Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei hoolinud. Ehkki nad olid romantilise meelelaadiga heteroseksuaalid, ei otsinud nad noorte naiste seltskonda. Nad lugesid rahvusliku sisuga luuletusi ning irredentistlikke ajalehti ja brošüüre. Poisid arutlesid pikalt serbia rahva kannatuste üle, milles nad süüdistasid kõiki peale serblaste endi, võttes kaasmaalastele osaks saanud solvanguid ja alandusi isiklikult. Aina korduv teema oli nende kaasmaalaste majanduslik allakäik Austria võimu all Bosnias (sealjuures jäeti täiesti tähelepanuta tõsiasi, et Bosnia oli tegelikult paremini arenenud tööstusega ja suurema sissetulekuga ühe elaniku kohta kui suurem osa Serbiast).165 Tuua ohver oli keskne teema, peaaegu et kinnismõte. Princip oli koguni leidnud aega, et õppida pähe Petrović-Njegose eepiline ülistuslaul „Mägipärg”, mis kirjeldab Miloš Obilići isetut väljaastumist türanni vastu.166 Princip kinnitas protsessil kohtule, et atentaadile eelnenud päevil kujunes tal harjumuseks käia enesetapjast salamõrtsuka Bogdan Žerajići haual: „Saatsin seal sageli mööda terve öö, mõtlesin meie olukorrast, meie haletsusväärsetest elutingimustest ja [Žerajićist] ning nii jõudsingi otsusele korraldada atentaat.”167 Ka Čabrinović kuulutas, et ta läks Žerajići hauale kohe, kui oli Sarajevosse saabunud. Leidnud selle hooletusse jäetuna, oli ta viinud sinna lilli (Austrias tehtud protsessi protokolli koopia joonealuses märkuses tähendatakse halvustavalt, et need lilled olid varastatud kõrvalhaudadelt). Just nende käikude ajal Žerajići igavesse puhkepaika, kinnitas Čabrinović, võttis kuju kavatsus surra nii nagu Žerajić. „Teadsin, et igal juhul ei ela ma kaua. Mõte enesetapust ei jätnud mind; olin kõige vastu ükskõikne.”168

      Need sagedased käigud enesetapja hauale on köitvad ja paljuütlevad, sest kõnelevad huvist selle Kosovo müüdi keskse kuju ja enesetaputerroristi vastu, laiemas mõttes aga Pan-Serbia mõtteviisi eneseteadvusest, mille meelsust kandvad ajakirjad, päevikud ja kirjad on läbi imbunud valmisolekust ohvriteks. Koguni kallaletung ise oli mõeldud andma kodeeritud vihjet Žerajići varem sooritatud teole, sest Princip kavatses esialgu valida oma asukohaks täpselt sama paiga, kus seisis Žerajić, nimelt Keisrisilla: „Tahtsin tulistada samast kohast, kust kadunud Žerajić.”169

      Kõikidele salamõrtsukatele oli Belgrad see sulatusahi, mis kujundas nende radikaalseid vaateid ja häälestas nad Serbia ühendamise üritusele. Kohtuistungi protokolli paljuütlevas lõigus meenutab Čabrinović, kuidas ta 1912. aastal, kui oli juba liiga haige, et jätkata tööd Serbias, ja otsustas koju tagasi pöörduda, läks ta Narodna Odbrana Belgradi kantseleisse, kus talle öeldi, et Bosnia serblase jaoks leitakse tagasisõiduks Sarajevosse alati raha. Seal kohtus ta Narodna Odbrana kohaliku ühenduse juhi major Vasićiga, kes andis talle raha ja patriootilise sisuga tekste, võttis ära Maupassant’i lühijuttude kogumiku põhjendusega, et need pole noort Serbia patriooti väärt, ning kutsus teda üles olema alati „tubli serblane”.170 Niisugused kohtumised olid otsustava tähtsusega nendele noortele meestele, kelle suhted võimul olevate tegelastega olid väga pingelised. Rahvuslaste ringkondades leidus vanemaid mehi, kes olid valmis neid aitama nii raha kui ka nõuga ning laskma neile osaks saada kiindumust ja respekti, äratama neis tunnet – mida nad oma senises elus polnud üldse kogenud –, et nende elul on tähendus, et nad elavad ajaloolisel hetkel, et nad annavad oma panuse suurde ja edukasse üritusse.

      Sellel, kuidas vanemad mehed valmistasid nooremaid ette tööks oma võrgustikus, oli irredentistliku liikumise edukuse seisukohalt otsustav tähtsus. Kui Čabrinović tuli Belgradist tagasi Sarajevosse, leidis ta, et ei sobi enam vanasse sotsialistlikku keskkonda; ta tunnetas, et tema enda vaated maailmale on muutunud, parteikaaslased aga mõistsid ta hukka kui Serbia agitaatori ja salakuulaja ning heitsid ta parteist välja. Ajaks, kui ta 1913. aastal uuesti Belgradi tuli, polnud ta enam revolutsiooniliselt meelestatud vasakpoolne, vaid „natsionalismi sugemetega anarhist”.171 Samasuguse innustava keskkonna mõju sai tunda ka Princip: lahkunud 1912. aastal Sarajevost, et lõpetada keskharidus Belgradis, ristus ka tema tee väsimatu major Vasićiga. Kui puhkes Esimene Balkani sõda, aitas Vasić Principil jõuda Türgi piirile ja registreerida end vabatahtlikuks, aga sealne komandör – kes juhtumisi oli Voja Tankosić – saatis ta piirilt tagasi põhjendusega, et ta on „liiga nõrk ja väike”.

      Vähemalt sama tähtis kui kokkupuuted Vasići-suguste aktivistidega või Narodna Odbrana kirjaliku propagandaga oli kohvikute seltskondlik miljöö, mis andis Belgradi sattunud noortele Bosnia serblastele kuuluvustunde teatud ringkonda. Čabrinović käis sageli kohvikutes Tammepärg, Roheline Vanik ja Väike Kuldala, kus, nagu ta hiljem meenutas, võis kuulda „igasuguseid jutte” ja saada kokku „üliõpilaste, trükiladujate ja partisanidega”, iseäranis aga Bosnia serblastega. Noored mehed sõid, suitsetasid ja arutlesid poliitika üle või vaidlesid ajaleheartiklite sisu üle.172 Just Tammepärjas ja Rohelises Vanikus hakkasid Čabrinović ja Princip esimest korda kaaluma võimalust teha atentaat Austria troonipärijale; vanem Musta Käe tegelane, kes hankis noormeestele brauningu püstolid ja laskemoona, oli samuti „Belgradi kohvikuringkondades populaarne kuju”.173 Niisugustes paikades valitsesid ultranatsionalistlikud ja Austria-vastased meeleolud. Kohtuistungi protokollis on paljuütlev lõik, kus kohtunik küsib Principi käest, kuidas Grabeži ultranatsionalistlikud vaated võisid kujuneda. Princip vastab lihtsalt: „Pärast seda, kui ta [Grabež] tuli Belgradi, võttis ka tema omaks samad põhimõtted.” Märganud avanevat võimalust, nõuab kohtunik edasi: „Seega, teiste sõnadega, Belgradi tulekust on küllalt, et võtta omaks samasugused ideed, nagu on teil?”174 Taibanud, et ta on meelitatud avameelitsema, ei öelnud Princip selle kohta enam midagi.

      Milan Ciganović

      Kui atentaati hakati juba tõsiselt ette valmistama, astuti samme, et poleks mingeid väliseid märke vandenõulaste rakukese ja Belgradi võimude sidemetest. Atentaadi korraldajate nõustaja oli Bosnia serblane ja Musta Käe liige Milan Ciganović, kes oli võidelnud Tankosići juhtimisel koos partisanidega bulgaarlaste vastu ning töötas parajasti Serbia riigiraudteel. Ciganović andis toimuvast aru Tankosićile, kes omakorda kandis sellest ette Apisele. Kõik korraldused anti edasi suusõnaliselt.

      Väljaõpe atentaadiks korraldati Serbia pealinnas. Princip oli juba õppinud laskma nn partisaniakadeemias ja oli kolmest mehest parim laskja. 27. mail anti neile kätte relvad, mida nad pidid kasutama. Neli revolvrit ja kuus väikest pommi, igaüks kaaluga umbes üks kilogramm, olid pärit Kragujevacis asuvast Serbia riigiarsenalist. Samuti varustati nad vati sisse mähitud, tsüaniidi sisaldavate mürgiampullidega. Instruktsiooni kohaselt pidid nad otsekohe pärast atentaati end maha laskma või kui see ei õnnestu, võtma endalt elu tsüaniidiga. Need olid täiendavad ettevaatusabinõud, et ettevaatamatuse või sunniviisiliselt välja pressitud ülestunnistuse tagajärjel mitte heita varju Belgradile. Pealegi sobis see noorukitele, keda innustas mõte ohverdada oma elu ja kes pidasid seda märtriteoks.

      Kolm salamõrtsukat toimetati Bosniasse Musta Käe võrgustiku abiga ja tänu selle sidemetele Serbia tolliametis. Čabrinović ületas piiri Mali Zvorniki piiripunktis 30. mail Musta Käe nn maa-aluse raudtee agentide – kooliõpetajad, piirivalvur, linnapea sekretär jne – abiga ja suundus Tuzlasse, kus jäi sõpru järele ootama. Principi ja Grabeži juhatasid üle piiri Serbia piirivalveametnikud Lješnica piiripunktis ning nad jõudsid 31. mail ühele metsasele Drina jõe saarele kohas, kus jõgi on Serbia ja Bosnia piiriks. See peidupaik, mida tihti kasutasid salakaubavedajad, pakkus head varju Austria piiripolitsei eest. Järgmisel päeval pärast pimeduse saabumist juhatas nad Austria alale sellesama maa-aluse raudtee teenistuses olev salakaubavedaja.

      Kuigi kolm salamõrtsukat püüdsid hoolikalt mitte sattuda Austria politsei või ametiisikute silma alla, olid СКАЧАТЬ