EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus - Viktor Niitsoo страница 16

Название: EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus

Автор: Viktor Niitsoo

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949332236

isbn:

СКАЧАТЬ – abilaekur, keskuse sissetulekute hankimisele kaasaaitamine (toetuskuulutused jne), hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna liige;

      • Õunapuu – sekretär, tõlked ja korrektuurid, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Pahv – abisekretär, kontaktid eesti organisatsioonidega, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine;

      • Hubel-Puusepp – ametita liige, hooldusülesanded, hooldajatega ühenduse pidamine, toetuspakkide toimkonna liige.110

      20. septembril 1986 Eesti Majas toimunud EVVA üldkoosoleku pooleleheküljeline protokoll ei sisalda peaaegu üldse mingit informatsiooni. Saab teada ainult seda, et koosolekul osales 13 isikut ning juhatusse valiti Õunapuu asemel Mart Kikerpuu.111

      Ülaltoodud koosolekuprotokolle vaadeldes torkab kohe silma osavõtjate vähesus. Koosolekuliste arv ei ületanud kunagi 20 inimest. Seega osalesid üldkoosolekutel valdavalt EVVA juhtorganite liikmed ja nii kujutasid need koosolekud pigem EVVA juhatuse koosolekuid kui EVVA liikmete üldkogusid. EVVA põhikirja § 7 kohaselt oli EVVA kõrgeim organ üldkoosolek. Eeldatav oleks olnud, et üldkoosolekutest oleks osa võtnud arvestatav hulk EVVA aktiviste ja vähemalt EVVA toimkondade esindajad. Kuigi EVVA toimkondadele saadeti koosolekute otsused laiali ringkirjadena, ei asendanud see moodus siiski vahetu kaasarääkimise võimalust, milleks EVVA põhikirja kohaselt oligi üldkoosolek ette nähtud.

      EVVA põhikirjas ei olnud sätestatud ka esindusnormi EVVA allasutuste osalemiseks organisatsiooni üldkoosolekutel. Samuti ei sisaldanud põhikiri EVVA liikmete üldkoosolekust osavõtu korda ega tingimusi. Kuna EVVA põhitöö korraldamine ja ka tegelik elluviimine lasus peaaegu täielikult esimehe õlul, kujunesid koosolekud tema esitatud aruannete kuulamiseks ja majandusaruannete formaalseks heakskiitmiseks. Teadaolevalt eelistaski Kippar kogu töö ise ära teha ega delegeerinud tööülesandeid teistele juhatuse liikmetele. Nii jäi viimastele üksnes statistina heaks kiita EVVA poolt aasta jooksul tehtud töö aruanne ja siis rahulikult laiali minna oma igapäevaste toimetuste juurde. Allpool näeme, millistesse raskustesse sattusid seetõttu need, kes pärast Kippari ootamatut surma asusid tema tegevust jätkama.

      Liikmeskond, juhtorganid ja haruorganisatsioonid

      EVVA põhikirja § 4 kohaselt on EVVA liikmeteks eesti organisatsioonid, ettevõtted ja üksikisikud, kes soovivad toetada eesti vangistatud vabadusvõitlejaid. Teisel üldkoosolekul 12. detsembril 1981 võeti vastu otsus registreerida EVVA liikmeina kõik selleks soovi avaldanud üksikisikud, organisatsioonid ja ettevõtjad, kes toetavad Eesti poliitvangide abistamist. Kummatigi puuduvad andmed EVVA liikmete registri kohta, mida nähtavasti ei koostatudki. Sellest võib järeldada, et EVVA liikmelisuse tingimuseks oli üksnes liikmemaksu tasumine või abistamistegevuse toetamine. Muid kohustusi liikmeksolekuks EVVA põhikiri ei nõudnud. Põhikirjast ei selgu sedagi, kas liikmestaatuse saamiseks piisas ühest annetusest või oli vajalik pidev toetamine. Seda, millistel alustel võis kellegi EVVA liikmete seast välja arvata, ei olnud põhikirjas sätestatud. Nõnda ei kujunenudki EVVAl registreeritud liikmeskonda, kelle üle oleks peetud arvestust ja jälgitud, kuidas täidetakse liikmemaksu kohustust.

      Kindla liikmeskonnaga olid EVVA juhtorganid, nagu juhatus ja revisjonikomisjon. EVVA toimkondadel USAs, Kanadas ja Austraalias, mis tegutsesid kohalike eestlaste keskorganisatsioonide osakondadena, olid samuti fikseeritud liikmeskonnaga juhatused. Toimkondade liikmete kohta ei peetud aga arvestust sealgi. Samuti ei olnud toimkonnad kehtestanud oma liikmetele liikmemaksu, vaid rahastasid oma tegevust annetustest. Hooldusgrupid ja üksikhooldajad tegutsesid võrdlemisi iseseisvalt, pidades siiski ühendust ja saades informatsiooni kas otse EVVA kaudu või asukohamaa EVVA toimkonnalt.

      EVVA keskorganisatsiooni juhtorganid valis üldkoosolek. Juhatuse liikmetele valiti ka asemikud ning majandustegevuse jälgimiseks valiti igal üldkoosolekul revisjonikomisjon koos asemikega.

      Juhatus võis abistamistegevuse tõhustamiseks kutsuda ellu EVVA esindusi eri maades (põhikirja § 16) ning eriliste tegevusalade tõhusamaks korraldamiseks ja juhtimiseks ning eriülesannete tarvis moodustada sektsioone, hooldusgruppe jne, kes töötasid neile antud juhiste või kodukorra alusel (§ 15). EVVA koostatud metoodika põhjal moodustati Euroopa riikides hooldusgrupid Belgias, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes, Norras ja Šveitsis. Rootsis loodi hooldusgrupid Malmös, Göteborgis ja Eskilstunas, mitmed üksikhooldajad tegutsesid muudeski kohtades.

      Suuremates eestlaste asukohamaades, nagu USAs, Kanadas ja Austraalias, moodustati eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamistoimkonnad (EVVAT). Oma põhikirja ega kindlat liikmeskonda EVVATitel ei olnud ning tegevuses alluti vastava riigi eestlaste keskorganisatsioonile, kelle otsusega määrati abistamistoimkonna juht, kes omakorda koostas endale meeskonna. Erinevalt EVVA keskorganisatsioonist toimkonnad aastakoosolekuid ei pidanud. Nii tegutsesid need toimkonnad ja hooldusgrupid Rootsis asuvast keskorganisatsioonist võrdlemisi sõltumatult, kuid pidasid emaorganisatsiooniga tihedat kirjavahetust, järgisid viimase välja töötatud metoodikat ning kandsid sinna üle ka kohapeal kogutud annetusi. Aru anti nii EVVAle kui ka oma maa pagulaste keskorganisatsioonile.

      Toimkonna juht pidas enamasti kirja teel ühendust Ants Kippariga, kellelt sai informatsiooni poliitvangide kohta ja EVVA üllitatud trükiseid kohapeal levitamiseks. Saadud teabe edastas toimkonna juht aktivistidele ning asukohamaa hooldusgruppidele ja üksikhooldajatele. Eesti organisatsioonide seast otsiti vabatahtlikke, kellele tehti ülesandeks poliitvange hooldada ja annetusi koguda. Majandustegevuse aruandeid toimkonnad ega hooldusgrupid keskusele üldiselt ei esitanud ja nii sai keskus majandusaruannetes näidata üksnes enda tulusid ja kulusid.

      Alljärgnevalt on antud ülevaade EVVA juhtorganitesse (vt Lisa 2) kuulunud isikutest.

      EVVA juhatusse kuulus ühtekokku 35 isikut. Kokku oli EVVAl kolm esimeest: Ants Kippar aastail 1978–1987, Jaak Jüriado (1987–1988, 1989–1993) ja Heiki Ahonen (1988–1989). Abiesimeesteks olid Jüriado, Mihkel Jüris ja Kulla Velliste ning lühemat aega Ahonen ja Tiit Madisson.

      EVVA juhatusse kuulus eri aegadel 24 isikut: Ahonen, Viiu Must Appelholt, Ivi Hubel-Puusepp, Jüriado, Jüris, Mart Kikerpuu, Kippar, Helvi Klement, Woldemar Krüppelman, Leena Haabma, Endel Laidna, Jüri Lina, Maksim Lääts, Madisson, Henri Malvet, Ants Pahv, Irma Laine Palm, Heikki Rikk, Pia Saare, Aare Seemre, Gunnar Sillaste, Elmar Tõldsepp, Velliste ja Marje Õunapuu. Neist kõige pikema staažiga juhatusliige oli EVVA asutajaliige Krüppelman, kes kuulus kõikidesse juhatustesse. Jüriado ja Velliste olid arvult seitsme juhatuse liikmed, Velliste peale selle veel ühe juhatuse koosseisu asemik. Oli mitmeid, kelle osalus juhatuses piirdus ühe korraga, nagu Klement, Lina, Rikk, Laidna, Malvet ja Must Appelholt.

      Veel seitse isikut osalesid EVVA tegevuses juhatuse asemikena. Nendeks olid Kindel Hong, Mark Karell, Raivo Parind, Lembit Pella, Kai Ring, Kaarel Vahtras ja Kalju Valdmaa. Neist kuulus Karell VI–VIII ja Pella V–VIII juhatuse koosseisu. Ülejäänute osalus piirdus ühekordse juhatuses tegutsemisega.

      Revisjonikomisjoni liikmeteks olid Voldemar Palm, Senta Karupää ja Harald Nurk ning revisjonikomisjoni asemikeks Rein Puusepp, Õunapuu ja Ailo Mikiver. Neist Palm oli kaheksa ja Karupää seitsme revisjonikomisjoni liige (peale selle ühe komisjoni asemik) ning Puusepp seitsme revisjonikomisjoni asemik.

      Veel enne EVVA asutavat koosolekut oli 1978. aasta jaanuari algul moodustatud Kanadas Torontos EKNi juurde Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamise Toimkond (EVVAT Toronto), mille esimeheks sai August Nõmmik ning liikmeteks olid Erik Altosaar ja Henny Aruja. Toimkond tegutses Toronto Eesti Majas aadressil 958 Broadview Ave № 208, Toronto, Ontario M4K 2RG.

      Ülevaate koostamise Toronto EVVATi tegevuse kohta muudab keeruliseks see, et EVVA СКАЧАТЬ



<p>110</p>

ERAF f 9608, n 1, s 4, l 49.

<p>111</p>

ERAF f 9608, n 1, s 3, l 44–46.