EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Viktor Niitsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ EVVATiga seotud EKNi juhtide Laas Leivati ja Priit Aruvaldi vahel, millest saab mõningat teavet EVVA Stockholmi keskuse ja Toronto EVVATi vaheliste suhete iseloomust. (Seda kirjavahetust vaatleme lähemalt allpool. – autor) Ka Kanada eesti ajalehtedes pole peaaegu midagi leida EVVA Toronto toimkonna tegemiste kohta.

      Toimkonna esimehed Nõmmik ja Aruvald ning sisulise töö tegija Aruja ei ole enam meie hulgas ning neid ei ole võimalik küsitleda. Leivat küll kuulus toimkonna koosseisu, kuid kuna ta oli ka EKNi esimees, võis tema osalus toimkonna tegevuses olla pigem nominaalne. Toimkonna viimaselt esimehelt Viive-Ann Lomaxilt ei õnnestunud nende ridade autoril mingeid andmeid saada. Otsustades selle järgi, et tema ettevõtmistest ei leidu ajalehtede veergudel peaaegu ridagi, ei saanudki see eriti muljetavaldav olla. Nendel põhjustel saab Toronto EVVATist anda esialgu üksnes fragmentaarse pildi, mis on kokku pandud eri allikatest kogutud infokildudest.

      Nii näiteks saame Toronto eestikeelse ajalehe Vaba Eestlane kaudu teada, et EKNi üldkogul 29. oktoobril 1983 tegi EVVATi poolt ettekande Aruja. Seda, millest Aruja oma ettekandes rääkis, ei peetud vajalikuks ajalehes ära trükkida. Samas võeti teatavaks, et August Nõmmik on otsustanud lahkuda EVVATi esimehe kohalt. Koosolek tegi EKNile ülesandeks leida EVVATile uus esimees.

      USA EVVATi esimehe Olaf Tammarki 5. jaanuari 1984 kirjas Kipparile on muu hulgas juttu sellest, et eelmise aasta (1983 – autor) oktoobris oli EKNi juhatus Nõmmiku ametijärglaseks määranud Priit Aruvaldi, kes samal ajal asus täitma ka EKNi peasekretäri ülesandeid. Tammark kirjutas, et novembris Torontos Elmar Pähna 75. sünnipäeval viibides kasutas ta juhust ning korraldas kohtumise Aruvaldiga, selgitades talle USA EVVATi töö süsteemi ja seniseid tulemusi. Sellega seoses avaldas Tammark lootust, et Aruvald tunduvalt noorema ja energilisema mehena mõistab, kuivõrd oluline on EVVATi töö tänapäeva vabadusvõitluses ning et Torontos pannakse asjad liikuma.112 Kõige järgi otsustades oli see liiga optimistlik ootus.

      Aruvald juhtis EVVATit veidi üle aasta. Vaba Eestlase teatel valiti 30. jaanuaril 1985 Toronto EVVATi aastakoosolekul toimkonna uueks esimeheks Lomax. Abiesimeheks valiti Aruja, sekretäriks Leida Helde, laekuriks Aruvald ning ametita liikmeteks Nõmmik ja Leivat. EVVATi esimehe kohalt lahkuv Aruvald hindas oma lühikeses ülevaatekõnes toimkonna senist tegevust üldiselt kordaläinuks. Nii näiteks oli eelmise aasta veebruaris korraldatud Mart Nikluse vabadusmarss ja allkirjade kogumine tema vabastamisapellile. Püüti leida võimalusi koostööks teiste rahvusgruppidega, mille ühe üritusena korraldati kontsert Roy Thomson Hall’is, kus tutvustati dissidentide olukorda Nõukogude Liidus. Koosolekul otsustati taas kord pöörduda eesti ühiskonna poole abipalvega hooldusgruppide moodustamiseks. Tõdeti, et vabadusvõitlejad vajavad järjekindlat abi ning hooldus võib neile ja nende perekondadele tähendada rohkem, kui suudetakse ette näha. Torontos kõnelenud Sergei Soldatovile viidates rõhutati, et vangilaagritesse välismaalt saadetud kirjad võivad olla vangi jaoks elupäästjaiks.113

      Koostöö puudumisest Toronto EVVATi ja EVVA keskorganisatsiooni vahel annab tunnistust Kippari 1986. aasta 15. jaanuari kiri Toronto EVVATile. Sellest teatatakse kahetsusega, et eelmisel aastal (1985 – autor) laekus eesti poliitvangide, tagakiusatud vabadusvõitlejate ning nende perekondade abistamiseks Kanadast ainult 11 447,50 SEKi ehk 2 100 Kanada dollarit (CAD). Seegi summa tuli Vancouverist alles detsembri lõpus. Torontost ega ka teistest Kanada eestlaste keskustest ei laekunud mitte ühtegi dollarit. Kanada eestlased katsid seega ainult viiendiku ettenähtud toetussummast. (Kõne all on EVVA aktsioon, millega kavandati eraldada 30 000 rubla poliitvangide ja vabadusvõitlejate perekondade abistamiseks, korraldades vahendite saamiseks ülemaailmse korjanduse. Kanada osakaal oleks selles aktsioonis olnud 10 00 °CADi. – autor) Edasi jätkas Kippar, et kuna EKN pole seni võtnud vaevaks vastata abistamise asjus EVVA 1985. aasta 7. oktoobri kirjale ning Toronto EVVAT ei näe ette võimalusi abistamissummasid hankida, ollakse sunnitud 9 00 °CADi suuruse summa „kokkukerjamiseks“ pöörduma eesti organisatsioonide, koguduste, ettevõtete ja üksikisikute poole. Kippar palus saata nende aadressid. Lõpetuseks rõhutas ta, et on sunnitud paluma vastust varem korduvalt esitatud küsimusele, millised eesti poliitvangid ja kelle poolt on võetud hooldusele Torontos ning Ida-Kanada ülejäänud piirkondades.114

      Ilmselt jäi seegi kiri vastuseta, sest 3. märtsil 1986 pöördus Kippar kirjaga nüüd juba EKNi poole. Selles juhtis ta tähelepanu asjaolule, et EKN ei ole viie kuu möödumisel (Kippari 1985. aasta 7. oktoobri kiri – autor) näidanud üles mingit huvi okupeeritud kodumaal vabadusvõitluse pärast majanduslikesse raskustesse sattunud perekondade saatuse vastu. Kippar jätkas etteheidetega, mille kohaselt EKNi juures tegutsev Toronto EVVAT pole kaheksa aasta jooksul suutnud leida hooldajaid eesti poliitvangidele. EKN pole aastate jooksul võtnud vaevaks tasuda sümboolse summaga talle EVVA saadetud, Kodu-Eesti küsimusi käsitlevate materjalide paljundus- ja postikulude eest, ehkki EKN on oma märgukirjades pidevalt neid materjale kasutanud. Edasi teatas Kippar lausa ultimatiivsel toonil, et kui EKN ei vasta kõnealusele kirjale hiljemalt 31. märtsiks 1986, ei saada samaks tähtajaks postikulude katteks näiteks 500–1 00 °CADi ega anna rahuldavat vastust EKNi juures tegutseva Toronto EVVATi mitterahuldava tegevuse põhjuste kohta poliitvangide hooldusvõrgu organiseerimisel Ida-Kanadas, on EVVA sunnitud lõpetama neile kodumaist vastupanuliikumist ning eesti vabadusvõitlejaid ja poliitvange käsitlevate dokumentide ja materjalide saatmise.115

      Seda karmisõnalist pöördumist EKN enam eirata ei söandanud ning 1986. aasta 8. aprilli kuupäeva kandva vastuskirjaga teatasid Leivat ja Aruvald, et EKNi 2. aprillil toimunud juhatuse otsusel on „Teie väärtusliku organisatsiooni“ jaoks saadetud materjalide postikulude katteks 50 °CADi. Edasi anti Kipparile nõu, et kui soovitakse EKNi käest otsest rahalist toetust, tuleks pöörduda EKNi poole ametliku toetuspalvega, mida enne 1985. aasta 7. oktoobri ja 1986. aasta 3. märtsi kirju ei ole tehtud. Samuti soovitati jätta toetuspalvest välja igasugused etteheited, ähvardused ning alusetud ja haavavad süüdistused. Kirja autorid teatasid, et EVVAT Torontos ja EKN on järjekindlalt toetanud vangistatud vabadusvõitlejaid ning nende perekondi Eestis rahaliselt, moraalselt, poliitiliste aktsioonide kaudu ja pakkide saatmisega ning need kulud on üle aastate ületanud kümneid tuhandeid dollareid.116

      Järgneva kirjaga 2. maist 1986 esitaski Kippar EKNile viimase kirjas esitatud tingimustele vastava taotluse 10 00 °CADi eraldamiseks.117 Kõige järgi otsustades EKN seda soovi ei rahuldanud. Kuid, nagu nähtub EKNi 1986. aasta 18. novembri kirjast Kipparile, milles teatati $1 000 (nii on kirjas, kuigi jutt võis olla Kanada dollaritest – autor) eraldamisest EVVA keskusele, peeti mingi pisku saatmist siiski vajalikuks.118

      Toronto EVVATi edasise tegevuse kohta ei õnnestunud siinkirjutajal mitte mingisuguseid andmeid saada. Tõenäoliselt jätkus vanas vaimus EVVATi tegevuse mängimine, kuni tuli aeg otsad kokku tõmmata.

      Peale Toronto moodustati EVVA toimkond ka Vancouveris. Selle toimkonna loojaks ja eestvedajaks oli laevaehitaja Albert Krug. Vancouveri EVVATi kohta kirjutas kohalike eestlaste üllitatav väikeväljaanne Läänekalda Postipoiss, et 1980. aasta suvel võttis grupp kaasmaalasi Vancouveris kahe kuu jooksul hoolduse alla umbes viisteist eesti poliitvangi ja nende perekonda. Selleks otstarbeks loodi Vabadusfond, mida hakkas hooldama Vancouveri Eesti Kirikufond, mille laekur oli Krug. Sealt anti soovijatele tõendeid tulumaksuvabastuseks. Annetusi võtsid vastu kõik Eesti kogudused ja Eesti Selts ning ajalehe andmetel oli laekunud juba mõnisada dollarit. Artiklis kinnitatakse, et abistajate nimekiri on salajane ning ühelegi isikule, keda Krug isiklikult ei tunne, telefoni teel informatsiooni ei anta.119

      Annetuste kogumise kõrval kutsus ka Krug üles saatma kirju vangistuses viibivatele vabadusvõitlejatele. Mõnikord puutus ta kokku teatud vastumeelsuse ja ettevaatlikkusega poliitvangidele kirjutamise СКАЧАТЬ