Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui see sinna tuleb.”175 Poisikeselikule suurustamistungile järele andes (oldi ju nüüd teisel pool Drinat ja kodupinnal) lõi ka Princip kaasa, vehkides oma revolvriga ja seletades võõrustajatele, kuidas pommid töötavad. Selle rumaluse tõttu pidi Kerovići pere – kirjaoskamatud ja apoliitilised inimesed, kes taipasid üsna ähmaselt, mida noorukid kavatsevad teha – maksma kohutavat hinda. Nedjo Kerović, kes viis poisid vankriga Tuzlasse, tunnistati hiljem süüdi riigireetmises ja mõrvale kaasaaitamises ja mõisteti surma (asendati kahekümne aastaga vangistuses). Tema isa Mitar mõisteti eluks ajaks vangi. Nende tunnistused kohtus oktoobris 1914 pakkusid mõningaid väheseid sünge huumori hetki atentaadi korraldajate protsessil. Kui kohtu eesistuja küsis Nedjo Kerovićilt tema vanust, vastas too, kes oli ise viie lapse isa, et ei tea täpselt, seda tuleks küsida tema isalt. Kui Kerović vanemalt küsiti, kui palju ta jõi tol õhtul, kui poisid saabusid, vastas mees: „Juues ma selle üle arvet ei pea, joon lihtsalt nii palju kui saab.”176

      Sarajevos liitus poistega teine neljameheline salk, mille oli värvanud Bosnia serblane ja Musta Käe liige Danilo Ilić. Oma kahekümne kolme eluaastaga oli Ilić neist kõigist vanim. Ta oli omandanud Austrias kooliõpetaja kutse, aga pärast haigestumist tööst loobunud. Ta oli Noor-Bosnia liige ja Žerajići imetleja Gaćinovići lähedane sõber. Nagu teisedki, oli ka Ilić elanud 1913. aastal Belgradis, kus käis samuti kohvikutes, värvati Musta Käe ridadesse ja võitis Apise usalduse, enne kui pöördus märtsis 1914 tagasi Sarajevosse, kus töötas kohalikus ajalehes korrektori ja toimetajana.

      Esimesena värbas Ilić salamõrtsukate hulka vasakpoolsete revolutsiooniliste vaadetega muslimist puusepa Muhamed Mehmedbašići Hertsegoviinast. Mehed olid juba vanad tuttavad. Jaanuaris 1914 olid nad Prantsusmaal kohtunud Voja Tankosićiga ja kavandanud Potioreki tapmise. Plaan kukkus läbi. Rongiga koduteel olles läks Mehmedbašić vormis politseinikke nähes paanikasse ja saatis oma mürgipudeli tualetipotist alla (pistoda, mis tuli mürgi sisse kasta, viskas ta aknast välja). Kaks ülejäänud Sarajevost värvatud meest olid kaheksateistkümneaastane hiilgavate võimetega keskkooliõpilane Cvijetko Popović ja poisid Kerovićide majja juhatanud noore kooliõpetaja vend Vaso Čubrilović. Oma seitsmeteistkümne eluaastaga oli kooli vastu mässu tõstnud Čubrilović kogu seltskonnast noorim. Ta polnud enne rakukese moodustamist kunagi Ilićiga kohtunud ja need kaks kohalikku noorukit kohtusid Principi, Mehmedbašići, Čabrinovići ja Grabežiga alles pärast atentaati.177

      Ilići viis valida kaaslasi – ühe saamatus riskantsete ülesannete täitmisel oli juba tõestust leidnud ja kaks ülejäänut olid täiesti kogenematud koolipoisid – näib esialgu üsna pentsik, aga selles meeletuses oli ka teatud mõte. Sarajevo teise salga tegelik eesmärk oli peita vandenõu jäljed. Selles mõttes oli Mehmedbašić hea valik, sest ta oli küll asjatundmatu, aga valmis tapatööks ja sellega kasulik varujõud Belgradi salgale, ning ta polnud serblane. Võis arvata (teoreetiliselt), et Musta Käe liikmetena võtavad nad ise endalt elu või vähemalt peavad pärast juhtunut suu kinni. Sarajevo poisid ei saanud aga anda mingeid tunnistusi sellel lihtsal põhjusel, et nad ei teadnud vandenõu laiemast taustast midagi. Seega pidi jääma mulje, et tegu on puhtal kujul kohaliku ettevõtmisega, millega Belgradil pole mingit pistmist.

      NIKOLA PAŠIĆ REAGEERIB

      Kui palju teadis Nikola Pašić vandenõust, mille eesmärk oli tappa Franz Ferdinand, ja mida ta võttis ette, et seda takistada? On samahästi kui kindel, et Pašić oli sellest kavatsusest mingil määral teadlik. Seda näitavad mitu vihjet, aga kõige ilmekam neist on Pašići valitsuse haridusministri Ljuba Jovanovići tunnistus. Jovanović meenutab (1924. aastal avaldatud, aga tõenäoliselt palju varem kirja pandud mälestuste katkendis), et Pašić oli „mai lõpul või juuni alguses” öelnud Serbia valitsuskabinetis, et „on inimesi, kes kavatsevad minna Sarajevosse ja tappa Franz Ferdinandi”. Kogu kabinet, kaasa arvatud Pašić, jõudis üksmeelele, et peaminister peaks andma piirivalvele korralduse rakendada piki Drina jõge meetmeid, et nende piirist ületulekut takistada.178 Teised dokumendid ja muud infokillud, mis on tuletatud Pašići enda kummalisest ja arusaamatust käitumisest pärast 1918. aastat, kinnitavad veelgi, et Pašić oli vandenõust teadlik.179 Aga kuidas sai ta sellest teada? Arvatavasti polnud tema informaator – ehkki see oletus rajaneb kaudsetel tõenditel – keegi muu, kui Serbia raudtee töötaja ja Musta Käe agent Milan Ciganović, kes tõenäoliselt oli peaministri enda isiklik agent, kelle ülesanne oli hoida silm peal salaühingute tegevusel. Kui see oli nii, siis olid Pašići käsutuses üksikasjalikud ja ajaliselt täpsed andmed mitte üksnes vandenõu, vaid ka selle taga olevate isikute ja organisatsiooni kohta.180

      Kolmest Sarajevosse suundunud ja mai lõpul Bosniasse jõudnud salamõrvarist pole Serbia ametlikes dokumentides sõna otseses mõttes vähimatki jälge. Igal juhul polnud nemad ainsad, kes 1914. aasta suvel relvi salaja üle piiri toimetasid. Serbia piirivalvevõimude ettekanded juuni esimesest poolest annavad tunnistust aktiivsest salajasest liikumisest üle piiri. 4. juunil teavitab Podrinje ringkonnaülem Šabacist siseminister Protićit piirivalves teenivate ohvitseride kavast „toimetada üle piiri teatud kogus pomme ja relvi, kasutades selleks mõningaid meie inimesi Bosnias”. Ringkonnaülem oli kavatsenud relvad konfiskeerida, aga kuna need olid juba Bosnia poolel kohvris, kartis ta, et katse seda tagasi saada võib tuua kaasa süüdistusi või kahjustada piirivalve teisi operatsioone. Edasine uurimine paljastas, et agent, kes pidi relvad Bosnias vastu võtma, polnud keegi muu kui Rade Malobabić.181

      Kõige toimuva puhul polnud ärevusttekitav see, nagu kurtis üks kohalik ametimees, et kogu kõnealune tegevus käis asjakohaste tsiviilvõimude teadmata, vaid „avalikult ja päise päeva ajal”. Ja kuna kõike seda tegid riigiametnikud, võis kergesti jääda mulje, „et meie oleme niisuguse tegevusega nõus”. Pašić ja siseminister Protić mõistsid selle tähtsust. Kui Pašić oli tol ajal tõepoolest vandenõust teadlik, peab arvama, et ta tegi kõikvõimaliku välistamaks igasuguseid asjaolusid, mille tõttu võiks Belgradi valitsust süüdistada. 10. juunil said piiriäärsete ringkondade tsiviilvõimud tõepoolest sõnumi, et „igasugust niisugust tegevust tuleb takistada”.182

      Kas asjasse puutuvate alade tsiviiljuhtidel oli mingeid võimalusi keelata piirivalvel kõnealune tegevus, on juba iseasi. Kui piirivalveseersant Raiko Stepanović, kes oli toimetanud salaja üle piiri relvi ja pomme täis kohvri, kutsuti ringkonnaülema juurde oma tegudest aru andma, ei läinud ta lihtsalt kohale.183 Pärast valitsuse istungit juuni keskpaiku saadeti tsiviilvõimudele korraldus, mis nõudis relvade ja inimeste illegaalse Bosniasse toimetamise asjus ametlikku juurdlust, ning 16. juunil sai 4. piirivalveüksuse kapten lühisõnumi, kus „soovitati”, et ta „teeks lõpu sellele relvade, laskemoona ja muude lõhkeainete veole Serbiast Bosniasse”. Mingit vastust ei tulnud. Hiljem sai teatavaks, et piiril olevate üksuste komandörid olid saanud otsese käsu jätta tsiviilvõimude niisugustele korraldustele vastamata ja saata need edasi kõrgematele ülemustele.184

      Teiste sõnadega öeldes ei olnud Serbia piir enam valitsuse kontrolli all. Kui sõjaminister Stepanović saatis kindralstaabi ülemale kirja, paludes selgitada sõjaväelaste ametlikku seisukohta Bosnias toimuvate salaoperatsioonide asjus, suunati järelepärimine esmalt operatiivosakonna ülemale, kes enda väitel ei teadnud sellest midagi, ja seejärel sõjaväeluure juhile, ehk mitte kellelegi muule kui Apisele endale. Pikas, häbematus ja läbinisti valelikus vastuses operatiivosakonna ülemale kaitseb Apis agent Malobabići tegevust ja mainet ning kinnitab, et iga tema kaudu üle piiri viidud relv on mõeldud eranditult Bosnias tegutsevatele Serbia agentidele enesekaitseks. Pommidest ei teadvat ta enda väitel üleüldse midagi (kolm aastat hiljem tunnistab ta sisuliselt СКАЧАТЬ