Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks. Christopher Clark

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja sõjaväelaste leeri valitsus ei tarvitse enam saada Prantsusmaalt seda rikkalikku rahaabi, millel rajanesid Serbia riiklikud investeeringud 1905. aastast saadik. See meenutas 1899. aasta sündmusi, kui radikaalide kaval juht pääses hukkamisest tänu Austria saadiku sekkumisele. Ületrumbatud Apis tõmbus tagasi.155 Kuna vahetu riigipöörde oht oli ajutiselt kõrvaldatud, lootis Pašić juunis 1914 toimuvatel valimistel oma positsiooni tugevdada.

      Niisuguse raskesti mõistetava poliitilise võitluse olukorras polnud midagi, mis võinuks kuidagi rahustada Serbia sündmuste jälgijaid Viinis. Nagu viitas Dayrell Crackanthorpe 1914. aasta märtsis, uskusid nii „mõõdukamat ja ettevaatlikumat arvamust” esindav radikaalide valitsuskabinet kui ka Mustast Käest tugevasti mõjutatud „sõjaväelaste partei” Austria-Ungari lagunemisse varem või hiljem, misjärel Serbia pärib ikka veel pan-serbialikku väljalunastamist ootavad suured endise impeeriumi alad. Erinevus oli üksnes selles, et kui sõjaväelased eelistasid „sobiva hetke saabumisel ja riigi valmisoleku korral pealetungisõda”, siis mõõdukamad asusid seisukohal, et „Austria-Ungari impeeriumi lagunemise signaal ei tule mitte väljastpoolt, vaid impeeriumist endast”, ja seega tuleb olla valmis igasugusteks võimalusteks. Pealegi jäid mõõdukam ametlik Serbia ja jäiga joone pooldajad institutsionaalsel tasemel tihedasti läbi põimunuks. Kõrgemate sõjaväelaste ja sõjaväe luuretalituste ning nende agentide hulgas Bosnias ja Hertsegoviinas, tolliametis, mitmel pool siseministeeriumis ja teistes riigiorganites oli palju eelmainitud võrgustike liikmeid, samas kui riik oli suutnud omakorda imbuda nendesse võrgustikesse.

      VANDENÕU

      Pole kerge taastada ertshertsog Franz Ferdinandi tapmist Sarajevos kavandanud vandenõu üksikasju. Salamõrtsukad ise tegid kõikvõimaliku, et varjata jälgi, mis võimaldaks neid seostada Belgradiga. Paljud ellujäänud vandenõulased polnud üldse nõus rääkima oma osalusest, teised jälle näitasid oma osa väiksemana või siis segasid jälgi keeruliste selgitustega, tekitades niiviisi vasturääkivate tunnistuste kaose. Vandenõust endast pole järele jäänud mingeid dokumente: samahästi kui kõik selles osalejad olid omaks võtnud kõikehõlmava salastatuse põhimõtte. Serbia riigi ja vandenõus osalenud ringkondade kokkumäng oli täiesti salastatud ja mitteametlik: selle kohta pole mingeid kirjalikke andmeid. Vandenõu ajaloo kirjutajad peavad seetõttu läbi ajama kahtlase väärtusega seguga sõjajärgsetest mälestustest, surve all antud tunnistustest, hiljem hävitatud allikatele väidetavalt toetuvatest ütlustest ja väga vähestest dokumentaalsetest tõenditest, millest enamik puudutab atentaadi kavandamist ja täideviimist üksnes kaudselt. Siiski sõltub selle vandenõu taustast nii palju, et ajaloolased on uurinud lausa kriminalisti põhjalikkusega peaaegu iga üksikasja. Nii on võimalik läbi allikate ja sageli otseselt asjasse mittepuutuva kirjanduse tendentslike moonutuste kaose tõmmata mingi „maksimaalse tõenäosuse kursijoon”.

      Apis oli peamine vandenõu taga seisev tegelane, aga idee ise pärines tõenäoliselt tema mõttekaaslaselt Rade Malobabićilt, Austria-Ungaris sündinud serblaselt, kes oli tegutsenud aastaid Narodna Odbrana spioonina, kogunud infot Austria kindlustuste ja vägede liikumise kohta ning toimetanud selle Serbia piirivalveohvitseride kätte, kusjuures viimased omakorda olid seotud Musta Käe agentidega ja nende kaudu ka Serbia sõjaväeluurega.156 Malobabić oli oma üritusele erakordselt pühendunud ja kaval superagent, kes tundis piiriala väga hästi ja oskas korduvalt Austria võimude käest pääseda. Ühe raporti andmetel ujus ta kord üle samahästi kui kinni külmunud Drina jõe, kust ta olevat välja roninud kaetuna jääsoomustega, et minna oma ülemustele Serbia poolel ette kandma.157 Arvatavasti oli just Malobabić see, kes esimesena teavitas Apist Austria troonipärija Franz Ferdinandi eelseisvast külaskäigust Sarajevosse 1914. aasta juunis.158

      Mispärast täpselt nõudis Apis atentaati ertshertsogile, on raske öelda, sest ta pole jätnud oma motiivide kohta maha mingit otsest selgitust. 1914. aasta alguses oli kohalike aktivistide vaen Bosnias peamiselt suunatud seal Austriat esindanud asehalduri Oskar Potioreki vastu, kes oli sellesse ametisse astunud pärast Varešaninit, kelle tapmisega Žerajić 1910. aasta juunis hakkama ei saanud. Valides oma jõupingutuste sihtmärgiks ertshertsog Franz Ferdinandi, tõstis Apis poliitiliste panuste väärtust. Atentaat asehaldurile oleks muidugi pinevust suurendanud, aga seda võis kergesti seletada kui kohaliku tähtsusega juhtumit, mille motiiv on seotud antud piirkonna haldamisega. Seevastu kallaletungi Habsburgide troonipärija elule ajal, kui valitsev keiser oli juba 83-aastane, sai tõlgendada rünnakuna kogu impeeriumi olemasolu vastu.

      Tuleb rõhutada, et ertshertsogit ei valitud sihtmärgiks mitte tema väidetavalt vaenuliku hoiaku pärast Austria-Ungari impeeriumi slaavi vähemuste suhtes, vaid vastupidi – kui laenata tema tapja Gavrilo Principi sõnu –, sest „tulevase valitsejana oleks ta teatud reforme tehes takistanud meie ühinemist”.159 Princip vihjas ertshertsogi oletatavale toetusele monarhia reformile, mis oleks andnud slaavi aladele rohkem autonoomiat. Paljudele Serbia lahkulöömist pooldavates ringkondades tundus see mõte katastroofiga ähvardava ohuna nende ühinemisprojektile. Kui Habsburgide monarhia kujundaks end edukalt ümber kolmeosaliseks üksuseks, mida juhitakse Viinist, Zagreb näiteks oleks aga samasugune pealinn nagu Budapest, võib Serbia kaotada oma avangardse rolli lõunaslaavlaste Piemontena.160 Ertshertsogi valimine sihtmärgiks on seega näide ühest läbivast joonest terroristlike liikumiste loogikas, nimelt sellest, et reformijaid ja mõõdukaid kardetakse koguni rohkem kui varjamatuid vaenlasi või karmi poliitika pooldajaid.

      Atentaati ertshertsogile täide viima valitud mehed olid kõik isiksustena välja kujunenud irredentistlikes ringkondades. Omaaegne comitatji Voja Tankosić oli see mees, kes värbas kolm Bosnia serblasest noorukit, kellest kujunes Sarajevosse saadetud atentaadiüksus. Trifko Grabež, Nedeljko Čabrinović ja Gavrilo Princip olid kõik üheksateist aastat vanad, kui Tankosić nad vandenõusse kaasas. Grabež oli Sarajevost umbes kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel Pales töötava õigeusu vaimuliku poeg, kes oli sõitnud Belgradi kõrgharidust jätkama. Čabrinović oli neljateistkümneselt koolist lahkunud ja sattunud hiljem Belgradi, kus leidis tööd anarhistlikule kirjandusele spetsialiseerunud firmas. Nagu Grabež, nii oli ka Princip lahkunud Sarajevost, et minna Belgradi õppima. Kõik kolm olid pärit vaestest ja õnnetutest peredest. Grabež ja Čabrinović olid varases nooruses kannatanud võimuka isa vägivalla all ja selle vastu mässu tõstnud. Protsessi ajal rääkis Čabrinović kohtule, et sai kodus isalt nuhelda, sest edusammud Sarajevo koolis olid viletsad; poiss visati lõpuks koolist välja, sest oli andnud ühele õpetajale kõrvakiilu. Koduseid pingeid teravdas veelgi asjaolu, et Čabrinović vanem töötas vihatud austerlaste juures politsei informaatorina: häbiplekk, mida nooruk lootis rahvusliku ürituse nimel sooritatud tegudega maha pesta. Grabež oli Tuzla gümnaasiumist õpetaja löömise pärast välja heidetud.161 Raha oli neil vähe: üksnes Principil oli vanematelt saadava väga tagasihoidliku taskuraha näol korrapärane sissetulek, aga sedagi jagas ta harilikult sõpradega või laenas raha vaestele tuttavatele.162 Čabrinović on hiljem meenutanud, et saabunud Belgradi, pidi ta kogu oma vara väikeses sumadanis endaga mitu päeva kaasas tassima, seda arvatavasti põhjusel, et tal polnud kusagil peavarju.163 Pole muidugi mingi üllatus, et noorukite tervis polnud just kõige parem. Princip oli iseäranis kõhn ja haiglane ning põdes tõenäoliselt juba tuberkuloosi. Haigus oli sundinud teda Sarajevos juba varakult koolist lahkuma. Kohtuprotsessi protokollis kirjeldatakse teda kui „väikest habrast noorukit”.164

      Nedeljko Čabrinović

      Noor Gavrilo Princip

СКАЧАТЬ