Pereettevõtluse käsiraamat. Urmas Arumae

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Lisaks sellele puudub elukaaslastel kehtiva õiguse (KooS ju veel ei kehti) järgi vastastikune ülalpidamiskohustus32 ja teineteise järel on võimalik pärida üksnes testamendi või pärimislepingu olemasolul. Kuna abieluga kaasnevate õiguslike tagajärgede saabumine on võimalik vaid juhul, kui pooled on seaduslikult abielus, on nn vabaabielu korral PKS-st kohaldatavad üldjuhul üksnes vanema ja lapse õigusi ja kohustusi reguleerivad sätted (lapse-vanema suhe ei sõltu sellest, kas vanemad on abielus või mitte) ning lapse sünni puhune ema ülalpidamise kohustus. Muudel juhtudel sõltub lahendus konkreetsetest oludest ning lahendus tuleb leida üldjuhul VÕS-i raames.

      PKS-i seletuskirja33 järgi on eelkõige kooselupartneritel endil võimalik hilisemate vaidluste vältimiseks õigussuhted lepingutega kindlaks määrata ja omandada väärtuslikumad esemed (eluase, auto) ühiselt. Kui õigussuhete selgitamisele hakatakse mõtlema alles lahkumineku korral, on mõlemaid pooli rahuldava lahenduseni jõudmine keeruline nii abielu kui muu kooselu purunemise korral. Ühe kooselupartneri nõue teise vastu sõltub konkreetsetest elulistest ajaoludest ja võib rajaneda erinevatel õiguslikel alustel. Varaliste väärtuste loomine partnerite ühise töö ja rahaliste panustega võib olla vaadeldav seltsingulepinguna ja moodustada seltsinglaste ühisvara (vt VÕS § 580 jj)34.

      Lisaks eeltoodule laieneb PS §-ga 26 tagatud õigus perekonnaelu puutumatusele nii abikaasadele kui teistele perekonnana koos elavatele inimestele. Perekonnaelu kaitsvatele sätetele saavad tugineda kõik perekonnana koos elavad inimesed. Näidetena abikaasade ja kooselupartnerite võrdsest kohtlemisest võib tuua ka kooselupartneri õiguse keelduda ütluste andmisest nii haldus-, kriminaal- kui tsiviilkohtumenetluses ja vangistusseadustikust tuleneva õiguse pikaajaliseks kokkusaamiseks kinnipeetavaga.

      Kas nn vabaabielu poolte ühiselt asutatud äriühing on pereettevõte? Rangelt hinnates mitte, kuna puudub abieluline kooselu, mille eelduseks on abiellumine. Samas oleks aluseta väide, et vabaabielu pooled ei ole kohustatud vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks, et nad ei korralda ühiselt oma kooselu ja vajaduste rahuldamist, pidades silmas teineteise ja laste heaolu analoogiliselt abikaasadega. Ka vabaabielu pooled arvatavalt osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt, millist kohustust võivad hoopis abikaasad mõnikord rikkuda.

      Kui vabaabielu pooltel sünnib järglasi, kellele antakse vabaabielu pooltele kuuluv äriühing üle, kas siis võime rääkida pereettevõtte üleandmisest? Kui vabaabielus ja pereettevõtlusega tegelevad pooled otsustavad abielluda, kas siis muutub midagi? Kuna seadus pereettevõtte küsimust nagunii ei reguleeri, siis terve mõistus ütleb, et jah – selline äriühing on pereettevõte.

      Kas midagi muutub pereettevõtte osas pärast abielu lahutamist (hõimlus ju sellega ei lõppe)? Vastata saab nii, et üldise arusaama kohaselt peetakse pereks erinevate põlvkondade veresugulasi ning abiellumisega juurde tulnud abikaasat ja tema veresugulasi (multiple generations of family – related by blood or marriage).

      Aga olgem moodsad ja küsigem, kas veel jõustumata kooseluseaduse alusel koos elavate samasooliste isikute asutatud ja juhitud äriühing on pereettevõte? Kas midagi muutuks, kui samasoolistel lubataks abielluda? Autor ei soovi siinkohal spekuleerida. Autor ei võta siinkohal analüüsida ka võimalikku olukorda, kus nt samasooliste registreeritud elukaaslaste lapsendatud lastele antakse üle registreeritud elukaaslastele kuuluv äriühing – ehk küsimust sellest, kas sellisel juhul on tegemist pereettevõttega. Sellistes küsimustes selgema seisukoha väljaütlemine eeldab riigi poolt pere ja perekonna mõistete määratlemist, mida seni tehtud pole.

      Selliseid küsimusi võibki konstrueerima jääda. Mõnele on vastused kergemad, teistele raskemad. Iseenesest näitab vastuste puudumine seda, et Eestis kehtiv õiguskord pole pereettevõtluse spetsiifikat siiani arvestanud, aga ka seda, et teemasid ja küsimusi, mille üle pereettevõtluse kontekstis arutleda, on rohkem kui küll.

      Sugulusest tulenevad õigused ja kohustused

      PKS määratleb suguluse ja hõimluse. Kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased ehk veresugulased. Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased. Kui isikud põlvnevad samast isikust, kuid ei ole otsejoones sugulased, on nad külgjoones sugulased – ka külgjoones sugulased on veresugulased. Lapsed, kellel on ühine isa ja ema, on vennad või õed. Lapsed, kellel on ühine isa, kuid eri emad, või ühine ema, kuid eri isad, on poolvennad või poolõed. Sugulusaste määratakse ülenejate ja alanejate sugulaste vahel oleva sündide arvu järgi. Lapsendatud lastel on samad õigused kui perre sündinud lastel. Mõistagi on abikaasa pere liige.

      Eeltoodust järeldub, et pere koosneb abikaasast ja veresugulastest (sh lapsendatud lastest).

      Käibekõnes ja mõnes õigusaktiski kasutatakse mõistet „lähisugulane” (käibekõnes mõnikord ka „ligisugulane”), kuid mida see tähendab, üldseadused ei ütle. Siiski on üks erand, sest teemasse mittepuutuvas tagatisfondi seaduses on otsustatud (vähemalt selle seaduse mõttes) määratleda lähisugulast nii: „/…/ abikaasa, laps või vanem (edaspidi lähisugulane) /…/”. Kas seda tuleks käsitada kui üleüldist lähisugulase määratlust, ei julge siinkirjutaja kindlalt väita, kuid miks ka mitte – kaaluda võiks. Kindlasti ei saa nõustuda sellise olukorraga, kui lähisugulaste all mõeldakse veresugulasi ehk siis peetakse neid kahte mõistet sünonüümiks.

      Ühe abikaasa sugulased on teise abikaasa hõimlased. Kas ja kui, siis mil määral on hõimlus rakendatav pereettevõttele omaste tunnuste määratlemisel, teades, et hõimlus ei lõpe selle abielu lõppemisega, millest hõimlus oli tekkinud?

      Esitan siinkohal küsimuse, mis aitab ehk kaasa mõelda. Kui abikaasad koos vanematega on asutanud äriühingu, kus mehele ja tema vanematele kuulub 51 % ning naisele ja tema vanematele 49 % osadest/aktsiatest, siis kas on tegemist pereettevõttega, mille kõik osad/aktsiad kuuluvad perele, või on tegemist pereettevõttega, kus perele kuulub 51 % osadest/aktsiatest?

      Perekond, pere, suurpere

      Eelnenud peret käsitlevate alajaotuste vahekokkuvõtteks tuleb öelda, et mõisted „pere” ja „perekond” jäid veel avamata.

      Perekond on klassikalise käsitluse järgi vanemaid ja nende loomulikke järglasi hõlmav kestev eluühisus. Moodsama käsitluse järgi on perekonnaks abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes moodustavad leibkonna. Sellist perekonda nimetatakse ka tuumperekonnaks (vt käsitlust allpool).

      Mõiste „leibkond” selgituseks olgu öeldud, et tegemist on ühes leivas, ühisel toidul olevate inimestega, kes kasutavad sissetulekuid ühiselt ja neil on ühine majapidamine. Seega mitte kõik lähisugulased ei ole perekonna liikmed, vaid üksnes need, kes elavad perekonnaga koos ja moodustavad leibkonna.

      Autorit see leibkonna jutt perekonna või pere määratlemise juures väga ei veena, sest leibkonna võivad moodustada lühemaks või pikemaks perioodiks sõbrad, õpingukaaslased või muud inimesed. Teiste autorite järgi on leibkonna põhitunnus elu ühises ruumis majapidamistöid ja – kulusid jagades. Omaette leibkonna moodustab ka üksi elav indiviid. (Kullassepp, Kraav ja Kagadze 2007).

      Leibkond on pigem struktuuriline ja majanduslik kategooria. Leibkond ei ole perekonnavorm. Leibkonna mõistet kasutatakse eelkõige riigistatistika huvides. Nii on Eesti Statistikaameti ametliku määratluse alusel leibkond ühisel aadressil elav inimeste rühm, kes kasutab ühiseid raha- ja/või toiduressursse ning kelle liikmed ise tunnistavad end üheks leibkonnaks. Seega on autor seisukohal, et perekonna ja pere määratlemisel leibkonna mõistet kasutada ei saa.

      XIX СКАЧАТЬ