Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

      Raamatu autori jaoks ei ole aktsepteeritav soomlaste lähenemine, mille järgi hõlmab nende määratlus ka meie mõistes FIE. Siiski tuleb möönda, et soomlaste pakutud ja Euroopa Komisjoni aluseks võetud määratluse lisatud täpsutuse järgi peab iseendale tööandja (self-employment) puhul olema tagatud, et tegemist on juriidilise isikuga, mida saab üle anda. Vastuolu selles ongi, et FIE puhul juriidilist isikut ei ole, mistõttu midagi üle anda ei saa.

      Autor annab siinkohal oma määratluse, tähistamaks pereettevõtet:

       Pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, mille enamusotsustusõigust tagav kapitali kontrollpakk on ühe pere või suguseltsi liikmete otseses või kaudses omanduses ning selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv osaleb formaalses ettevõtte valitsemises ja/või juhtimises.

      Autori hinnangul on oluline rõhutada, et pereettevõte on perega lõimitud (integreeritud) äriühing, sest just see eristab pereettevõtet tavalisest äriühingust (juriidilises mõttes ettevõtjast).

      Esitatud pereettevõtte määratlus ei mediteeri pereettevõtte võimaliku suuruse üle ega flirdi FIE-dega, vaid ütleb selgelt, et: 1) pereettevõte saab olla vaid äriühing (juriidiline isik, mis on perega lõimitud); 2) eelduseks on enamusosalus (kapitali kontrollpakk); 3) eelduseks on enamusotsustusõigus (vältimaks võimalust, kus enamusosalus ei pruugi tagada enamusotsustusõigust); 4) silmas peetakse mitte abstraktset perekonda või suguseltsi, vaid konkreetseid perekonna või suguseltsi liikmeid, kelle nimel osalus pereettevõttes on; 5) omandus võib olla otsene (osalus on isiku nimel) või kaudne (osalus on läbi valdus- või investeerimisühingu); 6) selle pere või suguseltsi liikmetest vähemalt x arv peab osalema formaalses ettevõtte valitsemises (st pereettevõtte nõukogu tasandil)43.

      Viimases lauses nimetatud x vajab väärtust. Autor on seisukohal, et sellele küsimusele võiks läheneda ettevõtjate üldtunnustatud liigitusest mikro-, väike-, keskmisteks ja suurettevõtjateks ning kehtestada, et mikro- ja väikeettevõtjate puhul x = vähemalt 1, keskmiste ettevõtjate puhul x = vähemalt 2 ja suurettevõtjate puhul x = vähemalt 3.

      Mis puutub börsiettevõtjatesse, kus ühe pere või suguseltsi liikmete omanduses on vähemalt 25 % nende osalusega määratud otsustamisõigusest, siis selle tingimusega peaks autori hinnangul kaasnema perekonna või suguseltsi ühe liikme õigus osaleda selle börsiettevõtte valitsemises. Ainult siis on autori hinnangul täidetud miinimumtingimused, et selline börsiettevõtja kvalifitseeruks pereettevõtteks.

      Joonis 9. Pereettevõttele omased põhitunnused autori käsitluse järgi.

      Mingil põhjusel ei võtnud Forbes 15 edukaima pereettevõtte reitingu koostamisel töötamisena arvesse nõukogu liikme ametit, mis autori hinnangul ei ole põhjendatud. Pigem ei oleks Forbes pidanud arvesse võtma töötamist sellistel töökohtadel nagu analüütik, osakonnajuhataja, insener või hooajaline töötamine suvel, kuna pereettevõtte üheks tunnuseks ei ole töötamise fakt per se, vaid n-ö töötamine otsuseid langetavas äriühingu organis (st osalemine otsustamisel).

      Siiski tuleks eelnimetatud kahe põhitunnuse puhul (kontrollpakk ja otsustamisel osalemine) täpsustada, mida tähendab pereettevõtte kontekstis kapitali (aktsiakapital, osakapital) kontrollpakk.

      Autori esimene „kontrollpaki” seletus põhineb ÄS-l ja on detailidesse laskumata kokkuvõtvalt järgmine: 1) kontrollpakk peaks tagama kvoorumi ilma teiste omanike üldkoosolekust osavõtuta (selliseks kvoorumi nõudeks on ÄS-i järgi, et üldkoosolekul osaleksid osanikud/aktsionärid, kes omavad üle poole osade/aktsiatega esindatud häältest); 2) kontrollpakk peaks võimaldama vastu võtta otsuseid ehk otsus on vastu võetud, kui selle poolt on antud kas üle poole kõigi omanike häältest või kui selle poolt antakse üle poole koosolekul esindatud häältest, eeldusel, et kvoorumiks piisab kontrollpaki omanike häältest.44

      Teine „kontrollpaki” seletus põhineb väärtpaberituru seaduses (VPTS) sätestatud põhimõtetel, mille kohaselt peaks pereettevõte olema vastava perekonna liikmete poolt kontrollitav. Isiku(te) kontrollitav äriühing on äriühing, milles isik/isikud omab/omavad enamikku aktsiate või osadega esindatud häältest või isik/isikud omab/omavad äriühingu üle valitsevat mõju või kontrolli või tal/neil on võimalus seda teostada. Seejuures valitsev mõju ongi olukord, kus isik/isikud kontrollib/kontrollivad äriühingut. Valitsev mõju seisneb äriühingu tegutsemispõhimõtete määramises ja võimaluses saada olulist osa ühingu kasumist. Valitsev mõju avaldub otseselt (nt kuulub pereliikmetele vahetult üle 50 % osadest või aktsiatest) või kaudselt (nt pereliikmetele kuuluvate äriühingute kaudu omatakse üle 50 % pereettevõttest).

      Joonis 10.

      Tuleb möönda, et kontrollpaki määratlemine selliselt, et perekonna omandis peab olema üle 50 % pereettevõtte osadest või aktsiatest, on vaid üks võimalus – ütleme siis, et Eesti kehtivas õiguskorras sätestatud/reguleeritud viis.

      Kirjanduses on n-ö absoluutseks alampiiriks pakutud 20 % hääleõigusest. USA börsiettevõtjate puhul on see 25 %, nagu ka eespool viidatud Euroopa Komisjoni raporti järgi Euroopas eeldatakse.

      Selle (n-ö hajutatud omanikeringiga äriühingute puhul kasutatava) seisukoha põhistustel ma siinkohal ei peatu. Samas, kui seda alampiiri (20 %) Eestis kehtiva õiguse valguses analüüsida, siis ÄS määratleb põhiaktsionäriks 9/10 aktsiakapitali omaniku ja vähemusaktsionäriks 1/10 aktsiakapitali omaniku. Osaühingu puhul selline regulatsioon otseselt puudub, aga pole ka seadusega kehtestatud keeldu, et osaühing ei võiks oma põhikirjaga sarnaseid reegleid kehtestada.

      Teoorias omistatakse vähemusele olukorras, kus see mingil põhjusel ei ole rahul enamuse poolt arendatava tegevusega, põhimõtteliselt kolm võimalikku käitumisviisi: 1) äriühingust väljumine, müües oma osaluse; 2) enamuse otsustele allumine ja 3) seaduses ette nähtud teatud kogum spetsiifilisi õigusi, mis mõningates kriitilistes valdkondades annavad vähemusele võimaluse astuda oma huvide kaitseks välja kas hääleõiguse teostamise või teatud õiguse maksmapaneku kaudu.

      Vähemusõigus võib olla kas positiivne vähemusõigus (sel juhul annab seadus võimaluse nõuda pereettevõttelt teatud käitumist ja teatud juhtudel ka ise aktiivselt käituda) või negatiivne vähemusõigus – sel juhul on omanikul õigus blokeerida otsuse vastuvõtmine äriühingu poolt. Siin, nagu viidatud, on suur roll põhikirjas kokkulepitul.

      Meil ei ole siinkohal võimalik detailidesse süveneda, kuid kokkuvõtvalt võib öelda, et 1/10 omanike kaitseks on sätestatud, et nad võivad teatud juhtudel osanike või aktsiaseltsi üldkoosoleku kokku kutsuda ja koosoleku päevakorda küsimusi võtta (viimase puhul on börsiettevõtjate osas vastavaks nõudeks 1/20), nõuda juhatuse liikme kohtu kaudu tagasikutsumist (AS-i puhul nõukogu liikme tagasikutsumist) ning erikontrolli määramist. On veel võimalusi ja, nagu öeldud, kõik sõltub põhikirjast. Põhikirjas võib sätestada erineva suurusega omanikehulgale erinevaid õigusi, kuid tuleb rõhutada, et dispositiivsusprintsiipi ei saa СКАЧАТЬ