Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

      Sugupuu on genealoogilistest andmetest koostatav graafiline kujutis, mis illustreerib sugulussuhteid. Genealoogia uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid ning kasvas välja 19. sajan-dil varasemast ükiksuguvõsade uurimisest. Oma päritolu teadmine aitas varasematel aegadel ja aitab ka tänapäeval reguleerida varandusega seotud (õiguslikke) suhteid.

      Pereettevõtte juhatusele tuleb kindlasti kasuks, kui ollakse kursis äriühingu omanike ja nendega seotud isikutega – pere- ja/või oluliste suguseltsi liikmetega.

      Võimalusi sugupuud kasutada on näiteks perekonna narratiivi koostamisel, aga ka pereettevõtte valitsemisel põlvkonnavahetuse (õigeaegsel) planeerimisel. Igal juhul on see midagi, mis on omane pereettevõttele.

      Abielu üldised õiguslikud tagajärjed

      PKS §-des 15–23 „Abielu üldised õiguslikud tagajärjed” sätestatu laieneb kõigile abieludele olenemata sellest, missugusel viisil on abikaasad otsustanud oma varalisi õigusi kokkuleppeliselt reguleerida, kaldudes kõrvale seaduse dispositiivsetest normidest.

      Abielu traditsioonilisest kujundatusest ja õiguspoliitilisest eesmärgiasetusest lähtuvalt on abikaasade vastastikused isiklikud õigused ja kohustused järgmised: 1) abieluline kooselu kohustab meest ja naist vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks; 2) abikaasadel on teineteise ja perekonna suhtes võrdsed õigused ja kohustused; 3) abikaasad korraldavad ühiselt oma abielulise kooselu ja perekonna vajaduste rahuldamise, pidades silmas teineteise ja laste heaolu ning vastutades teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest; 4) abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt; 5) tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks.

      Eeltoodud kohustuste rikkumine võib olla abielu lahutamise nõude aluseks.

      Abielulise koosluse olemusele vastab põhimõtteliselt perekonna ühise eluaseme olemasolu. Perekonna eluase on eluruum, mille suhtes iga pereliikme (eeskätt abikaasade) õigused on eriliselt kaitstud – seda isegi juhul, kui abikaasa ei ole eluruumi omanik ega kasuta eluruumi võla- ega asjaõigusliku õigussuhte alusel. See kaitse seondub ühelt poolt perekonna huvide kaitse vajadusega, teiselt poolt soovitakse sel teel pöörata tähelepanu ka üksikisiku kaitsmist väärivale huvile oma kodu vastu. Perekonna eluase on seega eluruum, kus perekonna liikmed tavapäraselt elavad.

      Perekonna ühisel eluasemel on märkimisväärne tähendus veel abikaasade vara käsutamise piirangute seisukohalt (vt PKS § 25 lg 2).

      Ühe otsesema abielu õigusliku tagajärjena on abikaasad vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega.

      Kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. See põhimõte haakub perekondlike suhete olemusega, kus ei eeldata abikaasade rahaliste panuste СКАЧАТЬ