Serbia kindralstaabi ülemale Putnikule, kes tegi sellest kokkuvõtte ja saatis 23. juunil oma allkirjaga sõjaministrile. Tsiviilvõimu ja sõjaväe juhtkonda, kuhu Must Käsi oli kindlalt sisse imbunud, eraldav lõhe ulatus nüüd Drina äärest Belgradi ministeeriumini.

      Apise ja kindralstaabi ülema vastuse resoluutsest toonist ärevile aetud Pašić võttis 24. juunil ette järgmise sammu, andes käsu korraldada piirivalve tegevuse uurimiseks põhjalik juurdlus. Ta olevat saanud „paljudest allikatest” teada, kirjutab ta ülisalajases kirjas sõjaministrile, et ohvitserid tegelevad asjadega, mis pole üksnes ohtlikud, vaid reetlikud, „sest selle eesmärk on Serbia ja Austria-Ungari konflikt”.

      Kui kõik meie liitlased ja Serbia sõbrad teaks, millega meie ohvitserid ja seersandid tegelevad, ei jätaks nad meid lihtsalt maha, vaid asuks Austria-Ungari poolele ning lubaks sellel karistada oma rahutut ja truudusetut naabrit, kes valmistab ette rahutusi ja atentaate Austria-Ungari territooriumil. Serbia elulised huvid panevad talle kohustuse olla teadlik kõigest, mis võiks provotseerida relvakokkupõrke Austria-Ungariga ajal, kui rahu on hädavajalik meile endile, et kosuda ja valmistuda tulevikus ees seisvateks sündmusteks.187

      Kiri lõpeb käsuga alustada „põhjalikku juurdlust” eesmärgiga teha täpselt kindlaks, kui palju ohvitsere on niisuguses „järelemõtlematus ja hoolimatus” tegevuses süüdi, et ebaseaduslikud grupid „välja juurida ja maha suruda”.

      Sisuliselt tähendas see talliukse lukustamist pärast seda, kui hobune on juba plehku pannud, sest meie noorukid olid juba mai lõpul üle piiri läinud. Üle kahe nädala oli möödunud ajast, kui Pašić püüdis piiri sulgeda, ja peaaegu neli nädalat sellest, kui ta otsustas alustada juurdlust paljastamaks vandenõu korraldajad. On raske täpselt tuvastada, mispärast peaminister nii aeglaselt tegutses, kui oli vandenõust teada saanud. Ta pidi teadma, et piirivalvele antud korraldused jäävad täitmata, kuna paljud piirivalvurid kuulusid organisatsiooni Ujedinjenje ili smrt!. Võib-olla kartis ta vastuollu minna oma mõjuvõimsa vastase Apisega. Torkab silma, et hoolimata üleskutsetest korraldada „põhjalik juurdlus”, jäi Apis kogu kriisi ajaks Serbia sõjaväeluure juhiks: teda ei vallandatud ega kõrvaldatud ajutiselt ametist isegi mitte juurdluse ajaks. Seoses sellega tuleb meenutada seda äärmiselt teravat poliitilist kriisi, mis oli Serbia 1914. aasta mais halvanud. Pašić jäi puhkenud võitluses peale, aga väga napilt ja ainult tänu kahe Serbias kõige suurema mõjuvõimuga suurriigi suursaadikute abile. Seetõttu on põhjust kahelda, kas ta oleks saanud Apise tegevust lõpetada, isegi kui ta oleks seda tahtnud teha. Võib-olla kartis Pašić koguni, et avaliku konfrontatsiooni puhul võib ta ise ärgitada Musta Käe agente endale atentaati tegema, ehkki see tundub vähetõenäoline, kui pidada silmas tõsiasja, et ta oli maikriisi juba tervena üle elanud. Teisalt tasub meenutada, et kõigest hoolimata oli Serbia peaminister riigi kõige mõjuvõimsam mees ja massipartei eesotsas seisev äärmiselt osav poliitik, kelle esindajad olid ülekaalus riigi seadusandlikus organis. Tõenäolisem on, et Pašić valis Serbia poliitikaelu vapustanud aastate jooksul omandatud taktika: hoia end küüru, ära kõiguta paati, las konfliktid lahenevad ise, oota, kuni torm möödub.

      Sellegipoolest oli Pašićil veel käes üks tähtis kaart: ta oleks võinud ise millegagi riskimata vandenõu nurjata, hoiatades vargsi Viini vandenõu eest tappa ertshertsog. Küsimuse ümber, kas niisugune hoiatus tehti, käivad tulised vaidlused. Tõendeid selle kohta on eriti vähe, sest tagantjärele polnud mitte kellegi huvides tunnistada, et niisugune ametlik hoiatus tehti või saadi. 7. juulil 1914 Ungari ajalehele Az Est antud intervjuus eitas Pašić ise sõnaselgelt, nagu oleks ta püüdnud Viini hoiatada.188 Vaevalt ta kuidagi teisiti olekski saanud talitada, sest tunnistades teadmist vandenõust, oleks ta andnud võimaluse süüdistada ennast ja oma kaaslasi selles osalemises. Serbia tegevuse õigustajad järgisid sõjajärgsetel aastatel sama joont, sest nende väited, mille kohaselt Belgrad on vaba igasugusest kaassüüst sõja puhkemises, rajanevad just teesil, et Serbia valitsus polnud mingist vandenõust teadlik. Niisama vähetõenäoliselt soovisid ka Austria võimud tunnistada saadud hoiatust, sest siis oleks tõusnud küsimus, mispärast ei võetud troonipärija julgeoleku tagamiseks tarvitusele paremaid meetmeid: 2. juulil avaldas poolametlik Viini ajaleht Fremdenblatt avalduse, mis kinnitab, et kuuldused, nagu oleks Austria välisministeerium saanud hoiatuse ähvardava vägivallateo kohta, ei vasta tõele.189

      Sellegipoolest leidub tugevaid tõendeid, et mingisugune hoiatus siiski tehti. Kõige kindlam allikas on siin Prantsusmaa asevälisminister Abel Ferry, kes kirjutas oma päevikus 1. juulil, et võttis just vastu Serbia saadiku Pariisis Milenko Vesnići, kes oli tema vana sõber. Jutuajamise käigus öelnud Vesnić muuhulgas, et Serbia valitsus oli „hoiatanud Austria valitsust, et on saanud haisu ninna vandenõust”.190 Nende hulgas, kes seda kinnitasid, oli Serbia sõjaväeatašee Viinis, kes rääkis 1915. aastal Itaalia ajaloolasele Magrinile, et Pašić saatis Serbia esindusse Viinis telegrammi, kus väidetakse: „Tänu informatsioonilekkele on Serbia valitsusel põhjust kahtlustada, et seoses ertshertsogi külaskäiguga Bosniasse on tema elu vastu algatatud vandenõu” ja et Austria-Ungari valitsusel soovitatakse külaskäik edasi lükata.191

      Mälestuste ja kolmandate isikute tunnistuste alusel on võimalik taastada Serbia saadiku Viinis Jovan Jovanovići edasised sammud. Ta kohtus 21. juuni keskpäeval Austria-Ungari rahandusministri Leon Bilińskiga, et hoiatada Austria valitsust võimalike tagajärgede eest, kui ertshertsog peaks Bosniat külastama. Hoiatus tehti aga väga ebamäärases sõnastuses. Troonipärija külaskäiku Kosovo lahingu kaotuse aastapäeval, väitis Jovanović, võetakse kindlasti kui provokatsiooni. Austria-Ungari sõjaväes teenivate noorte serblaste hulgas „võib leiduda üks, kes laeb oma püssi või revolvri paukpadruni asemel lahingupadruniga …” Biliński, kellele see ettekuulutus muljet ei avaldanud, „ei pööranud sõnumile erilist tähelepanu” ja vastas kõigest: „Loodame, et midagi ei juhtu.”192 Hilisematel aastatel polnud Biliński nõus rääkima sellest episoodist ajakirjanike ega ajaloolastega, väites, et need lähiajaloo sünged hetked peaks vajuma unustusehõlma. On selge, et toona ei võtnud ta seda hoiatust tõsiselt: see oli esitatud nii üldsõnaliselt, et selles võis koguni näha lihtsalt hirmutamist, Serbia saadiku lubamatut katset sekkuda monarhia siseasjadesse, tehes ebamääraseid ähvardusi riigi kõige kõrgemate aukandjate vastu. Seega ei näinud Biliński mingit põhjust edastada sõnum Austria välisministrile krahv Berchtoldile.

      Ühesõnaga, mingisugune hoiatus küll anti, aga mitte niisugune, mis oleks olnud olukorraga kooskõlas. Tagantjärele vaadates jätab see mulje pettemanöövrist. Jovanović oleks võinud teha konkreetsema ja otsekohesema hoiatuse, andes austerlastele täpsemat informatsiooni. Samuti oleks Pašić võinud teavitada austerlasi ohust otseselt, mitte Jovanovići vahendusel. Ta oleks pidanud algatama tõelise juurdluse vandenõu asjus ja riskima pigem oma ametikohaga, mitte aga ohustama rahu ja oma riigi julgeolekut. Aga nagu alati, oli siin piiranguid ja komplikatsioone. Nii polnud Jovanović üksnes Serbia diplomaatiatalituse liige, vaid ka Pan-Serbia liikumise tuntud aktivist, kes oli teinud ultranatsionalistile omast klassikalist karjääri. Oli ta ju endine comitatji, kes õhutas pärast Bosnia annekteerimist 1908. aastal seal rahutusi ja räägiti koguni, et juhtis sissijõuke. Samuti oli ta 1914. aasta suvel juhtumisi Musta Käe kandidaat välisministri kohale, juhuks kui Pašići valitsus võimult tõrjutakse.193 Tegelikult oli saadiku Pan-Serbia meelsus lausa kurikuulus ja nii oli Viin vihjanud Belgradile, et poleks paha, kui ta vahetataks välja mõne vähemvaenuliku tegelase vastu. See ongi üks põhjusi, mispärast Jovanović otsustas minna Biliński, mitte aga krahv Berchtoldi СКАЧАТЬ