EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo страница 15

Название: EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus

Автор: Viktor Niitsoo

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949332236

isbn:

СКАЧАТЬ laseb see lõik aimata isiklikke vastuolusid eelkõige Sillaste ja Kippari vahel.

      Aprillis 1983 saatis EPH ringkirja kaasmaalastele, milles selgitas oma lahkulöömist EVVAst. Kirjas korrati väidet, et EVVA ei ole mitmeaastase tegevuse käigus olnud suuteline organiseerima poliitvangide abistamist. EPH liikmed püüdsid EVVA tööd viia uutele alustele ja tegid ka vastavad ettepanekud, mis aga jäeti tähelepanuta. Kirjas märgiti, et kuna EVVA ei ole suutnud organiseerida poliitvangide abistamist ja samal ajal takistab oma allorganit (EPH – autor) seda tegemast puht prestiiži pärast, peab algatus tulema kuskilt mujalt. Endised EPH juhatuse liikmed koos uute mõttekaaslastega tahavad seda tööd uuesti alustada, seekord iseseisva organisatsioonina. EPH näeb oma tähtsama ülesandena olla koordineerija kirjavahetuse loomisel poliitvangidega. Sama tähtis on Moskvasse ja Tallinna nõuete saatmine poliitvangide vabastamiseks. Võimaluse piires tuleks abistada endisi poliitvange ka majanduslikult. Kiri lõpeb abipalvega kaasmaalastele osaleda kirjade ja vabadusnõuete saatmisel ning EPH tegevuse toetamises tegevliikmena või toetajana. Rõhutatakse, et soovijad võivad teha kaastööd anonüümselt. Kirjale olid alla kirjutanud Heino Hallis, Lääts, Malvet, Ülo Riiga, Sillaste ja Herbert Tamre.102

      Kippari ja EPH liikmete vaheline konflikt oli muidugi rõõmusõnumiks KGBle. Oli ju KGB välisluuret teostava esimese peavalitsuse üheks tähtsamaks eesmärgiks infiltreerida oma agente pagulasorganisatsioonidesse ning nende kaudu desinformatsiooni ja laimu levitades kutsuda esile usaldamatust ja konflikte. Teadaolevalt hoiti igal juhtival pagulastegelasel hoolikalt silma peal ning neist igaühe kohta oli KGB välisluurega tegelev osakond koostanud eraldi toimiku, mida agentidelt saadud infoga pidevalt täiendati. Puuduvad andmed selle kohta, et EPH liikmete lahkulöömine oleks toimunud Tallinnas või isegi Moskvas koostatud stsenaariumi alusel. Sellegipoolest on alust arvata, et sarnaselt teiste pagulasorganisatsioonidega oli kindlasti ka Kippari lähikonda infiltreerunud nii mõnigi KGB insaider.

      Nähtaval kujul leidis see konflikt aga ärakasutamist Tartus ilmunud ajalehe Edasi toimetaja Mart Kadastiku järjekordses paskvillis, mis Jaak Kalju varjunime103 all avaldati väliseestlastele mõeldud ajalehes Kodumaa. Poliitvangide Lagle Pareki, Arvo Pesti, Heiki Ahoneni ja Enn Tarto kõrval kulutati selles kirjutises ohtralt trükimusta nende meretaguse peremehe Ants Kippari tõrvamiseks. Peale poliitilise avantüristi kujutati Kipparit lihtlabase mahhinaatorina, kes on „ehtsa varga kombel oma taskusse pistnud suure summa vabatahtlikest annetustest, mille talle on usaldanud USAs, Kanadas, Austraalias ja mujal elavad eesti emigrandid ning mis olid mõeldud toetuseks Eesti „vabadusvõitlejaile““. Kadastik kirjutas ka, et nimetatud põhjustel ütlesid Kipparist lahti Maksim Lääts ja Gunnar Sillaste.104

      EPH jätkas iseseisvat tegevust, mis seisnes anonüümseks jäävate isikute poolt kirjade saatmises vangistuses viibivatele ja vabanenud poliitvangidele, nende perekonnaliikmetele ja Nõukogude ametimeestele. Poliitvangide perekonnaliikmetele ja vabanenud poliitvangidele saadeti jällegi anonüümselt panderolle kohvi ja maiustustega. Siinkohal võiks EPH tegevuse näitena ära tuua isikliku mälestuskillu. Muust tekstist eristamiseks on see edasi antud mina vormis ja taandreana.

      22. jaanuaril 1983 jõudsin pärast üle kahe kuu kestnud vangitappi mulle määratud sundasumispaika Burkandja asulas, Sussumani rajoonis Magadani oblastis Kolõmal. Üsna pea hakkasin saama Stockholmist teele pandud kirju, postkaarte ja panderolle, mis mulle ka ilusti kätte anti. Kõigi nende saadetiste läkitajaks oli keegi Karl Kesa nimeline isik, kelle aadressiks oli märgitud üüripostkasti number. Vastasin tema kirjadele sellel aadressil. Kirjavahetus jätkus ka hiljem, kui olin asumiselt tagasi kodumaale jõudnud. Alles 1989. aastal sain teada, et salapärane Karl Kesa ei ole keegi muu kui Gunnar Sillaste.

      Otseseid sidemeid avaliku vastupanuliikumisega EPHl ei olnud ning pole ka andmeid salajaste kontaktide kohta. Poliitilisi avaldusi EPH ei teinud ega osalenud ka protestiaktsioonides okupatsiooni vastu ja poliitvangide kaitseks. EPH lahkulöömine ja tegutsemine iseseisva abistamisorganisatsiooniga EVVA tegevust silmanähtavalt ei häirinud. Mõlemal organisatsioonil jätkus tarkust hoiduda edaspidi üksteist avalikult ründamast või tegevust kritiseerimast.

      15. detsembril 1984 toimunud üldkoosolekule oli kohale tulnud 14 EVVA liiget. Seegi kord piirduti aruande täisteksti ettekandmise asemel EVVA esimehe täiendavate seletustega. Muu hulgas teatas Kippar, et EVVA materjale on kasutatud rändaval Balti näitusel Norrköpingis ja Eskilstunas. Poliitvangide päeval Rootsi Rahvapartei esimehe Bengt Westerbergi lubatud toetus 10 000 SEKi oli kohale jõudnud. Teatati, et Ühisabi on saatnud aastate jooksul pakke 60 000 SEKi eest. Tal oli edastada ka negatiivsemaid uudiseid. Näiteks tuli Stockholmi armeemuuseumist teade, et neil ei ole võimalusi EVVA näituse väljapanekuks.105

      Kippari ettepanekul võtsid koosolekulised vastu resolutsiooni, millega EVVA kuulutas laupäeva, 21. septembri 1985 Eesti Vangistatud Vabadusvõitleja Päevaks (EVVP). Vastavas avalduses kinnitati ühtekuuluvust kodumaal asuva eesti rahvaga, rõhutati solidaarsust seal peetava vabadusvõitlusega, toetati eesti vangistatud vabadusvõitlejaid ja poliitvange ning kutsuti eesti organisatsioone korraldama sel päeval eesti vastupanuliikumisele ja vangistatud vabadusvõitlejatele pühendatud aktusi, organiseerima Nõukogude Liidu esinduste ees avalikke demonstratsioone Eesti iseseisvuse nõude ja poliitvangide vabastamise nõude esitamisega ning koostama vastavaid väljapanekuid.106

      Eelmise juhatuse koosseisust jätkasid Jüris, Jüriado, Velliste, Krüppelman, Pahv ja Kippar. Uute liikmetena lisandusid Hubel-Puusepp, Pia Saare ja varem revisjonikomisjoni kuulunud Õunapuu. Juhatuse asemike arvuks otsustati senise kolme asemel määrata kaks. Asemikeks valiti Karell ja Lembit Pella. Revisjonikomisjoni koosseis jäi endiseks: Karupää, V. Palm ja Nurk. Selle asemikest jätkas Puusepp, ent Õunapuu asemel oli kaasatud Kippari väimees Ailo Mikiver.107

      25. jaanuaril 1985 toimunud EVVA juhatuse koosolekul otsustati korraldada müügilaud ja publikatsioonitahvlid väljapanekuks Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsemisel Stockholmi kontserdimajas. Ühes EVVP tähistamisega 21. septembril 1985 otsustati samal päeval korraldada Stockholmis EVVA päev ning standardväljapanekud Eesti Majas Rootsis ja EVVA päev Lundis.108

      Kui tavaliselt korraldati EVVA üldkoosolekuid detsembrikuus, siis 1985. aasta üldkoosolek peeti millegipärast vajalikuks kutsuda kokku 21. septembril. Koosolekule oli tulnud 16 EVVA liiget. Kippar andis ülevaate EVVP aktusest ja selle korraldamise eeltööst, samuti EVVPst Göteborgis. Jüriado teatas, et poliitvange kujutavad müürilehed on Stockholmi kesklinnas üles pandud. Kippar vastas küsimustele, mis puudutasid info levimist Eestis ja väljaspool. Endine juhatus ja revisjonikomisjon valiti tagasi.109 EVVA 1984.– 1985. aasta tegevusaruande lisas on ära toodud andmeid organisatsioonisisesest tööjaotusest:

      • Kippar – esimees, postižiiro ja panga allkirja õigus, keskuse ülemaailmse tegevuse koordineerimine, kontaktid okupeeritud kodumaaga, välispoliitilised aktsioonid, publikatsioonid;

      • Jüris – abiesimees, keskuse organisatsioonilised küsimused, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Jüriado – abiesimees, postižiiro ja panga allkirja õigus, kontaktid noorteorganisatsioonidega, noortest koosnevate hooldusgruppide organiseerimine, eriprojektid, kontaktid Soome asutuste, ettevõtete ja organisatsioonidega, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, aktsioonitoimkonna organiseerimine ja juhtimine;

      • Velliste – abiesimees, kontaktid naisorganisatsioonidega, vastavate hooldusgruppide organiseerimine, eriüritused, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna juhtimine;

      • Krüppelman СКАЧАТЬ



<p>102</p>

EPH üleskutse aprillis 1983. – Autori valduses.

<p>103</p>

Urmas Nagel kirjutas 1988. aasta juuli koostamiskuupäeva kandvas patukahetsuskirjas pealkirjaga „Seletus“, et 1984. aasta mais kutsuti ta Tartu KGB ülema Anti Taluri jutule. Talur teatas, et neil on kavatsus kirjutada artikkel hiljuti toimunud kohtuprotsessidest ja seal osalenud inimestest. Selle koostamine tehti ülesandeks Nagelile, kuid tulemus tšekiste ei rahuldanud, sest sama aasta augustis kutsuti ta uuesti Taluri juurde. Seekord istus Taluri kabinetis Kadastik, kellega lepiti kokku kohtuda Edasi toimetuses. Seal vesteldi umbes tund aega. Kadastikku huvitas Nageli roll selles kriminaalasjas ja ta soovis ka Pesti, Pareki ja Tarto lähemat iseloomustust. Artikkel ilmus Jaak Kalju nime all. – Urmas Nagel. „Seletus“. – Nädalaleht 11.04.1992.

<p>104</p>

Jaak Kalju. Meretagune asi. Kas ainult? − Kodumaa 21.03.1984.

<p>105</p>

ERAF f 9608, n 1, s 3, l 31.

<p>106</p>

ERAF f 9608, n 1, s 3, l 36.

<p>107</p>

ERAF f 9608, n 1, s 3, l 32.

<p>108</p>

ERAF f 9608, n 1, s 5, l 39.

<p>109</p>

ERAF f 9608, n 1, s 3, l 39.