Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

      Inglise keeles ei tehta perel ja perekonnal kui mõistetel vahet. Siiski räägitakse n-ö vahetust perest (immediate family), mille moodustavad abikaasa, vanemad, lapsed, õed-vennad, ja laiendatud perest (extended family), kuhu kuuluvad ka vanavanemad, tädid-onud, nõbud, venna- ja õepojad ning – tütred, poolõed ja – vennad.

      Suures plaanis tuleb asuda seisukohale, et tugevad ja edukad pered ja perekonnad ei kulge siin ilmas juhuslikult ja kobamisi, vaid nad tegutsevad sihikindlalt oma õnne ja edu nimel, tuginedes ajaloolisele perepärandile38.

      Perekond ei ole anonüümne – selle liikmed teavad üldjuhul kõigist kõike. Sellisena on perekond nagu liim, mis hoiab pereliikmeid koos. Mida parem liim, seda paremini koos hoiab.

      Toetudes hea tuttava ja Eesti restoranikultuuri grand old man’i Dimitri Demjanovi ütlemisele, tuleb tõdeda, et ka pereettevõtluses anonüümsus puudub: „Kui pereettevõttes kõik pereliikmed enamasti teavad, mida nad hästi oskavad, siis nad teavad ka seda, mida nad ei oska. Anonüümses äris on keerulisem. Enamasti ei teata selles äris inimeste tegelikku potentsiaali ega seda, kuhu seda rakendada. Puudub siduv jõud ja sedamoodi kaob ära kõik püsiv. Alles jääb ajutine. Ajutine interjöör, kokk, kelner, kondiiter.” Ka Dima räägib sellest liimist, mis pereettevõttes pere näol on ja mida tavaettevõtetes ei ole.

      Autorid (Kenyon-Rouvinez ja Ward 2005) on loetlenud ja kirjeldanud mitmeid strateegiaid, millega tuleks perekonna kontekstis tegeleda, et paremat liimi keeta. Käsitlust on leidnud abielu-, naise – , ema-, surma- ja pärandi-, sotsiaalsed, kultuuri- ja haridus-, väärtus-, värbamis- ja nepotismistrateegiad.

      Kuna mõistet „ettevõtlus” seadus ei tunnista, saime eespool kokkuvõtvalt väita, et mõiste „ettevõtlus” puhul pole tegemist õigusmõistega. Sama lugu on ka mõistega „pere”. Mõiste „perekond” leiab seaduses kasutamist, kuid seda ei määratleta – ei öelda, mida see seaduse mõttes tähendab. Seega on mõiste „perekond” puhul tegemist määratlemata õigusmõistega.

      Millised on perekonna ülesanded?

      Eri maade ja ajastute pikas jadas valitseb perekonna arengus, rollis, normides, kommetes ja vastavas seadusandluses niisugune kirevus ja mitmekesisus, et on väga raske välja tuua ühiseid tendentse. Üks on siiski kindel: ehkki perekond on sajandite jooksul läbi teinud suuri muutusi, on ta siiski säilinud ja mängib inimeste elus siiani olulist rolli.

      Enamik täiskasvanuid tunneb end olevat seotud kahe perekonnaga – kasvuperega ja enda loodud perekonnaga. Kasvupere suhted, mõjud ja sündmused saadavad meid kogu elu. Me pöördume mõttes nende juurde tagasi, meenutame ja analüüsime, hindame ja võrdleme lapsepõlvekodus toimunut nende perekondade ja kodude eluga, millega eluteel kokku puutume. Seda on kasulik meeles pidada ka pereettevõtluse kontekstis, sh põlvkonnavahetuse planeerimisel. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Abielul põhineva perekonna puhul, mille moodustavad abikaasad ja nende järglased, tuuakse sageli funktsioonidena välja järgmised ülesanded: 1) ühiselu kindlustamine ja seksuaalsuse kontroll; 2) tööjaotus; 3) laste kasvatamine lähedase kooselu õhkkonnas; 4) kultuuri õpetamine/edasiandmine järgnevale sugupõlvele.

      Paistab, et perekonna põhifunktsioonid on küllaltki püsivad. Siiski mõned perekonna funktsioonid tõusevad ühiskonna muutudes rohkem esile, teised säilivad samasugusena kui ühiskonna varasematel arenguastmetel, aga nende täitmise viis on muutunud.

      Perekonna peamiste funktsioonidena toovad autorid välja järgmised: 1) soojätkamisfunktsioon (see on sajandeid olnud perekonna olulisimaid funktsioone); 2) seksuaalfunktsioon (see on perekonnal samuti olnud nii traditsioonilises kui ka modernses ühiskonnas, see on taganud abielupaari seksuaalsuse õiguspärase väljendamise); 3) majanduslik funktsioon (mis on ilmselt väga kaua olnud üks perekonna loomise põhipõhjusi); 4) sotsialiseerimisfunktsioon (see on eelkõige vajalike sotsiaalsete, sh kooseluga seotud normide, reeglite, oskuste ja tegevusmallide õpetamisel lastele); 5) hoolitsus (just perekonnas saadakse kogemus hoolitsemisest ja hoolitsetud olemisest – siin väljenduvad vabamalt inimeste nõrkused, hädad ja haigused); 6) hariv/kultuuriline funktsioon (see on suunatud iga pereliikme, eriti aga lapse tunnetushuvi ergutamisele ning teadmiste ja oskuste vahendamisele) ning 7) turvalisuse pakkumine (üks kodu põliseid ülesandeid). (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Peatume majanduslikul funktsioonil pisut lähemalt, kuna see haakub kõige otsesemalt pereettevõtlusega (sellega ei taha autor väita midagi teiste eeltoodud funktsioonide kohta).

      Kui mõelda ajaloole, siis rikkama rahva puhul oli nii tavaline kauplemine kaasavara ümber. Aga ka teenijarahvas on lükanud oma abielu edasi kuni keskeani, et ühise majapidamise alustamiseks vajalikku raha kokku saada.

      Praegu pole omand abiellumisel esmatähtis, ent kodu loomine, liiklusvahendi hankimine ja vajaliku kodutehnika muretsemine on kallis, nii et üha enam peresid alustab oma elu võlgadega koormatuna. Jätkata kooselu võlgu makstes ja kõiki vajadusi rahuldades nõuab majanduslikku mõtlemist, eriti kui otsustatakse järeltulijaid saada. Siis tõusevad lapse vajadused vanemate omadest ettepoole ja tark majandamine muutub veel olulisemaks.

      Peale kõigile pereliikmeile vajaliku sissetuleku hankimise on perekonna ülesanne järelikult ka osav majandamine, et rahuldada kõigi pereliikmete vajadusi, ja seda ajalist perspektiivi arvestades. Mis oleks selleks veel parem idee kui sukelduda pereettevõtlusesse. Nii selleks kui ka üldiselt on üha enam hakatud juba väikelast kasvatades arvutama, kuidas rohkem teenida ja vähem kulutada, et järeltulijale tulevikus head haridust võimaldada.

      Argielu ja hooldustegevuston üldiselt vaadeldud seoses pereelu majandamisega, aga vahel on seda esile toodud ka eraldi funktsioonina. Siia kuuluvad igasugused perekonnale vajalikud rutiinsed ja erilisemad kodutööd, igapäevase söögi ostmine ja valmistamine, kodu korrashoid ja remont, transport, arsti juures käimine jne. Perekonna funktsioonina tähendab see tööjaotust, nii et iga pereliige teeb talle sobivaid ja jõukohaseid töid, aga samas laseb ka enda eest hoolitseda. Igaühe heaolu on oluline kõigile pereliikmetele (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Pereettevõte

      Jällegi võib väita, et maailmas on erinevaid pereettevõtte (family business) määratlusi ja sõnastusi, kuid kahes põhitunnuses ollakse enam-vähem kokkuleppele jõutud. Need on: 1) äriühingu kapitali kontrollpakk peab kuuluma ühele perele ja 2) selle pere kaks või enam liiget peavad osalema selle äriühingu otsustusprotsessides (meie mõistes kuuluma juhatusse või nõukokku).

      Eraldi tunnustena võib erinevatest allikatest tuvastada, et pereettevõtted on orienteeritud suhetele, muud äriühingud aga finantstulemustele või ka seda, et pereettevõtted ei tegutse nii agressiivselt ja riskialtilt kui muud äriühingud. Need ei ole autori hinnangul eristamiseks piisavalt „kõvad tunnused”, kaldudes pigem pehmete argumentide poole. Kuigi kahes viimatinimetatud pehmes argumendis on tõetera sees, ei kujuta siinkirjutaja ette pereettevõtet, kes ei seaks endale finantseesmärke või ei võtaks mingeid riske.

      Tõenäoliselt tuleb meil Eestis pidada selles küsimuses autoriteetseks allikaks Euroopa Komisjoni 2009. aasta raportis39 sätestatut, mis võtab aluseks Soome vastava СКАЧАТЬ