EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Seoses Eesti Vabariigi aastapäeva aktustega Floridas korraldati Eesti poliitvange tutvustav näitus Cleareater’is ja Fort Lauderdale’is. Toimkonna sekretär Mari-Ann Rikken oli andnud regulaarselt infot USA valitsusasutustele, kirjutanud lugejakirju mitmele juhtivale ajalehele, teinud selgitustööd paljudes organisatsioonides ning esitanud poliitvangide asjus küsimusi USA Riigidepartemangu ja Valge Maja selgituskoosolekutel. Selles töös on erilist tähelepanu juhitud Mart Nikluse olukorrale.131

      1986. aasta kassaaruanne on võrdlemisi lakooniline. Sellelt 8. jaanuaril 1987 koostatud ja laekur Aleksander Kõpu allkirja kandvalt dokumendilt saab teada, et toetusi saadi aasta jooksul $ 70. Bürootarveteks, posti-, telefoni- ja paljunduskuludeks läks $ 586,04 ning 31. juulil 1986 saadeti Kipparile $ 1 000 väärtuses tšekk. Kassa seis oli $ 186,70.132

      1987. aasta aruande kohaselt ei ole hooldajate ega hooldusgruppide arv muutunud, küll aga on nende hooldusaluseid seoses poliitvangide vabastamisega oluliselt vähemaks jäänud. Hoole alla oli jäänud 16 poliitvangi ning kaheksa poliitvangi või endise poliitvangi perekonda. Seoses Tiit Madissoni emigreerumisega Rootsi tekkis infovahetus Molotov-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) Välisesindusega, mille esimees oli Madisson. Endise aktiivsusega tegeles Rikken eesti poliitvangide olukorra ja Eestis aset leidvate inimõiguste rikkumiste avalikustamisel. Erilist tähelepanu on pööratud kahe viimase vangistuses viibiva vastupanija – Nikluse ja Tarto – vabastamisnõuetele. Aruandes juhiti tähelepanu, et EVVAlt ei ole saadud ülevaadet USA eestlaskonna rahalisest toetusest vabadusvõitlejate ja poliitvangide perekondadele Eestis ning märgitakse, et ERKÜ oli selleks otstarbeks saatnud EVVAle $ 4 000. Samas viidati EVVA laekurilt (W. Krüppelman – autor) saadud andmetele, et EVVA on suutnud toetada vabadusvõitlejate ja poliitvangide perekondi 1987. aastal summas 22 000 rubla. Edasi teatati, et toimkond on laiali saatnud 217 kirja koos lisadega ning 21 ringkirja.133

      Kassaaruande kohaselt laekus samal perioodil toetusi $ 680 ning kulutusi tehti üksnes bürootööle $ 385,62 ulatuses. Kassa seis 8. jaanuaril 1988 oli $ 481,08.134

      Tammarki poolt 1993. aastal ajalehes Vaba Eesti Sõna avaldatud ülevaates EVVATi tegevusest aastail 1978–1993 nähtub, et pärast Ants Kippari surma 21. jaanuaril 1987 saabus Stockholmist teateid ja juhendeid katkendlikult, mis teataval määral takistas EVVATi töö sujuvat kulgu. 1989. aastal alustas EVVAT infovahetust Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) inimõiguste toimkonna esimehe Viktor Niitsooga, kellelt saadi teavet viimaste poliitvangide kohta. Nendeks olid sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjad või sõjaväest deserteerinud noorukid, keda oli arvult kaheksa ja kes kõik võeti hooldusalustena poliitvangide nimekirja. 1991. aastal vabanesid neist kõik peale ühe. Tammark kohtus Eestit külastades Niitsoo ja Lagle Parekiga, kellega peetud nõupidamistel otsustati, et poliitvangide abistamine senisel kujul tuleb lõpetada. Edaspidi otsustati toetada sõltumatu ajakirjanduse väljaandmist Eestis ja Eesti Komitee tegevust.

      1991. aastal toetas toimkond Eesti Komiteed $ 5 000 ja ERSP Nädalalehte $ 3 000 ulatuses. EVVATi motoks kujunes „Meil tuleb võita ka viimane lahing tänapäeva Eesti vabadusvõitluses!“. 1992. aastal pühendus EVVAT vahendite kogumisele, et toetada Riigikokku kandideerivate endiste poliitvangide ja vabadusvõitlejate valimiskampaaniat. Selleks otstarbeks saadeti Eestisse $ 3 645.

      Edasi kirjutas Tammark, et vastavalt kokkuleppele ei avalikustanud EVVATi juhatus hooldajate ega hooldusgruppide liikmete nimesid, samuti salastati organisatsioonid ja kogudused, kelle toetusel tegevus toimus. Seda tehti selleks, et hoida ära välismaal hooldustööga tegelenud isikute Eestis elavate sugulaste võimalik represseerimine kodumaal. Avalikkuse ette astusid üksnes 1978. aastal moodustatud EVVATi juhatuse liikmed. Hooldajad ja hooldusgrupid saatsid enamikus kirju ja toetuspakke varjunimede all või kasutasid kokkuleppel oma naabrite või ameeriklastest sõprade nimesid. Viimases ringkirjas palus Tammark luba avalikustada hooldajate ja hooldusgruppide liikmete nimed. Oma ülevaateartiklis kasutaski ta juhust, et avaldada väärikat tänu ja tunnustust neile, kes „vaatamata „kadumaläinud“ tähitud kirjadele ja pakiröövlitest läbikäinud pakkidele jätkasid toetust neile, keda võõras vägivallavõim Eestis ja Siberis oli surunud elu kõige alumistele „redelipulkadele““. Edasi on nimeliselt ära toodud hooldustegevuses osalenud organisatsioonide liikmed ja üksikhooldajad.135

      Kõige viimasena moodustati EVVA kontinentaalne abistamistoimkond Austraalias. Tagantjärele on keeruline hinnata, miks maakera kuklapoolel asuvad eestlased EVVA toimkondade moodustamisega nii pikalt hoogu võtsid. Infopuudusega seda seletada küll ei saa, sest juba kuu pärast EVVA moodustamist avaldas kohalike eestlaste häälekandja sellest ülevaateartikli, milles oli juttu ka EVVA toimkondade moodustamisest USAs ja Kanadas.136 Seejärel avaldati ajalehes ridamisi EVVA materjale eesti poliitvangide kohta ning ka juhend, kuidas poliitvange abistada.

      Võimalik, et Austraalia eestlaste kõhklusi süvendas Sydney eestlaste moodustatud Eesti Abistamise Komitee aktivisti Hugo Lübeki Meie Kodus avaldatud artikkel tähendusrikka pealkirjaga „Enam selgust“. Lübek kirjutas, et vangistatud vabadusvõitlejate abistamisküsimust arutati juba ESTO-76 ajal peetud Rahvuskongressi rahvuspoliitika ja – side töörühmas, mille tulemusena võttis kongress vastu järgmise soovituse: „Rahvuskongress peab soovitavaks asukoha keskorganisatsioonidele organiseerida Eestis viimasel ajal poliitilistel ja usulistel põhjustel arreteeritute, vangistatute, piinatute ja töökoha kaotanute kohta informatsiooni kogumist ja avaldamist.“ Ja ei enamat, kommenteeris Lübek ning jätkas: „Ometi on REE oma abistamise plaanidesse võtnud otsese abistamise pakkide jne näol ning on välja töötanud sellekohase juhendi.“ Edasi kirjutas Lübek, et ühelgi eestlasel ei saa olla midagi kannatavate kangelaste abistamise vastu, kuid abistamise juhendit lugedes tekib tal tahtmatult küsimus, kas juhendis ette nähtud viis on abiks neile, keda abistada tahetakse. Ta lisas, et ajakirjanduses, eriti Rootsis, kostab hääli, mis selle ettevõtmise tarkuses kahtlevad või on arvamusel, et REE plaanitsetav abistamine võib abivajajatele hoopis kahju tekitada. Lübek avaldas ka kartust, kas juhendis soovitatav pagulasorganisatsiooni kontakt vangiga ei saa lisasüüdistuseks vangile või kas perekonna abistamine ei too perele kahju, näiteks laste haridusteel jne.137

      Küllap väljendas Lübek oma artiklis Rohelise Mandri eesti organisatsioonide üleüldist skeptilist suhtumist järjekordse abistamisorganisatsiooni moodustamisse. Neid organisatsioone oli vaba maailma eestlaskond aastate jooksul moodustanud kümneid ja kümneid ning nende ülalpidamiseks pidid pagulased alatasa oma kukrut kergendama. Uue abistamisorganisatsiooni sünd, mis oma tegevuskulude katteks vajas jällegi rahalisi annetusi, tekitas kindlasti paljudes vastumeelsust. Peale selle oli suhteliselt vähe teada kodumaa vastupanuliikumisest ja eriti poliitvangidest, keda kutsuti üles abistama. Seetõttu otsustati esialgu jääda äraootavale seisukohale.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, СКАЧАТЬ