Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest.

      Tehingust, mille abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, tekib abikaasade solidaarkohustus (abikaasad on solidaarvõlausaldajad), kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Siin on mõeldud pereliikmete selliseid tavapäraseid eluvajadusi nagu toidu, kütte, valgustuse, riietuse ja tervishoiuga seotud kulutused, laste hooldamise ja kasvatamise kulud, samuti muud eluvajadused, nagu puhkeaja sisustamine. Piirkriteeriumiks on seaduses kehtestatud niisuguste kulutuste kohasus, mida tuleks pidada perekonna ülalpidamise seisukohalt hariliku ulatusega kohustuseks, ehk et see ei või ületada abikaasade tavapärastele elutingimustele vastavat mõistlikku määra. Milline see määr on, peab täpsustama kohtupraktika.

      Abikaasa vastutab teise abikaasa võetud kohustuste täitmise eest niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Abieluline kooselu ei muuda ega vähenda kaitset väärkäitumise ning õigusvastaselt kahju tekitamise eest ka abikaasadevahelises suhtes.

      Abikaasad peavad abielust tulenevaid kohustusi täites ilmutama teineteise vastu niisugust hoolt, nagu nad tavaliselt rakendavad oma asjades. Võrreldes muude perekonnaväliste võlaõiguslike suhetega on siin tegemist mõnes mõttes vähendatud vastutuse määraga, mida aga perekonnasuhete puhul võib lugeda õigustatuks.

      Peresse abiellumine

      Raamatu lisa 2 punktis 2 on kirjas kinnitus: „Me tunnustame, et suurt õnne sündida sellesse perre tuleb jätkuvalt välja teenida igaühe vastutustundliku käitumisega.” Sama mõte peaks käima ka perre abiellumise kohta.

      Abielu on sotsiaalne institutsioon sugupoolte suhete korraldamiseks soo jätkamise ja perekonna huvides. Traditsiooniliselt on abielu nähtud mehe ja naise, kahe eri soost inimese liiduna. Mõnedes riikides on seadusandlust seksuaalse vähemuse kasuks muudetud ja võimaldatakse samasooliste inimeste abiellumist. Ka Eestis on seda korduvalt arutatud, praegune perekonnaseadus (PKS) meil samasooliste abielu siiski ei luba. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Abiellumisega kaasneb lisaks mehe ja naise liidule liit mehe ja naise sugulastega (kui neid on). Viimatinimetatud liit on kindlasti lõdvem kui mehe ja naise vahel, kuid see on olemas ja sellel on ka oma juriidiline tähendus. Abiellumisega moodustavad mees ja naine perekonna ning naine astub mehe pere liikmeks ja mees naise pere liikmeks. Toimub üks suur segunemine – tekib uus perekond ning senised mehe ja naise pered liituvad. Tegelikult on see ju väga suur samm ja muutus kogu eluks, sest hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud.

      Peresse abiellumisega muutub või võib muutuda palju ka pereettevõtluse mõttes. Oletame, et härrad X ja Y, kes ei ole omavahel sugulased, on osanikud ühises osaühingus, kus kummagile kuulub 1/3 osalust. Juhtub, et X-i tütar ja Y-i poeg abielluvad – endisest n-ö tavalisest osaühingust on ühtlasi saanud pereettevõte, mis järgmise põlvkonna käes võib liikuda nimetatud tütre ja poja perekonnale (kui asi ikka nii kaugele jõuab).

      Aasiast ja Aafrikast leiab kultuure (tegelikult ka sealt nt Euroopasse tulnud migrantide hulgas), kus veel tänapäevalgi ei otsusta abiellujad ise, kellega naituda – selle suure otsuse teevad perekonnad või pered. Tegemist on sundabieluga (forced marriage), millel on ka mitmeid alaliike (nt pruudirööv – marriage by abduction; leseks jäänud naise kohustus abielluda surnud mehe meessugulasega – widow inheritance; tütre loovutamine perekondadevahelise tüli lahendamiseks – forced marriage as a way of solving disputes jt), mis vähemalt Euroopas on keelatud. Nii on aastal 2010 Saksa valitsus otsustanud, et astub vastu moslemitest immigrantide seas levinud sundabieludele ja karmistab meetmeid sisserändajate suhtes, kes ei suuda ühiskonnaga kohanduda – sundabielu on kuritegu. Mõistagi on sundabielu inimõiguste rikkumine.

      Lahutus

      Abielu lõpeb, kui abikaasa sureb või kui abielu lahutatakse. Abikaasade vastastikusel kokkuleppel võib abielu lahutada perekonnaseisuasutuses abikaasade ühise kirjaliku avalduse alusel. Perekonnaseisuasutus võib abielu lahutada juhul, kui mõlema abikaasa elukoht on Eestis.

      Abielu võib lahutada kohtuotsusega ühe abikaasa hagi alusel teise abikaasa vastu. Abielu lahutatakse kohtus, kui abikaasad vaidlevad abielu lahutamise või lahutusega seotud asjaolude üle või kui perekonnaseisuasutus ei ole pädev abielu lahutama. Äraseletatult tähendab see muu hulgas ka seda, et lahutajad ei suuda ära jagada neile kuuluvat vara – nt osalust pereettevõttes.

      Kui abikaasad ei jõua abielu lõppemise korral eluruumi ja selle juurde kuuluvate tavalise sisustuse esemete edasises kasutamises kokkuleppele, võib kumbki abikaasa nõuda, et kohus määraks kindlaks kummagi abikaasa õigused ja kasutustingimused nimetatud esemete suhtes. Kohus arvestab eelkõige laste heaolu ja muid tähtsaid asjaolusid.

      Perekonna eluaseme tavalise sisustuse esemed, mis on abikaasade ühisomandis, jagab kohus abikaasade nõudel õiglaselt ja otstarbekohaselt. Tavalise sisustuse ese, mille abikaasad on abielu jooksul ühises majapidamises kasutamiseks tasu eest omandanud, arvatakse vara jagamise korral abikaasade ühisomandisse, kui ei ole tõendatud ühe abikaasa ainuomandit selle eseme suhtes. Ese läheb üle selle abikaasa ainuomandisse, kellele kohus eseme määrab. Kohus võib kohustada seda abikaasat maksma teisele abikaasale eseme eest õiglast hüvitist.

      Kui lahutatud abikaasa ei suuda pärast lahutust ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt lahutatud abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

      Kui lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast lahutust ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist nõuda ka juhul, kui vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt lahutatud abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel. Nimetatud ülalpidamist antakse seni, kuni õigustatud isikult ei või endale sissetuleku hankimist eeldada, ja niisuguses ulatuses, milles temalt ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.

      Ülalpidamiskohustus lõpeb õigustatud isiku uuesti abiellumise, samuti õigustatud isiku või kohustatud isiku surma puhul.

      Vabaabielu

      Traditsiooniliselt on perekonna loomine alanud abiellumisega. Tänapäeva iseloomustab peale perevormide mitmekesisuse suurenemise ka kooseluvormide mitmekesistumine. Juba möödunud sajandi lõpupoole eelnes abiellumisele sageli registreerimata (vaba) kooselu ehk prooviabielu – seda vaadeldi tavaliselt seaduslikku abielu ettevalmistava faasina. Praegu kestab vaba kooselu sageli aastaid, nii et seda on õigem nimetada vabaabieluks kui prooviabieluks ja seda kasutataksegi vabaabielu sünonüümina. Samas kasutatakse sõna „kooselu” mehe ja naise koos elamise tähistamiseks, arvestamata seda, kas suhe on ametlikult vormistatud (registreeritud kooselu) või mitte (registreerimata kooselu ehk vabaabielu). Vabaabielude sagenemine ja ametlikult registreerimata suhte kui sellise aktsepteerimine ühiskonnas on tekitanud vajaduse nimetuse järele, mis oleks suupärasem kui vabaabielu. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Küsimused seoses abielu sõlmimata koos elavate inimeste õigusliku seisundi ning nende vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta ei leia PKS-is käsitlemist – PKS ei tunne selliseid mõisteid nagu vabaabielu või ka kooselu.

      Kooseluseadus (KooS), mis on määratud jõustuma 1.01.2016. a, ei tunnista samuti mõistet „vabaabielu”. Selle asemel on eelnõu seletuskirjas31 kasutatud mõistet „mitteabieluline kooselu”, KooS tekstis aga räägitakse registreeritud elukaaslastest ja kooselulepingu СКАЧАТЬ