EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellest kasu on“. Ta lisas, et väited, nagu ohustataks kirjade saatmisega poliitvangide ja nende perekondade elu, ei pea paika. „Otse vastupidi, kirjadega anname neile vajalikku lisakaitset,“ oli Krug kindel. Oma väidete kinnituseks tõi Krug ette selle, et AI on valinud kirjade saatmise nii poliitvangidele kui ka Nõukogude Liidu ametiasutustele üheks tõhusamaks vahendiks vangidele kaitse hankimisel. Vabadusse pääsenud vabadusvõitlejad on üksmeelselt kinnitanud, et kirjade ja igakülgse tähelepanuga poliitvangidele antakse vajalikku kaitset ja kergendatakse nende olukorda ning et sunnitöölaagrite administratsioon on tunduvalt ettevaatlikum omavoli kasutamisel. Krug rõhutas, et vabaduses viibival eestlaskonnal lasub moraalne kohustus igati toetada neid rahvuskaaslasi, kellel on julgust kodumaal selga sirgeks ajada. „Nemad riskivad oma tervise ja eluga, meil pole kaotada midagi ning oleks ülekohtune, kui me nende saatusest osa ei võtaks,“ lõpetas Krug oma kirja.120

      Peale Toronto ja Vancouveri EVVATite tegutsesid vahtralehemaal veel Ottawa, Scarborough’, Thornhilli ja West Hilli hooldusgrupid.121

      Algatus luua USAs eesti poliitvangidega tegelev organisatsioon tuli endiselt poliitvangilt Olaf Tammarkilt, kes juba 9. septembril 1977 ehk tunduvalt enne EVVA moodustamist Stockholmis tegi Põhja-Illinoisi Eestlaste Koondise (mille esimees ta oli ̶ autor) juhatuse koosolekul ettepaneku asutada EVVAT. Sama aasta 15. septembril Lakewoodis toimunud X Eesti Rahvusorganisatsioonide Kongressil esitas Tammark vastava resolutsiooni, mille kongress suure häälteenamusega heaks kiitis.122

      USA EVVAT moodustati ERKÜ juhatuse otsusega 17. juunil 1978 rahvuskomitee toimkonnana. 13. augustil toimus EVVATi organiseerimiskoosolek, kus jagati ametid: juhataja Tammark, sekretär Mati Kõiva, laekur Aleksander Kõpp, nõuandja dr Arthur Võõbus ja ametita liige Olaf Pikat. EVVATi büroo paiknes Chicago Eesti Majas aadressil Estonian Lane, PO Box 95, Prairie View, Chicago Illinois 60069. Peale EVVATi tegutses USAs 45 hooldusgruppi (Ames, Andover, Baltimore, Buffalo, Cary, Corvallis, East Meadow, Hollywood, Indianapolis, Kirkland, Lakewood, Macungie, McAllen, Milwaukee, Minneapolis, New York, Parma Heights, San Francisco, Seabrook, St Petersburg, Washington, Wilmington jm).123

      Idarindel ja hiljem Eestis metsavennana võidelnud ning selle eest Gulagis viibinud Tammark oli omal nahal kogenud stalinlike ja ka hilisemate vangilaagrite olusid ning oli seetõttu väga pädev poliitvangide abistamistegevust juhtima. Tema jäigi USA EVVAT etteotsa kuni selle tegevuse lõpuni.

      Ka USA EVVATi tegevuse kohta leidub andmeid üsna kasinalt. Siinkirjutajal on kasutada mõned Tammarki poolt EVVAle ja ERKÜle esitatud tegevusaruanded, mille abil on siiski võimalik saada mõningane ettekujutus toimkonna tegevuse ulatusest.

      Aastate 1978–1981 tegevust hõlmava aruande kohaselt saatis toimkond abistamistöö üleskutsed ja juhendid 47-le eesti seltsile ja koondisele, 15-le võitlejate ühingule, 27-le Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kogudusele ning seitsmele ERKÜ Esinduskogu liikmele. Samal aastal alustas tegevust üksteist hooldajat ja hooldusgruppi, kes hooldasid kaheksat poliitvangi. 1979. aastal kasvas hooldajate arv 21-le ja hooldati 19 poliitvangi. Samal aastal laiendas toimkond hooldustööd sellega, et iga hooldaja või hooldusgrupp võttis oma hoole alla veel ühe poliitvangi perekonna, ühe vabadusvõitleja ja endise poliitvangi hooldamise Eestis.

      1980. aastal, mis oli kuulutatud Eesti Poliitiliste Vangide Aastaks, saatis EVVAT välja veel 63 üleskutset eesti organisatsioonidele ja EELK kogudustele. Samal aastal tõusis hooldajate arv 33-le, hooldati 29 eesti poliitvangi, 12 poliitvangi perekonda ja kolme vabadusvõitleja perekonda.

      1981. aastal oli hooldajate arv kasvanud 38-le, hooldati 26 poliitvangi („43 ühikut“), kaheksat poliitvangi perekonda („30 ühikut“) ja kolme vabadusvõitlejat („31 ühikut“). Aruandes on öeldud, et hooldajad on aastate jooksul saanud rohkelt tänukirju, kaarte ja fotosid pakkide ning kirjadega osutatud tähelepanu eest. Märgiti, et poliitvangidest ei ole keegi kirjadele vastanud, mis on olusid arvestades täiesti arusaadav.

      Abistamistöö koordineerimiseks saatis toimkond 37 ringkirja hooldajatele ja avaldas tegevuse selgitamiseks artikleid ajalehes Vaba Eesti Sõna, andis intervjuu raadiojaamale Ameerika Hääl ning esines selgituskõnedega mitmel pool eestlaste organisatsioonides. Toimkond koostas ka kirjavahetuse takistamist käsitlenud ingliskeelse aruande, mida ERKÜ ja EVVA kasutasid memorandumite koostamisel, mis esitati Madridi konverentsi delegaatidele. Jüri Kuke surma puhul saadeti telegrammid USA valitsusele ja kongressiliikmeile. 3. mail 1981 alustas toimkonna juures tööd Nikluse vabastamise eriaktsiooni grupp. ERKÜ otsusel ja kuludega ning toimkonna kaaskavandamisel trükiti 1981. aastal 6 000 poognat Niklust ja Kukke kujutavaid postmarke.124

      Aastal 1981 korraldas EVVAT eriaktsiooni Nikluse vabastamiseks. 29. märtsil alustati kirjade saatmisega senaatoritele ja Kongressi liikmeile, kes omakorda tegid esildise Nõukogude Liidu esindajatele USAs. Senaatorid edastasid EVVATi läkituse USA riigisekretärile Alexander Haigile. USA Riigidepartemangust teatati, et nad on instrueerinud Madridi konverentsil osalevat USA delegatsiooni tõstatamaks konverentsil üles Nikluse küsimust.125

      Seoses kolimisega Lakewoodist Chicagosse liitus 1981. aastal EVVATi juhatusega Gilda Mall Karu.126 6. oktoobril 1982 sai Washingtoni Eesti Seltsi hooldusgrupi juhiks Mari-Ann Rikken (hilisem Kelam), kes vahetas välja Maria Pedak-Kari.127

      1983. aasta poolaastaaruandest nähtub, et hooldajate arv on eelmise aasta 42-lt tõusnud 43-le. Üks hooldaja oli palunud end kohustustest vabastada, aga juurde oli tulnud kaks uut hooldajat. Kaks hooldusgruppi olid oma tegevust laiendanud ja võtnud „vaderikohused“ juurde veel kaheksale eesti poliitvangile. Hooldati 36 poliitvangi, kaheksat poliitvangide perekonda ja kuut vabadusvõitlejat. Levitatud oli ka Niklusele ja Kukele pühendatud raamatut, milles Ühendriikide eestlased olid tellijatena esikohal teiste maadega võrreldes, ning postkaarte poliitvangide vabastamise nõudega. Toimkond oli teinud ettepaneku ERKÜ Noorte- ja Kultuuriala abiesimehele Vaike Lugusele ja Eesti Koolide Keskuse juhatajale Gaston O. Randveele organiseerida eesti täienduskoolide õpilaste ja poliitvangide/vabadusvõitlejate laste vaheline kirjavahetus.128

      Oktoobris 1983 korraldas USA Kongressi komisjon kuulamise Nõukogude Liidu poolt pidevat toime pandavate rahvusvaheliste postilepete rikkumise teemal. Kuulamist juhatas demokraadist Kongressi liige Robert Garcia. EVVATi poolt esinesid tunnistajatena Tammark ja endine poliitvang Sergei Soldatov, kes isiklike kogemuste põhjal kirjeldasid postiteenistusse puutuvaid kuritarvitusi Nõukogude Liidus.129

      1984. aasta aruande on Tammark esitanud ERKÜle. Sellest nähtub, et USAs töötas 44 hooldajat või hooldusgruppi, hooldusel oli 29 poliitvangi, 13 poliitvangide perekonda ja üheksa vabadusvõitlejat. Edasi teatati, et toetuspakkide saatmine tuli ümber korraldada, kuna alates 1. oktoobrist muutusid Nõukogude Liidu tollieeskirjad, millega lõppes ettemakstud tolliga pakkide saatmise võimalus. Aruande kohaselt oli Tammark välja saatnud 356 kirja EVVAle Stockholmis ning EVVATi juhatajatele Kanadas ja Austraalias. Peale selle oli hooldajatele saadetud 34 ringkirja. Levitatud oli ka Lisandusi ning poliitvange kujutavaid postkaarte.130

      1985. aasta tegevusaruannet siinkirjutajal leida ei õnnestunud, küll aga kahe järgneva aasta kokkuvõtteid, mis erinevalt varasematest on varustatud ka kassaaruandega. 1986. aasta kohta andis Tammark EVVAle teada, et USAs tegutseb 17 osariigis ühtekokku 42 hooldajat või hooldusgruppi, kes abistavad 23 poliitvangi. Poliitvangide perekondi on hooldamisel üheksa, neist viis lastega perekonda ühtekokku seitsme lapsega. Vabadusvõitlejate perekondi on 13, neist lastega kaheksa ühtekokku viieteistkümne lapsega. Poliitvangidele saadetakse СКАЧАТЬ