Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Autor möönab, et selline jaotus võib Eesti kontekstis olla vaieldav. Kui aga hakata neid parameetreid kohandama selle argumendi najal, et me oleme väikeriik ja meie ettevõtted on väikesed, siis poleks me enam võrrel-davad.

      Start-up ettevõtjad pereettevõtluse kontekstis

      Ärimaailma mudelid on muutunud ja muutuvad pidevalt. Klassikaline äritegevuse mudel töötas/töötab väga lihtsustatult nii: 1) luuakse äriühing; 2) rajatakse tootmisbaas ja sisustatakse kontor (ehk soetatakse ka juhtidele sõiduautod ja muud edevad vidinad); 3) valmistatakse toode ja 4) palgatakse inimesed seda müüma.

      Start-up’i puhul ei tehta suuremaid kulutusi organisatsiooni asutamisele ja tootmisbaasi rajamisele enne, kui äriidee autorid on välja selgitanud ja veendunud, et tootele või teenusele on reaalset turgu, kliendisuhete n-ö kanalid on läbi testitud jne – seega ollakse kindlad, et ettevõtmisel on jumet.

      Start-up on terminina üleekspluateeritud. Iseenesest on ju iga alustav äriühing n-ö start-up. Start-up on üldjuhul alustamise ja turuotsingute faasis. Mõistena sai start-up tuntuks dot-com mullistuse ajal. Tuntuim Eestist pärit (kunagine) start-up on Skype, mis on nüüdseks arenenud rahvusvahelise haardega suurettevõtjaks. Ilmselt enim viimasel ajal meedias käsitlemist leidnud Eesti start-up’id on rõivaste virtuaalne proovikabiin Fits.me48 ning rahvusvaheliste maksete ja valuutavahetuse teenuste pakkuja TransferWise.

      Start-upluuakse tavaliselt sobiva mudeli otsimiseks ja sellisena pole ka vahet, kas tegemist on suure või väikese entusiastide kooslusega. Juriidilise vormi osas tuleb tõdeda, et Eestis püütakse alustada nt OÜ asutamisest, ehkki õigem oleks vajaduse korral alustada ajutise iseloomuga organiseeringust (nt seltsing).

      Tegelikult võib asuda seisukohale, et klassikaline start-up ei ole ega peakski olema veel mingi ettevõte või ettevõtja, kuna selle eesmärgid on n-ö tavaettevõtjast erinevad. Kui ettevõtja (äriühingu) eesmärk on teenida kasumit, siis start-up’i eesmärk on leida ärimudel, mis tulevikus kasumit teenima hakkaks. Kui leitakse õige ja toimiv mudel, saab selle vormistada start-up’ist vastavasse äriühingu formaati (OÜ, AS jt). Seetõttu ei ole autor väga kindel, kas TransferWise ikka on enam start-up – eriti peale seda, kui ta jaanuaris 2015 sai u 50 miljoni eurose rahasüsti USA riskiinvestorilt Andreessen Horowitzilt selleks, et tegevust maailmas laiendada49. Sellist laienemisplaani saab ju teostada juba sobilikuks tunnistatud ärimudeli ning toimiva juriidilise vormiga äriühingu puhul. Aga autor võib siin ka eksida.

      Lehelugeja lihtsustatud start-up’i määratlus on tõenäoliselt midagi sellist: kamp ettevõtlikke tegelasi, kes asja uurides ja puurides üritavad aru saada, kas nende äriidee on teostatav.

      Eesti keeles on start-up’ile leitud vaste ja antud ka kitsam tähendus. Räägitakse idufirmast, iduettevõttest ja iduettevõtjast. Autor ei hakka siinkohal kordama seda, millest oli juttu üld- ja põhimõistete alajaotuses – mõistagi ei ole autorile vastuvõetav mõiste idufirma. Iduettevõtte kui mõiste üle võiks teatud tingimustel isegi arutleda, aga see selleks.

      Kitsama tähenduse mõttes on Eestis levinud arusaam, et iduettevõtjat eristab teistest alustavatest ettevõtjatest asjaolu, et iduettevõtjal pole toodet või teenust, mis oleks ennast äriliselt tõestanud. Samuti puudub väljakujunenud kliendibaas. Ärimudel ise on pidevas aktiivses arengus ning võib protsessi käigus oluliselt muutuda. Selline arusaam ei ole siiski eriti veenev, sest täpselt samas olukorras on enamik alustavaid ettevõtjaid või vähemalt on neil šanss sellisesse olukorda sattuda.

      Ehkki „idu” võib tegutseda suvalises valdkonnas, on kujunenud nii, et enamik neist on tehnoloogiaettevõtjad. Taas kord lehelugeja tasandilt hinnates ongi teadmine selline, et start-up tähendab IT-alase ettevõtluse alustamist.

      Mis teeb start-up’id eriliseks, on autori hinnangul nendega kaasnenud rahastamismudelid.

      Kui asutajad rahastavad oma start-up’i tegevust ise, on tegemist olukorraga, millele eestikeelset mõistet pole veel välja pakutud, kuid inglise keeles tähistatakse seda sõnaga bootstrapping või ka lühemalt booting. Selliseid start-up’e võib vabalt leida sündimas ka pereettevõtluses. Samas on vähemalt autorile jäänud selline mulje, et (tehnoloogiaettevõtjatest) start-up’id sünnivad valdavalt tiimidena, mitte ühe perekonna liikmetele kuuluva äriühinguna. Lisaks ideele on tiim start-up’i loomisel kõige olulisem – isegi olulisem kui idee.

      Kui idee on testitud ja sounding, on kiire kasvu saavutamiseks vaja kaasata investorid. Selleks tuleb idee/äriplaan investoritele maha müüa ja neile investeeringu vastu osa asutatavast või juba asutatud äriühingust ära anda. Kui start-up ongi alustatud pereettevõttena, on siin koht, kus tuleb otsustada, kas investoritele jääb enamusosalus või mitte (vt ka alajaotust jagatud omanduse kohta lk 136). Viimasel juhul saab jätkata pereettevõttena. Samas võib pereettevõte hakata investoriks mõnes start-up’is ja nii selle pereettevõtteks muuta.

      Investoreid on üldjuhul kahte tüüpi. Esiteks oma raha panustavad erainvestorid ehk äriinglid (business angel), kes tavaliselt investeerivad oma investeerimisühingute vms kaudu. Teiseks otsib paigutusi riskikapital (venture capital, risk capital), kuhu on tavaliselt koondatud mitmete isikute raha. Aastal 2014 investeeriti Eesti start-up’idesse 35 tehinguga veidi üle 70 miljoni euro, millest vaid 10 % tuli Eesti investoritelt. Aasta 2014 suurim (20 miljoni eurone) investeering tuli Prantsuse riskikapitalistilt Naxicap Partners Eesti reklaamivõrgustikule AdCash.

      Ka Eestis on viimasel ajal hakatud rääkima kiirenditest (accelerator). Kiirendid on mõeldud aitama erinevaid alustavaid ettevõtjaid oma idee arendamisel. Samuti viivad kiirendid start-up’id kokku potentsiaalsete investoritega. See on igale alustavale „idule” esiteks mugavam, aga ka sõna otseses mõttes kiirem tee oma äriidee realiseerimisele. Ka kiirendid kui äriühingud annavad üldjuhul nendega liituvatele start-up’idele n-ö stardiinvesteeringu ja ligipääsu oma võrgustikule, võttes selle eest vastu osaluse.

      Kiirendi sisuliseks tegevuseks ongi pakkuda „idudele” vastava valdkonna spetsiifikast tulenevalt sobivat tööprogrammi, mentorlust, ärimudeli koolitusi, toote- ja teenusearendust, testimisvõimalusi ja turuletoomise kunsti, aga ka tuge rahvusvahelise võrgustiku laiendamisel.

      Kas FIE on pereettevõte?

      Klaarime ära ka selle, kas FIE on pereettevõte või mitte. FIE on seaduse mõttes ja tegelikkuses ettevõtja, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid ning kelle puhul kaupade müük või teenuste osutamine on püsiv tegevus. Selleks tegevuseks võib FIE-le kuuluda ettevõte (majandusüksus) või isegi mitu. Vaidlust ei tohiks olla ka selle üle, kas FIE on juriidiline või füüsiline isik – nagu nimetuski ütleb, on tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga, kellele kuuluv ettevõte (või ettevõtted) ei ole samuti juriidiline isik.

      Üheks FIE alaliigiks on füüsilisest isikust talupidaja – talupidaja on seaduse järgi ettevõtja, kelle vähemalt üks tegevusala kuulub põllumajandussaaduste tootmise alla ja kes selleks otstarbeks kasutab omaniku, kasutusvaldaja või rentnikuna talu. Kahjuks see määratlus välistab muud (st põllumajandusega mittetegelevad) talupidajad ja sellise lähenemisega ei saa nõustuda.

      Mida tähendab talu, mis sisuliselt on talupidaja ettevõte, ei ole seaduses otseselt öeldud. Kuni 1.07.2002. a tähendas talu AÕS-i järgi kõiki ühe valdaja poolt põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavaid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasju koos päraldistega. On üsna mõistetav, et selline määratlus ei saanud kaua kesta, sest see ei hõlmanud põllumajandusega СКАЧАТЬ