EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et Kippar viis kõik dokumendid oma koju ja otsustas asutada poliitvangide abistamise organisatsiooni.69

      Kipparil oli EVVA moodustamise kohta hoopis teistsugune arvamus. Vastates intervjuus Päevalehele küsimusele, kuidas see töö algas, selgitas Kippar järgmist. Asi sai alguse 1976. aastal Mart Nikluse vangistamisest, kes ilma mingi süüdistuseta paigutati kaheks kuuks Tallinna keskvanglasse.70 Kippar asus seda juhtumit uurima ja avastas, et kusagil ei olnud keskselt ja süstemaatiliselt kogutud andmeid eesti poliitvangide kohta. Kuna ta kuulus REEsse, alustas ta VKKK raames eesti poliitvangide väljaselgitamist. Läänes tuntud faktide alusel koostas ta enam-vähem täielikud poliitvangide nimekirjad. Andmeid sai ta JSK ingliskeelseid numbreid süstemaatiliselt läbi vaadates, samuti võttis ta ühendust BATUNiga71 ja poliitvangide küsimustega tegelevate muude organisatsioonidega. Edasine käik oli juba EVVA moodustamine ja selle töö käivitamine.72

      Ants Kippar sündis 14. märtsil 1912 Tallinnas maja- ja äriomaniku perekonnas. Jäänud varakult orvuks (kaotades nelja-aastaselt ema ja kuus aastat hiljem isa), kasvas ta üles oma onu Rudolf Kippari perekonnas. Lõpetas Tallinna Poeglaste Reaalkooli ja asus pärast sõjaväeteenistust 1931. aastal õppima majandusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal.

      Esimeseks töökohaks sai Välisministeerium, aastail 1937– 1939 töötas Inglismaal Hullis Eesti Vabariigi konsulaadis sekretärina. Eesti okupeerimise eelõhtul 1939–1940 töötas ta Majandusministeeriumi väliskaubanduse büroos vanemreferendina, pärast Nõukogude okupatsiooni esimest aastat Tallinna Varustusameti juhatajana ning selle ümberkorraldamise järel majandusdirektooriumi varustusosakonna juhatajana. 1942. aastal asus Kippar tööle Tööstus-Kaubanduskeskuse Müügiinspektsiooni ja Erakaubanduse Organiseerimisbüroo juhatajana. 1943. aastal valiti ta Üleriigilise Kaupmeeste Seltside Keskliidu asjaajaks-direktoriks. 1944. aastal põgenes ta koos perekonnaga Rootsi.

      Kahel esimesel pagulusaastal töötas Kippar Rootsi Kaupmeeste Liidus arhiivitöölisena, seejärel mõned aastad pangaametnikuna. Alates 1940. aastate lõpust tegutses ta vabakutselise ajakirjanikuna ning majanduskonsultandina käitismajanduse küsimustes. Olles ühiskondlikult aktiivne juba iseseisvas Eestis (Tartu Ülikooli esinduskogu ja akadeemilise hõimuklubi juhatuse liige), jätkus tema sellesuunaline tegevus ka paguluses. Kippar osales aktiivselt Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu reorganiseerimisel, Eesti rahvusfondi aktsioonitoimkonna juhtimisel ning ajakirjanduse, kultuuri- ja üliõpilaselu organiseerimisel. Oli REE saadikuks ning selle VKKK abiesimees ja esimees.

      Ajakirja Rahvuslik Kontakt 1977. aasta esinumbris ilmus Kippari sulest pikem artikkel inimõiguste rikkumisest Baltikumis. Selles on vaatluse alla võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni põhipunktid, aga samuti 1. augustil 1975 Helsingis alla kirjutatud Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakti inimõigusi puudutavad sätted. Seejärel vaadeldakse artiklis inimõiguste olukorda okupeeritud Balti riikides Eestis, Lätis ja Leedus. Autori sõnul on pilt masendav. Baltikumis toimuvatest arvukatest inimõiguste rikkumistest on Kippar esimesena välja toonud nende maade koloniseerimise ja ümberrahvustamise, mille tagajärjel on peamiselt venelaste sisserände tõttu vähenenud põlisrahva osakaal Eestis ja eriti Lätis. Samas puudutatakse Baltikumi inimkaotusi okupatsioonivõimude toime pandud repressioonide tagajärjel. Baltikumi majanduslikust väljakurnamisest kirjutades toob Kippar esile majanduse intensiivse industrialiseerimise, mille tagajärjel tekkinud tööjõupuudus on heaks ettekäändeks võõrtööjõudu massiliselt sisse tuua. Autori sõnul sunnitakse Balti riike loobuma suurest osast oma tuludest vaesemate liiduvabariikide kasuks, aga samuti Nõukogude Liidu relvastumise ja maailmaruumi vallutamise kulude katteks. Veel on artiklis juttu Balti riikide rahvuslike kultuuride hävitamisest, vene keele pealesurumisest ja rahvuskeelte väljatõrjumisest ühiskonnaelust. Eraldi on juttu usuelu tasalülitamisest ja usklike tagakiusamisest. Artikli lõpus antakse lühiülevaade Balti riikides toimuvast rahvuslikust vastupanust okupatsioonivõimule.73

      21. veebruaril 1977 esitas Kippar VKKK nimel REEle avalduse eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamise küsimuses. Selles juhiti tähelepanu, et seoses EDLi ja ERRi julge väljaastumisega on organiseeritud vabadusliikumine Eestis alates 1971. aastast avanud uue peatüki Eesti vabadusvõitluses. See on andnud vabadusvõitlusele uut hoogu ja loonud senisest avaramad võimalused rahvusvahelisel pinnal meie rahvale enesemääramisõiguse ning inimõiguste nõutamisel. Kippari andmetel on kodumaise vabadusvõitluse elavnemine toonud kaasa okupatsioonivõimude uue surve, näiteks läbiotsimised, arreteerimised, vanglates ja vaimuhaiglates kinnipidamised. Kuna Eesti vabaduse ja eesti rahva inimõiguste eest võitlemisel vangistatute ning nende perekondade moraalne toetamine ja ka majanduslik abistamine on siiani olnud juhuslik, on ülim aeg asuda vangistatud vabadusvõitlejaid puudutavat abistamistegevust tõhusamalt korraldama. Selleks tuleb koordineeritult koguda andmeid vangistatud vabadusvõitlejate ja nende perekondade kohta, luua nendega side ja neid abistada, taotleda neile AI ja teiste asjaomaste organisatsioonide kaitset. Avalduse lõpus tegi Kippar VKKK nimel ettepaneku, et REE võtaks vastu otsuse asuda eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamistegevust koordineeritult korraldama, looks selleks otstarbeks sihtasutuse, tehes selle ülesandeks VKKKle.74 Selle otsuse kinnitas REE 13. novembril 1977.

      Samal päeval Stockholmis Medborgaskolas toimunud REE 41. istungil oli muude küsimuste kõrval arutluse all ka VKKK ettepanek eesti poliitvangide abistamiskomitee põhikorra kohta. Ettekande selles küsimuses tegi Ants Kippar. Esinduskogu jõudis üksmeelele ettepaneku suhtes alustada koordineeritud tegevust eesti vangistatud vabadusvõitlejate abistamiseks ja luua selleks vastav organisatsioon. Mõningad erimeelsused tekkisid aga loodava organisatsiooni staatuse küsimuses. REE juhatus ja juriidiline komisjon olid Esinduskogu 13. novembri 1977. aasta otsuse alusel koostanud abistamiskomitee põhikorra kavandi, mille kohaselt pidi „Eesti poliitiliste vangide abistamiskomitee“ alluma REE juhatusele. Kippari esitatud ettepanek nägi aga ette abistamisorganisatsiooni loomist väljaspool REEd. Kippar põhjendas oma varianti sellega, et niiviisi saavutatakse abistamistegevusele laiem kõlapind. See küsimus ärgitas arvukalt sõnavõtte, kus kõlasid isegi väited, et uut abistamisorganisatsiooni ei ole üldse vaja, kuna on olemas sihtasutus Ühisabi ja Eesti Punane Rist. Need väited kummutas Kippar osutusega, et uus organisatsioon tegeleb abistamise kõrval ka poliitiliste küsimustega ja materjalide kogumisega, mistõttu see on juba tegutsevatest abiorganisatsioonidest täiesti erinev.

      Kippari ettepaneku, millega REE VKKKle tehti ülesandeks jätkata abiandmist koordineeriva instantsina toimimist kuni iseseisva organisatsiooni tegevusse rakendamiseni Rootsis, võttis koosolek vastu suure häälteenamusega. Uue abistamisorganisatsiooni põhikorra koostamisel otsustati arvesse võtta ka REE juriidilise komisjoni koostatud põhikorra kavandit. See, kas abistamisorganisatsiooni nimetuseks jääb juriidilise komisjoni ettepaneku kohaselt „Eesti poliitiliste vangide abistamiskomitee“ või Kippari pakutud sihtasutus, pidi selguma hiljem.75

      Nädal enne moodustatava abistamisorganisatsiooni asutamiskoosolekut, 7. veebruaril 1978, toimus Medborgarhusetis Stockholmi Eesti Ühingu laudkonnavestlus välis- ja vabadusvõitluse teemal.76 Seda juhatas ajakirjanik Alex Milits. Peale tema osalesid laudkonnas veel Eesti Päevalehe ajakirjanik Ülo Ignats, Eesti Rahvusnõukogu (ERN) juhatuse liige ja ajalehe Teataja toimetaja Arvo Horm ning Ants Kippar. Kõne all oli kodumaal tegutsevate vabadusvõitlejate ning eriti poliitvangide ja nende perekonnaliikmete abistamiseks moodustatavate toetusfondide küsimus.

      Avasõnas selgitas Kippar, et pagulaseestlaste esimesed kolmkümmend aastat moodustavad välisvõitluse ajajärgu, mida iseloomustab läänemaailma informeerimine Eesti riigi ja rahva kallal toime pandud vägivallast. Otsustav muutus toimus viis aastat tagasi, mil vabasse maailma jõudsid esimesed teated organiseeritud opositsioonist Eestis. Sellega algas uus aktiivne ajajärk Eesti vabadusvõitluses СКАЧАТЬ