EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Milits kui ka Ignats toetasid oma arvamustes Kippari seisukohti ning esitasid omapoolseid paralleele. Näiteks Milits kõneles vene emigrantide poolt moodustatud solidaristide organisatsiooni NTS77 tegevusest dissidentide toetamisel Nõukogude Liidus. See organisatsioon pidavat end ise majandama peamiselt kirjastustegevusega. Ignats aga andis ülevaate Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee tegevusest, milles löövad kaasa peale eri riikide pagulasorganisatsioonide ka rootslased. Ignats oli selle komitee esimees. Komitee on tema sõnul püüdnud arendada kontakte opositsiooniliste ringkondadega kogu Ida-Euroopa ulatuses. Ignats avaldas arvamust, et kui dissidendid ei saaks pidevat toetust välismaalt, siis vaevalt neid oleks üldse olemas. Ta rõhutas, et nende kontaktide loomine eeldab kodumaa külastamist. Kippari kategoorilist vastuseisu kodumaa külastamisele pidas Ignats rumaluseks.

      Mõnevõrra teistsuguseid seisukohti esindas Horm, kes leidis, et vaidlus mõistete „välisvõitlus“ või „vabadusvõitlus“ ümber on üldse mõttetu ning ei saa vastandada tegevust välisriikide või kodumaa suunas. Mõlemad tegevused on vajalikud. Ühelt poolt tuleb pidevalt tõstatada kodumaa küsimus asukohamaade valitsuste juures ja meedias ning kasutada selleks ka rahvusvahelisi konverentse. Samal ajal tuleb püüda hoida tihedat sidet kodumaaga, jälgides sealset elu, ajakirjandust ja poliitilist arengut. Hormi sõnul on näiteks ERN tegelenud kontaktidega Eestis isegi rohkem kui välismaiste kontaktidega, kuid säärase tegevuse – kui see on tõsine – tunnuseks on see, et sellest ei kirjutata. Kontaktivormide kirjeldamine ajalehtede veergudel koos detailsete aktsioonikavadega hävitaks sellise tegevuse eeldused juba enne, kui sellega saab üldse alustada. Hormi arvates kardavad inimesed kodumaal kõige rohkem just seda, et paguluses tekib aegajalt aktiviste, kes arvavad aja olevat küpse niinimetatud „aktsioonidega“ väljastpoolt hakata vastupanuliikumist ikestatud aladel „juhtima, toetama, abistama ja finantseerima“. Horm oli skeptiline ka uue abistamisorganisatsiooni moodustamise suhtes, väites, et paguluses on niinimetatud fonde loodud üle kahesaja, kuid alles on jäänud vaid paarkümmend. Ta esitas retoorilise küsimuse, kuhu on jäänud Baltimore’is tohutu reklaamiga loodud niinimetatud Ülemaailmne Eesti Vabadusfond. On juba olemas mitmeid vanu abistamisorganisatsioone, mis töötavad selles sektoris, kuid nad ei räägi kunagi oma tööst.

      Võttes arvesse ERNi ja REE vahelisi erimeelsusi pea kõigis pagulaselu puudutavates küsimustes, ei ole Hormi sõnad üllatavad – nagu ka see, et ERNi ümber koondunud pagulasaktivistid, kui üksikud erandid välja arvata, jäid Kippari moodustatud abiorganisatsiooni tegevusest kõrvale. See muidugi süvendas lõhesid pagulasühiskonnas, ahendas oluliselt abistamisorganisatsiooni kandepinda ega tulnud vabadusvõitlusele kasuks. Samas ei saa muidugi õigeks pidada Kippari seisukohta, et välisvõitlus on lõppenud ja asendunud vabadusvõitlusega ehk piirduda tuleb üksnes kodumaise vastupanuliikumise toetamisega. Siinkohal tuleb kindlasti nõustuda Hormi seisukohtadega. Välisvõitlus, mis seisnes pagulasorganisatsioonide väsimatus tegevuses juhtimaks asukohamaade valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu Eesti okupeeritusele ja inimõiguste rikkumisele Eestis, oli endiselt päevakorral ning vajalik. Välisvõitlus oli kaasa aidanud sellele, et valdav osa demokraatlikke riike ei tunnustanud Eestit Nõukogude Liidu osana. Samal ajal oli vaja alustada Eestis aktiviseerunud vastupanuliikumise toetamist. Varasematel aastatel olid Läände jõudnud teated üksikutest vastupanuilmingutest ja poliitvangidest, kuid teadmine, et ÜROle saadetud memorandumite eest oli vangistatud viis inimest, kinnitas aktiivse ja organiseeritud vastupanuliikumise olemasolu okupeeritud Eestis. Kippari entusiasmist võib järeldada, et tal olid suuresti ülehinnatud ootused eesti vastupanuliikumise ulatuse ja võimaluste suhtes. Täiesti eluvõõraks võib aga pidada Kippari jäika vastuseisu okupeeritud Eesti külastamisele, mis tema ja ka teiste jäiga liini hoidjate silmis olnuks okupatsiooni tunnustamine. Hiljem näeme, et tal tuli neid seisukohti muuta.

      Horm kahtlemata teadis, millest ta rääkis, kui seadis kahtluse alla uue abistamisfondi loomise vajaduse. Paguluses veedetud aastate jooksul oli moodustatud kümneid abistamisorganisatsioone. Ükski neist ei tegelenud otseselt poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamisega. Korjandustest laekunud vahendid kulutati peamiselt mitmesuguste rahvuslike ja poliitiliste aktsioonide korraldamisele ning büroo- ja tegevuskulude katteks.

      Kippari moodustatav abistamiskeskus erines olemasolevatest kas või juba selle poolest, et võttis endale põhikirjalise eesmärgi eelkõige abistada poliitvange ja nende perekonnaliikmeid ning korraldada aktsioone vangide vabastamiseks. Mingist vastupanuliikumise juhtimisest ja suunamisest ei saanud juttugi olla. Seda tehti ikkagi Eesti-siseselt ja see kulges oma seaduspäraseid arenguteid pidi.

      Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse (EVVA) asutamiskoosolek peeti 14. veebruaril 1978 Stockholmi Eesti Majas Wallingatan 34, Eesti Ettevõtjate Ühingu ruumes. Koosoleku kutsus kokku REE VKKK. Puuduliku eelinfo või teatud umbusu tõttu eelseisva ettevõtmise suhtes oli kohale tulnud kõigest üksteist inimest. Koosoleku päevakorras olid järgmised küsimused: informatsioon eesti poliitiliste vangide abistamistegevusest, abistamisetegevuse põhialused ja abistamisjuhend ning ajutise juhatuse valimised.78

      Koosolekut juhatas Woldemar Krüppelman. Põhiettekande tegi Ants Kippar, kes jagas teavet senisest tegevusest eesti poliitvangide abistamisel. Ta tõdes, et seni on puudunud ülevaade eesti poliitvangidest ega ole toimunud ka koordineeritud abistamistegevust. Kippari sõnul koostas REE VKKK aasta tagasi esimesed poliitvangide nimestikud, milles oli 1977. aasta oktoobri seisuga 54 aktuaalset nime. Aastail 1970–1976 oli vangistusest vabanenud üheksa ja aastail 1960–1970 ̶ 37 isikut. Vangistuses ja selle tagajärjel surnuid oli kaheksa isikut ning surmamõistetuid 39. Seega oli nimelisi andmeid peaaegu 150 isiku kohta. Kippar nentis, et suuremalt jaolt puudusid eluloolised andmed ja teated vangistuses viibivate isikute asukohtadest.

      Järgnevalt andis Kippar ülevaate sammudest, mis olid astutud abistamisorganisatsiooni loomiseks. Vastavalt REE otsusele sihtasutuse tegevuse rakendamiseks pöördus REE VKKK 1977. aasta juunis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) liikmesmaade keskorganisatsioonide ja muude maade eesti organisatsioonide poole ettepanekuga hakata organiseerima eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamist, eelkõige aga luua hooldusgruppe poliitiliste vangide ülesotsimiseks vangilaagreist. Samal ajal saadeti välja poliitvangide nimestikud kõigile vabas maailmas ilmuvatele eesti ajalehtedele, palvega avaldada üleskutse eesti organisatsioonidele, kogudustele ja kaasmaalastele, et nad võtaks vangistuses viibivad vabadusvõitlejad hooldusele ning organiseeriks neile moraalse ja majandusliku abi. Kippar tõdes kahetsusega, et ainult üksikud pagulaslehed avaldasid need nimestikud. Eri maade keskorganisatsioonid aga ei reageerinud üldse sellele üleskutsele.

      1977. aasta novembri lõpul korrati sama üleskutset. Heategevusorganisatsioonide poole pöörduti küsimusega, kas neil ei ole võimalik võtta enda peale eesti poliitiliste vangide hooldamist. Eesti ajalehtedele saadeti avaldamiseks eriüleskutse neljale Tallinna protsessi vangile kirjutamiseks ja nende perekondade majanduslikuks toetamiseks. Lisati juhend poliitvangide abistamiseks, eesti poliitvangide koondnimestik ning nelja vangi ja nende perekondade aadressid. Seekord langes VKKK aktsioon viljakale pinnale.

      Edasi kõneles Kippar abistamisorganisatsioonide moodustamisest mujal Rootsis ja teiste riikides. Temal sõnul oli REE Göteborgi Üldkogu, ootamata Rootsi vastava abistamiskeskuse loomist, alustanud poliitvangide abistamise aktsioonidega juba eelnenud aasta detsembri algul. Kohapealsetele organisatsioonidele saadeti välja abistamise juhised, andmed Nõukogude Liidu tollimäärade ja kinkepakkide standardhindade kohta ning korjanduslehed rahaliste annetuste jaoks. Kuni 14. veebruarini 1978 oli Göteborgis laekunud 1 300 SEKi. Teele oli saadetud toetuspakid kolme vangi perekondadele Tallinnas. Samuti oli 1978. aasta jaanuaris, enne EVVA asutamist, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) juurde moodustatud Eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise toimkond. USAs võttis 10. rahvusorganisatsioonide kongress 1977. aasta oktoobris vastu resolutsiooni, mille kohaselt tuli alustada „Eestis arreteeritute ja okupatsioonivõimu vanglates, vangilaagrites ja vaimuhaiglates viibivate eesti poliitvangide ning nende perekonnaliikmete majanduslikku abistamist“. Kippar avaldas lootust, et vastavad keskused Austraalias, Inglismaal, СКАЧАТЬ